Erna Siirak

Erna Siirak (sündinud Erna Tillemann; 24. juuli 1911 Tartu – 22. oktoober 1987 Tallinn) oli eesti kirjandusteadlane.

"Talendimaagia"

Tsitaadid väljaandest: Erna Siirak, "Talendimaagia", 1987. Artiklikogu tõi autorile 1988. aastal postuumselt Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia.

• On kirjanduslikke mõisteid, mis lasevad end vastutulelikult piiritleda ega kipu välja oma eluruumist. Teisi tuleb vaevaga püüda definitsioonivõrku ja kunagi pole neile ettenähtud elamispinnast küllalt. Niisugune on stiili mõiste — vitaalne, tujukas, ekspansioonihimuline mõiste, juuri ajanud mitte ainult filoloogilistel, muusika ja kujutava kunsti aladel, vaid inimliku olemise ja tegemise muudeski seostes. (lk 7)
• Stiili mõiste üheks kõige põhilisemaks ja üldisemaks tunnusjooneks on, et tema kasutamis- ja rakendamisvõimalused saavad olla ainult inimese tegemise ja olemisega seotud aladel. Nii pole stiili mõiste kohaldatav inimeseta looduses. Kui inimese käsi mängu tuleb, võime kõnelda inglise ja prantsuse stiilis aedadest, Watteau stiilis maastikest, Sarapuu stiilis naistest jne. Kuumaastikes pole mingit stiili, enne kui inimene oma käega kas otseses või kunstilise peegelduse mõttes pole siin vahele astunud. (lk 7)
• Nõnda siis paistab kirjandusliku kui sõnakunstilise stiili probleem esialgu isegi lihtne: stiili sisukas iseloomustus oleneks nagu sellest, kas sõnakunsti stiili vaatluses asetada rõhk s õ n a l e või k u n s t i l e . (lk 11)
• Kuid samuti võib küsida, kas sõnakunsti stiiliprobleemi suudab ammendada kirjandusteadlane, kui teda ei huvita keel, sõna, selle hing ja elu, kirjandusteose omalaadne materjal, ning ta arvab toime tulevat n.-ö. sõnaväliste kategooriatega. (lk 11)
• Esimene vältimatu värav, mis viib meid sõnakunsti poeetika juurde üldiselt ja stiili juurde eriliselt, on keelelis-kõneline tegelikkus ise, keel, milles me oleme ja elame ning mida kirjanik kasutab teose loomisel. Keelelises varamus olev materjal erineb heli- ja kujutava kunstniku käsutuses olevast materjalist, helist, kivist, värvist jne. Sõna kui tingmärgi tähendava võime tõttu on keeles ja selle kõnelises tegelikkuses oma töödeldud sisud juba olemas. Seetõttu ei saagi sõnaline luule olla a i n u l t muusika, nagu märkis juba Tammsaare oma arutlustes keele ja luule üle. (lk 12)
• Kirjaniku materjal on e l u s materjal, millest omakorda luuakse uus elu. (lk 12)
• Stiilitunnetus on ühtlasi süsteemitunnetus, kuid tingimata sisemise ja välise vormi seostuses, mistõttu stiilikategoorial on tegemist kirjandusteose sisima eluga. Kirjanduslikul stilisatsioonil kui arhaistlikul võttel on edu ainult seal, kus ta ei jää väliseks dekoreerimistehnikaks, vaid seostub sisemiste impulssidega. Kirjanduse ajaloost tunneme arhailiseks stiliseeritud teoseid, kuid vähe on nende hulgas niisuguseid, kus arhailine väljendussüsteem kujutatava aine siseeluga orgaaniliselt seostub, nõnda et kaasaegsest keeletegevusest kõrvale jäänud arhailine sõnavorm oleks kunstilises tekstis ainuvõimalik le mot juste. Sageli jääb sõnastuslaadi arhailisus teoses üksnes dekoratiivseks kestaks kas naljaka, piduliku või minevikueksootika nüanssidega. Ühesõnaga — keelelised arhaismid jäävad irruli, jõudmata kunstilise struktuuri tasandile, kusjuures stilistilist ühtsust vertikaalses mõttes ei saavutata. (lk 17)
