Mine sisu juurde

Aleksandr Grin

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib kirjanikust; jõelaeva kohta vaata artiklit Aleksandr Grin (jõelaev); laevaklassi kohta vaata artiklit Aleksandr Grin (laevaklass)
Aleksandr Grin (1910)

Aleksandr Grin (vene keeles Александр Грин; õieti Aleksandr Stepanovitš Grinevski (vene keeles Александр Степанович Гриневский; poola keeles Aleksander Gryniewski; 11. august (vkj)/ 23. august 1880 Slobodskoi – 8. juuli 1932 Starõi Krõm) oli poola päritolu vene proosakirjanik, romantiline realist.

Vaatamata oma romaanide ja jutustuste populaarsusele ei elanud ta nendest ära ning sattus alatasa vaesusse. Tänapäeval on ta üks loetavamaid vene kirjanikke ning tema looming on Venemaal väga armastatud.

Tema teoste tonaalsus ulatub fantastilisest muinasjutulisusest veidra huumorini (viimast leidub eriti lühijuttude puhul). Tema loomingus on utoopia, imeulme, gooti romaani ja müsteeriumikirjanduse elemente. Ta on loonud omapärase kunstilise maailma, kus elavad ideaalsed kangelased, kes leiavad oma õnne ja teevad teoks oma unistused; see maailm erineb põhimõtteliselt Edgar Allan Poe maailmast, kuigi teda viimasega sageli võrreldakse. Silmatorkavad on heakõlalised ja assotsiatiivsed väljamõeldud isiku- ja kohanimed.

Elu ja looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksandr Grinevski sündis 11. (23.) аugustil 1880 Vjatka kubermangus Slobodskoi linnakeses. Tema isa Stefan Gryniewski (Stepan Jevzibijevitš Grinevski) oli 16-aastaselt asumisele saadetud poolakas, Vilniuse kubermangu Dzisna maakonna pärusaadlik, kes oli võtnud osa Jaanuariülestõusust. Ta töötas väikeametnikuna (haigla arvepidajana, õlletehase teenistujana) ning tuli vaevalt ots otsaga kokku. Aleksandri ema oli venelanna, kes suri 37-aastaselt, kui poiss oli 13-aastane. Aleksandril oli kolm õde-venda.

Varsti pärast Aleksandri sündi kolis perekond Vjatkasse.

Aastal 1888 hukkus teenistuskohustuste täitmisel kirjaniku lell alampolkovnik Grinevski. Temalt saadi päranduseks kolm suurt kohvritäit poola-, vene- ja prantsuskeelseid raamatuid. Kaheksa-aastane Aleksandr sukeldus neid lugedes Jules Verne'i ja Thomas Mayne Reidi külgetõmbavasse maailma, kust ta ei tahtnud enam reaalsusesse tagasi tulla. Raamatute tõukel unistas ta madrusena merele minemisest. Nii püüdis ta hiljem mitu korda kodust põgeneda.

Aastal 1889 astus Aleksandr Vjatka reaalkooli. Usuõpetuses, geograafias ja ajaloos olid tal väga head hinded. Aritmeetikas aitas teda isa, nii et ta sai sellegagi hästi hakkama, kuid teised ained valmistasid talle tõsiseid raskusi. Ta hakkas kirjutama luuletusi, milles ta pilkas mõningaid õpetajaid. Selle eest sai ta korduvalt karistada ning lõpuks heideti ta koolist välja. Aastal 1894 pani isa ta neljaklassilise linnakooli. Tulevane kirjanik paistis silma oma entsüklopeediliste teadmistega, kuid tal tekkisid probleemid väljakutsuva käitumise tõttu ning teda ähvardati kaks korda koolist välja heita. Siiski lõpetas ta 1896. aastal kooli lootes, et diplom aitab tal merekooli sisse saada.

Pärast kooli lõpetamist sõitis 16-aastane Aleksandr Grinevski Odessasse, kaasas isalt saadud 25 rubla. Tee peal kulus suurem osa rahast ära, nii et Odessasse jõudis ta 6 rubla ja väikese pagasiga. Odessa jättis oma haljastatud tänavate, eksootilisi kaupu täis luksuslike poodide ning maste täis sadamaga noorele Aleksandr Grinevskile sügava mulje. Ent laevale madruseks ei tahetud teda võtta. Kaks nädalat elas ta peaaegu hulkurina, teenides pakikandjana kopikaid. Lõpuks õnnestus tal pääseda jungaks aurikule Platon. Nii nägi ta esimest korda Kaukaasiat ja Krimmi. Pärast seda oli ta jälle kuude kaupa ilma tööta. Ta suundus Hersoni, kus ta võeti purjelaevale Svjatoi Nikolai, mis vedas katusekive. Aleksandr tegi laeval mitmesuguseid töid: tegi süüa, lõhkus puid, seisis vahis. Töö ja elutingimused olid väga rasked: magada tuli paljal põrandal, mis koosnes laudadest, mille ümber olid mähitud märjad kaltsud[küsitav]. Lõpuks pandi teda vastutama tee peal katki läinud katusekivide eest. Aleksandr läks Odessasse tagasi ning sai seal meremeheks laevale Tsessarevitš, mis sõitis Aleksandriasse. See jäi tema elu ainsaks välisreisiks. Tal õnnestus saada madruseks laevale, mis kurseeris marsruudil Odessa–Bathumi–Odessa.

