Imeulme

Imeulme ehk võluvik (ka fantaasiakirjandus ingliskeelse fantasy eeskujul või muinasulme) on ulme alamžanr.

Nagu ulme üldse, käsitleb ka imeulme maailma sellisena, nagu see ei ole (olnud). Erinevalt teadusulmest seletub fantastiline komponent selgelt teadusliku maailmapildi väliste nähtustega: maagia, nõiduse või muu imepärasega (nagu ka imemuinasjutus). Erinevalt õudusulmest ei ole teose eesmärgiks mõjuda õudselt.

Üldiselt peetakse imeulme oluliseks tunnuseks maagia kujutamist. Imeulme hulka paigutatakse tavaliselt teosed, kus esinevad pöialpoisid, lohed, ükssarvikud ja muud mütoloogilised olendid (välja arvatud juhul, kui nende anatoomiat ja füsioloogiat põhjalikult käsitletakse – see muudab teose teadusulmeks). Harilikult kuuluvad imeulme alla ka need teosed, mille tegelaste seas on Jumal, Kurat või Jõuluvana.

Imeulme tegevustik toimub keskajas märksa sagedamini kui teadusulme puhul ja peaaegu mitte kunagi tulevikus. Sageli toimub teadusulme kõrgtehnoloogilises keskkonnas ja imeulme madaltehnoloogilises keskkonnas, kuid see ei ole reegel, mille järgi neid eristada saaks.

Mitmed imeulmeautorid mõtlevad välja maailma, kus hakkab toimuma terve romaani- või filmisarja tegevustik. Tuntud on Terry Pratchetti, Roger Zelazny ja J. R. R. Tolkieni maailmad.

Ajalugu

Žanri tekkest võib hakata kõnelema seoses 19. ja 20. sajandi vahetusel ilmunud William Morrise ja Lord Dunsany raamatutega. Imeulme seikluslikuma suuna (sword and sorcery) pioneeriks oli Robert E. Howard. Esialgu avaldati imeulmet samades ajakirjades kui ulmet ning seda kirjutasid ka samad autorid (nt Fritz Leiber ja L. Sprague de Camp). Imeulme (ja eriti selle eepilisema suuna (epic fantasy)) teetähiseks on J. R. R. Tolkieni "Sõrmuste isanda" triloogia. Triloogia 1965. aasta pehmes köites väljaanne saavutas USA ülikoolides kultusliku staatuse. Teos leidis rohkelt jäljendamist ja aitas kaasa ka vähemeepilise imeulme levikule. 1990. aastatel saavutas populaarsuse varasemast eepilisest fantaasiakirjandusest tumedam suund (grimdark).

Piiritlemine

Imeulme ja selle paljude alamžanride tunnused annavad austajatele aluse pikkadeks vaidlusteks imeulme piiritlemise üle.

Ühelt poolt on imeulme areng võrdlemisi selgelt ajalooliselt jälgitav. Valdav enamik autoreid järgib eelnevate autorite (vastavalt alamžanrile eriti Tolkieni või R.E. Howardi) kasutatud karaktereid, süžee-elemente ja faabulat. Siin on mõjukaks Joseph Campbelli monomüüdi käsitlus. Kirjastajad ja raamatukaupmehed kasutavad žanri suhtelist ühetaolisust ka oma toodete positsioneerimisel: imeulmeteosed on tavaliselt hõlpsasti tuvastatavad kaanekujunduse ja kaanemärgete kaudu, raamatupoodides paigutatakse imeulmeteosed ulmekirjanduse riiulitesse.

Teisalt tekitab just imeulmes kõige rohkem probleeme žanriulme formaalne piiritlemine piiripealsest ulmest, eriti maagilisest realismist. Maagiline realism sisaldab tugevat üleloomulikku komponenti, kuid selle eesmärk on tuua lugeja ajaloolis-mütoloogiliste kujundite maailma, mis võib olla tihedas seoses kindla reaalse paiga või piirkonnaga (tellurism) ja kokkuvõttes tekib ajaloolis-individuaalse ja materiaalselt konkreetse tihe põiming. Imeulme tegevuspaigaks on tihtipeale meie maailmaga seostamata sekundaarne maailm (Ursula K. Le Guini "Meremaa"), seos seisneb vaid kommunikatsioonis ja põhilised sündmused toimuvad ikkagi müütilis-muinasjutulises sekundaarses maailmas (C. S. Lewise "Narnia kroonikad") või on meie maailma paigutatud fantastilised elemendid ulatuslikumalt välja arendatud kui maagilis-realistlikes teostes (C. de Linti linnafantaasiates). Samas toimub ka low fantasy meie maailmas, kuhu paigutatud fantastilised elemendid on põhjalikumalt välja arendamata.

Imeulme sarnaneb üleloomulike elementide esinemise poolest muinasjuttudega, kuid erinevalt folkloorist on imeulmel tuvastatav autor. Samuti on erinevalt rahvaloomingust imeulmel reprodutseeritav vorm, ennekõike kirjalik. Selle tõttu ei ole muinasjutud, muistendid ja mütoloogia imeulme, küll aga kunstmuinasjutud. Kui imeulme folkloorseks vasteks võib pidada imemuinasjuttu, siis maagilise realismi puhul kinnismuistendit.