• Stiilil kui ühtseks, esteetilise toimega väljendussüsteemiks kujunenud nähtusel on tendents püsida, ennast n.-ö. teostada. Stiilisüsteemi orbiidile sattunud elementi, mis on pärit teistsuguse põhialusega süsteemist, tunnetatakse kui võõrkeha, dissonantsi. See põhjustab stiilisüsteemis murrukohti, mis võivad tekkida automatiseeruma hakkavate elementide toimel (Stilbruch — stiilimõra). Kuid murrukohast võib arenema hakata uus stiilisüsteem, kui selleks on eeldusi aja vaimus, kirjanduslikus ja sotsiaalses tegelikkuses. Näiteks kohati juba sklerootiliseks kulunud klassitsistlikku stiilisüsteemi tunginud esimesi romantilisele stiilile omaseid elemente algul küll võõristati, kuid peagi hakkasid need klassitsistliku stiilisüsteemi kulunud kudet läbi sööma. Seoses teisenenud elu- ja ajatunnetusega hakkas eelnenut eitades formeeruma uus stiilisüsteem. (lk 18)
• Stiil kui süsteemne nähtus võib loomulikult esineda kirjandusliku struktuuri kõikidel tasanditel, seega ka kõla- ja rütmi tasandil. Ekspressionistliku stiili lõõtsutav-tormav rütm oma hakitud tempoga, üksteisele otsekui vaenulike lausetega, erineb suuresti näit. realistliku eepika rahulikust lahtirullumisest, kus pikad laused mööda lehekülgi roomavad. (lk 18-19)
• Tuglase enda proosa metafooriline, tugeva visuaalse muljeteritusega, geomeetrilises vaimus arendatud stiil sai ajastu kirjanduslikus teadvuses mingiks esistiiliks, stiili etaloniks, kuigi see oli vaid üks võimalus paljude teiste stiilistruktuuri võimaluste hulgas. Tuglase enda pihtimusest teame aga praegu, et ta pole kunagi mingit stiili eraldi kultiveerinud, vaid aine hinge, aine ja vormi tasakaalu otsinud. (lk 20)
• Kui Tuglast hakati teatavates ringkondades stiilinikerdajaks pidama, siis Tammsaarel saatis kaua stiilitu prosaisti maine, mida ta ise kibeirooniliselt alla kriipsutas ("kõige stiilitum eesti kirjanik") oma mõtisklustes stiili üle. Varasemal Tammsaarel leidus tõepoolest stiililist järjekindlusetust, stiilipragusidki, kuid küpsusjärgus sai temast tugeva stiililise aktiivsusega kirjanik, kuigi tema stiilitunnetus rajanes sootu teistsugustel alustel kui Tuglase oma. Tammsaare stiil oli avatud stiil, puu kasvamist meenutava vormitunnetusega, samal ajal kui Tuglase stiil oli geomeetriline-suletud, ehitava arhitekti oma. Küpsusjärgus saavutas Tammsaare stiil oma kindla rütmi, süsteemsuse, nõnda et detailis peegeldus tervik ja vastupidi. (lk 20)
• Hemingway "kõvaks keedetud" stiilis (hard boiled style) pole jälgegi tammsaarelikust mõtteihumisest teesi ja antiteesi vahel. Dialoog on nentiv, mitte arutlev. Hemingway dialoog on pealtnäha tühi, kavatsuslikult sisutu, kõneldakse igapäevastest tühiasjadest, kuid mõeldakse midagi muud, valusamat, tähtsamat. Näiliselt stiilitühja kõnekeelsuse alla on pressitud sageli plahvatuseni traagilist, paratamatuse tuska, otsekui elu- ja surmaviha. See, m i s o n, ja see, m i l l e s t k õ n e l d a k s e, on nagu kaks ise asja. (lk 20-21)
• Hemingway kujutab elukudet seda otsekui käega katsudes, esemeliselt, konkreetselt, lähedalt. Tammsaare peab lugu intellektuaalsetest-emotsionaalsetest seiklusretkedest. Hemingway fikseerib asja paratamatust, Tammsaare asja paradoksaalsust. Mõlemad umbusaldavad suuri sõnu, nagu kuulsus, kangelaslikkus, igavene mälestus jne., kumbki püüab oma vahenditega läbi tungida näilisusest tõelisuseni. (lk 21)