Ta naasis koju Vjatkasse. Seal püüdis ta jälle elatuda juhutöödest, kuid see ei õnnestunud. Ta suundus Bakuusse, kus ta hakkas naftaplatvormi tuletõrjujaks. Pärast seda oli ta jälle ilma tööta. Siis hakkas ta kaluriks ning haigestus malaariasse. Nüüd hakkas ta jälle meremeheks, kuid läks varsti tagasi isa juurde. Hiljem suundus ta Uuralitesse, kus ta oli algul kullaotsija, hiljem puuraidur.

Raskest tööst meeleheitel olles astus ta kevadel 1902 vabatahtlikult sõjaväkke. Sõjaväeteenistus osutus julmaks dressuuriks. Nelja kuu pärast ta põgenes. Ta võeti kinni ning teda karistati kolmekuulise kartseriga leiva ja vee peal. Ta viidi üle Sevastopolisse. Seal sattus ta esseeride mõju alla. Ta põgenes teist korda kasarmust ning hakkas tegelema revolutsioonilises tegevuses. Aastal 1903 arreteeriti ta propagandatöö eest Sevastopoli madruste seas. Põgenemiskatse eest pandi ta range režiimiga vanglasse, kus ta istus umbes kaks aastat. Ta vabastati amnestiaga Sevastopoli vanglast ning ta suundus Peterburi.

Aastal 1906 arreteeriti Grin Peterburis uuesti ning ta saadeti neljaks aastaks välja Siberisse Tobolski kubermangu Turinskisse. Ta põgenes Vjatkasse, hankis endale isa abiga võõra passi hiljuti surnud A. Malginovi nimele, millega ta sõitis Peterburi.

Aastal 1906 sündis tema esimene poliitiliselt angažeeritud jutustus (agitatsiooniline brošüür) "Заслуга рядового Пантелеева" ("Reamees Pantelejevi teene"), mis pidi avaldatama initsiaalide А. С. Г. (A. S. G.) all. Tiraaž konfiskeeriti politsei poolt trükikojas ning põletati. Pseudonüüm A. S. Grin ilmus esimest korda jutustuse "Случай" (1907) juures (teistel andmetel jutustuse "Апельсины" ("Apelsinid"; 1908) juures. Aastal 1908 ilmus Grinil esimene kogu "Шапка-невидимка" ("Võlukübar") alapealkirjaga "Рассказы о революционерах" ("Jutustused revolutsionääridest").

Kirjutades aina uusi jutustusi, leidis Grin aegamööda oma stiili, mis tegi hiljem populaarseks ja armastatuks. Kirjaniku enese sõnul ilmus tema esimene romantiline novell ("Остров Рено") 1909. aastal. Järgnesid teised samas laadis teosed – "Колония Ланфиер" (1910), "Зурбаганский стрелок" (1913), "Капитан Дюк" (1915).

Aastal 1910 pandi ta jälle vangi, seekord Arhangelski kubermangus. Peterburi naasis ta mais 1912. Peterburis sõi ta end kirjandusringkondadesse sisse ning tegi kaastööd paljudele ajakirjadele. 1916. aastal hakkas ta kirjutama jutustust "feeria-jutustust" (повесть-феерия) "Алые паруса" ("Punased purjed", ilmus 1923).

Et Grinil tekkis võimudega konflikt, pidi ta 1916. aasta lõpust varjama end Soomes. Pärast Veebruarirevolutsiooni puhkemist naasis ta Petrogradi. Kevadel 1917 kirjutas ta jutustus-olukirjelduse "Пешком на революцию", mis andis tunnistust kirjaniku lootusest uuenemisele. Varsti aga pidi ta pettuma.

Aastal 1919 mobiliseeriti ta Punaarmeesse sideväelaseks. Ta haigestus tähnilisse tüüfusesse, raskelt haigena viidi ta 1920. aastal Petrogradi. Seal õnnestus tal Maksim Gorki kaasabil saada akadeemiline pajuk ja tuba "Kunstide majas", kus ta elas kõrvuti Vladimir Pjasti, Vsevolod Roždestvenski, Nikolai Tihhonovi ja Marietta Šaginjaniga.

Venemaa kodusõja ajal avaldati tema teoseid ajakirjas Plamja.

Aastal 1924 avaldati Leningradis Grini romaan "Блистающий мир" ("Sädelev maailm"). Samal aastal kolis ta Feodossiasse. Ta sattus kommunistliku parteiga konflikti.

Aastal 1930 kolis ta Starõi Krõmi. Seal suri ta 8. juulil 1932.

Aastal 1970 asutati Feodossias Grini muuseum. Tema majamuuseum tegutseb ka Starõi Krõmis.

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema tuntumad teosed on:

Eesti keeles on veel ilmunud:

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1919 abiellus ta Nina Mironovaga, kellega ta elas koos elupäevade lõpuni.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aleksandr_Grin&oldid=6377480"