Alamžanrid

Mõõga ja maagia lood (sword and sorcery)

Mõõga ja maagia lood on seikluslikud lood, mille konflikt on piiratum, kui eepilisel fantaasiakirjandusel. Nende lugude kangelane on enamasti füüsiliselt tugev, maagiat kasutavad peamiselt negatiivsed tegelased ja tegevustik paigutub meie maailma eelajalukku.

Eepiline fantaasia (epic fantasy)

Eepiline fantaasiakirjanduse alla kuuluvad eepilise haardega lood, mis tavaliselt leiavad aset minevikus. Tunnusteks on maagilised olendid, imevõimed, mis ilmnevad loos algusest peale, hea ja kurjas võitlus ning selgelt eristuvad traditsioonilised karakterid.

Eepiline fantaasia on laiahaardelisem kui kõrgfantaasia, teose sündmustik puudutab tervet maailma või universumi. Kõik eepilised fantaasiad on ühtlasi ka kõrgfantaasiad. Eepilised fantaasiad esinevad tavaliselt triloogia või sarjana. Tegevus toimub pika ajaperioodi jooksul ja leiab aset autori loodud ainulaadses maailmas või universumis.

Ajalooliselt on eepiline fantaasia välja arenenud eepostest; sõna epic inglise keeles tähendab nii „eepost“ (suur jutustav värssteos) kui „eepilist“ (jutustav). Paljud eeposed on tänapäeval levinud fantaasiažanri alustekstid. Žanr sai eriti populaarseks, kui 2000. aastatel valmis Tolkieni sarja „Sõrmuste isand“ ainetel telesari. Enim rolli eepilise fantaasia žanri kujunemisel ongi mänginud J. R. R. Tolkieni sari „Sõrmuste isand“.

Tuntuimad eepilise fantaasia teosed on Christopher Paolini sari „Pärand“, C. S. Lewise sari „Narnia kroonikad“ ja J. R. R. Tolkieni sari „Sõrmuste isand“. On vaidlusi, kuhu George R. R. Martini „Jää ja tule laul“ liigitub, sest kuigi tal on mitmeid eepilise fantaasia tunnuseid, on sealt puudu näiteks kangelane ja vaenlane ning hea ja kurja võitlus. „Jää ja tule laulu“ on nimetatud ka eepilise fantaasia üleseks teoseks.

Kõrgfantaasia (high fantasy)

Kõrgfantaasia mõiste võttis kasutusele Lloyd Alexander 1971. aastal ühes oma essees. Kõrgfantaasia tegevus toimub teisestes, väljamõeldud maailmades, mitte tegelikus maailmas või universumis. Maailmad on autorite enda loodud, seal kehtivad omad reeglid. Tavaliselt esinevad kõrgfantaasia triloogia või sarjana ning tegevus toimub pika ajaperioodi jooksul. Žanrile on omased detailsed maagiasüsteemid, üleloomulikud võimed, tegelaste arvukus ja laiahaardeline maailm.

Kõrgfantaasia erinevus eepilisest fantaasiast seisneb selles, et kõrgfantaasia keskendub pigem karakterite arengule. Kõrgfantaasia ei pea olema eepiline, kuid kõik eepilised fantaasiad on ühtlasi ka kõrgfantaasiad.

Tuntuimad kõrgfantaasiad on J. R. R. Tolkieni triloogia „Sõrmuste isand“, Brandon Sandersoni „Stromlight Archive“ ja George R. R. Martini „Jää ja tule laul“. Martini menusarja saab lugeda kõrgfantaasia alla, sest kuigi maagiaelemente on pigem vähe, ei puudu need täielikult ja tegevus toimub autori loodud maailmas.

Madalfantaasia (low fantasy)

Madalfantaasia on tihedalt seotud kõrgfantaasiaga. Seda žanrit iseloomustavad üleloomulikud tegevus ja sündmused, mis toimuvad tavamaailmas. Suurim erinevus madal- ja kõrgfantaasia vahel on tegevuskoht. Madalfantaasia leiab aset planeedil Maa ning maailm allub realistlikele füüsikaseadustele.

Tuntuimad teosed on Neil Gaimani „Ameerika jumalad“, Diana Gabaldoni „Võõramaalane“ ja J. K. Rowlingu sari „Harry Potter“. Viimane loetakse madalfantaasiaks, kuna tegevus toimub tänapäeva maailmale sarnases, mitte täiesti uues väljamõeldud maailmas.

Linnafantaasia (urban fantasy)

Tänapäeva linnakeskkonnas toimuvad lood. Žanrinime kasutatakse mõnikord ka tänapäeval toimuvate lugude kohta sõltumata nende toimumise keskkonnast.

Koomiline fantaasiakirjandus (comic fantasy)

Teosed, mille eesmärgiks on lugeja naerma ajada. Enamasti toimuvad sekundaarsetes maailmades ja parodeerivad erinevaid imeulme alamžanre.

Grimdark

1990. aastatest alates kirjutatud süngetooniline imeulme. Kuigi žanri teetähiseks on George R. R. Martini eepiline "Jää ja tule laul", kuuluvad žanrisse ka süngematoonilised imeulmeteosed väljaspool eepilist fantaasiakirjandust. Eestikeelne termin puudub.