• Näiteks huvitab Hemingwayd silmanähtavalt elu ja surma piirsituatsioon. See motiiv kerkib korduvalt esile, olgu siis rindesõjas, karistusaktsioonides, jahil, härjavõitlusel või mujal. Motiivi käsitluses ja kujunduses ilmneb Hemingwayle omane stiililine rütm, näiliselt hooletu lakoonilisus opositsioonis oma sünge ja piinava sisepoolega. Surmast kõneldakse lihtsalt nagu viskijoomisest või ei kõnelda üldsegi, kui toimub piiriületus, kas viirastuse ja tõeluse ristlõikes ("Kilimandžaaro lumi") või päris ratsionaalses mõttekäigus, et jäänud minuteid tuleb kasulikult kulutada (Robert Jordani juhtum). Seesugune pealistekst võimendab teksti alla surutud traagilist paratamatusetunnetust. (lk 21-22)
• Hemingway stiili on püüdnud jäljendada mustmiljon hilisemat sõnaseppa, kuid tagajärjetult, sest stiili kui orgaanilist struktuurinähtust selle sisemistes seostes on võimatu matkida. Väheseks jääb lakoonilisest ütlemisviisist, kui ei suudeta omandada stiili süsteemi, antud juhul eriti komplitseeritud pealis- ja allteksti opositsioonis. Jäljendajate mõnikord isegi artistlikult lakoonilise kesta all kõmiseb piinlik tühjus, samal ajal kui Hemingwayl napp-asjalik väljendus omandab struktuuri loova jõu. Hemingway näiliselt tarbekõnelist, tegelikult rangelt organiseeritud poeetilise kõne struktuuri ja stiili on raske edasi anda ka tõlkes, kus see pahatihti kaotab oma karguse ja lõdveneb vesteliseks. (lk 22)
• Mitte külluse, meeltega tajutava helisevuse-värvikuse, ka mitte sädelevate mõtteparadokside (nendetagi saab läbi!), vaid askeetlikkuse, teadliku piiramise suunas liigub Hemingway kunstiline mõte. (lk 23)
• Stiil on nagu proovikivi, mis näitab, kas ja kuidas meetodi hammas hakkab peale kunstilise kordumatuse nähtusele, kui kaugele on võimalik tungida poeetilise südamikku. (lk 26)
• Isikupärane on paljude traditsioonipärasuste lõikumispunkt teatava talendikuse nurga all. (lk 31)
• Seisukoht, et kunst on vormi aspektist kirjeldatav matemaatika, aritmeetika või geomeetria abil, kadus esteetikast alles pärast renessanssi. (lk 32)
  • "Stiil kui sõnakunsti fenomen", lk 7-34

• Loomulikult rajaneb ka kirjaniku individuaalstiil kirjanduslikel traditsioonidel, selle arenemine pole mõeldav vaakumis. Kuid kirjaniku loov impulss väljendub võib-olla kõige eredamalt just tema individuaalstiilis, mille järgi, lugenud lehekülje, võime enamasti öelda, millisele kirjanikule see kuulub. Seetõttu nimetataksegi kirjaniku individuaalstiili diagnostiliseks nagu sõrmejälge. (lk 37)
• Krossi proosa silmatorkav detailirikkus on suunatud kujutatava hoogsalt liikuma panemiseks ja meeleliselt, eriti visuaalselt tajutavaks tegemiseks. Mõnikord on detailitulv nii suur, et nõrgema natuuriga lugeja ei suuda seda korraga vastu võtta ja palub hingamisruumi. Detailirohkus tuleneb Krossi fantaasia elavusest, konkreetsusest ja pürgimusest täita möödanikku vajunud olemisvormid nähtava, voogava, kombatava eluga, täis teravmeelselt nähtud käänakuid ja kõveraid. Seejuures on tunda kõikjal, kuidas autori ja kujutatava vahel säilib distants. Esitatud elu dünaamika on allutatud mõistuse kontrollile. Ka kõige tulisemates stseenides on tunda autori kritiseerivat, sageli muigavat kõrvalpilku. (lk 39)
• Promet on silmapaistev detailimeister nagu Krosski. Kui viimane käänab mõne osavalt leitud detailiga maailma liikuma, siis Promet lööb selle õhetama. Enamasti lühilauselises tempos lükib ta kujutlusi ja tähelepanekuid üksteise kõrvale, saavutades nõnda kujutatus rütmi ja värskuse. Suurelainelise, dünaamilise Krossi kõrval mõjub Promet küll staatilisemana, kuid on pooltoonides värelevam, oskab maalida õrnust, kurbust, igatsust. (lk 42)
• On väär arvata, nagu võiks andekas, sõnaosav kirjanik hakkama saada iga ainega. Mida väljakujunenum on kirjaniku individuaalstiil, seda piiritletum on see o m a ainevaldkond, mis tema stiilihingele päriselt vastab. (lk 42-43)
• Iga kirjaniku stiil pakub uurijale erinevaid lähenemisvõimalusi. Harva saab ühe ja sama võtmega lahti keerata mitut stiilimaailma. (lk 43)
• Kirjanikule ei saa stiili ette kirjutada, sellest pole kunagi midagi head tulnud. Stiil algab juba aine valikuga, kujuneb ainega vahekorra loomisel ja väljendub kirjanikule loomuomasel kujul, looja ise saab seda soveldada, seada, teravdada. Kriitik ei saa stiilihäälestuse laadi määrata, küll aga võib ta nõuda teoselt stiilsust, s. t. süsteemiloovat järjekindlust teatava hoiaku, suhtumise väljenduses või kõrvalepõikamise korral selle kunstilist põhjendust. (lk 43)
• Mõnikord annab end veel tunda primitiivne kujutlus, nagu oleks stiili ainult seal, kus on sõnalist tulevärki, võrdluste uperpalle, groteski akrobaatikat jm. Stiil võib olla väga mitmepalgeline, ka asjalikkus, konarus võivad kunstiteoses väärtustuda stiilijoontena, kui on kooskõla aine ja käsitluslaadi vahel, kui on süsteemiloovat, esteetiliselt eesmärgistatud järjekindlust. (lk 43)
• Nagu inimene ise ja tema elunägemisviis, nii allub muutustele ka kirjaniku individuaalne stiil, mis pole midagi täpselt etteantut ega jäävat. Muutused võivad olla suuremad ja väiksemad, olenedes nihetest kirjaniku maailmavaates, ainevalikus, mitmesuguste kirjanduslike mõjutuste sfäärist jne. Võivad vahelduda erinevad mustrid, kuid nagu isiksuse kujunemises, jääb stabiilseks teatav põhijoonestik, mis paistab läbi hilisematest rollidest, nõnda on ka individuaalses stiilis midagi põhiomast, ega muidu oleks ta "inimese hinge küljes kinni saja sidemega". (lk 43-44)
• Kirjaniku individuaalstiil on otseses seoses kordumatuse mõistega, kui me stiilimõistele anname ta tõelise mahukuse. Kunstiline kordumatus omakorda pole mingi taevalik lisand, vaid maailma isikupärase ja samal ajal loova interpretatsiooni nähtus, kus peegelduvad sügavad, veel vähe uuritud hingelised, vaimsed ja sotsiaalsed protsessid. Kirjandusteose kui esteetilise reaalsuse kordumatu omapära ja selles väljenduv ühtsus, süsteemsus ongi stiilieritluse sageli saavutamatu lõppeesmärk. (lk 44)
• Ühele kirjanikuindividuaalsusele omast elunägemist, sellest johtuvat ainevalikut, aine kujundust ja häälestust, stiili ei saa peale sundida teisele, nagu ei saa ette määrata organismi kasvuseadusi. Kui kriitika seda mõnikord nõudnud on, siis on ta diskrediteerinud vaid ennast. Soveldada ja seada saab kirjanik oma individuaalstiili vaid teatud piirides, aine ja kujundusvahendite kokkukõla ja selle järjepidevuse jälgimise mõttes. Ühe rahva kirjanduselu pulseerib normaalselt, kui selles on väga mitmesuguseid individuaalstiile, mis ühtlasi tähendab mitmekülgset dialektilist vaadet olemisele ning samal ajal kirjanduse ühiskondliku mõjujõu küsimust. (lk 47)
  • "Kirjaniku individuaalsest stiilist", lk 35-47