Friedebert Tuglas

Friedebert Tuglas (aastani 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson; 2. märts 1886 Ahja, Võnnu kihelkond, Tartumaa (praegu Põlvamaa) – 15. aprill 1971 Tallinn) oli eesti kirjanik, kriitik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja ja ajakirjanik. Tema peateos, novell "Siil", valmis aastatel 1901-1951.

Proosa

Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna; esitada inimesed, neid kirjeldamata; hingeeluline kriis, seda sõnul eritlemata; ümbrusekujutus sellesse süvenemata; mõte ilma propageerimata ja meeleolu ilma rõhutamata, ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus. See on sonett proosas. (lk 31)
Kui palju kultuuri, peale ande, näib nõudvat korrektse ja maitseka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes Tšehhov. Suured "esimese järgu geeniused" on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda Nietzsche, Ibsen ega Tolstoi. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla tagasihoidlikud ning taktitundvad. Nad on ikkagi kuskil banaalseid tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis vale. (lk 122)
- Friedebert Tuglas, "Marginaalia", Tallinn: Eesti Raamat, 1966

Mängu oli täis maja, õu ja õuetagunegi. Kõik alles elas nende ümber. Elasid hallid kivid õuemurus, elas vana pihelgas õueväravas ja kaevukook õuenurgas. Elasid ja ajasid omavahel juttu, nagu jutlesid kõik koduloomadki. (lk 3)
Kohe tanuma taga, teispool vesist heinamaasiilu, algas mets: esiteks võserikku, siis kõrgeid puid, raiesmikke ja jälle metsa ning metsa.

"Ja nõnda maailma lõpuni," kinnitas Kusta, "ainult mets ja mets!"

"Oled sa seal käinud?" päris Mart. "Seal maailma lõpus?"

"Teadagi! Kui see must utetall kord ära kadus, läksin teda otsima. Ja kust ma ta leidsin? Seisis otse maailma serva peal, jalad harkis, ja näksis rohtu. Ning tema taga polnud enam midagi."

"Oi, kui naljakas!" kilkas Maret.

"Naljakas neh," oli Kustagi nõus, "mis seal veel rääkidagi." (lk 7-8)

Ei märganudki, kuidas päike madalale vajus ja männiladvad tumeda punaga kattis, õhk oli nii vaikne, et õhtukäo hääl oleks isegi maailma lõpust kostnud. Ja puude alt tõusid sinakad varjud...

Siis kostis metsa tagant ääretust kaugusest ema hääl: "Ka-ri ko-ju! Lapsed, ka-ri ko-ju!" See tuli lainetades nagu mingi lauluviis, vaevalt kuuldavalt... (lk 15-16)

Une-Madis tuli tasa ja lõi kõigile sulgkotiga pähe. Ning kogu maja magas varsti päeva väsimusest. Kuid paar korda kostis rehetoast madinat: seal ajas siil oma öisel rännakul seinte ääres seisvat koli ümber. Ning isa pööras teist külge ja pomises pahaselt läbi une: "Et jätsidki selle maida sisse..." (lk 18-19)
Sel hetkel, mil isa ühte eriti suurt hangutäit üles upitas, irdus sellest äkki midagi pikka ja tumedat ning volksatas alla — otse laste paljaste jalgade ette. Ema, kes alla vahtis, läks näost lubivalgeks ja karjatas hinge sisse tõmmates:

"Uss!"

Kõik, mis nüüd järgnes, toimus hetke jooksul. Isa hangutäis langes koormale ja ta keha paindus ema pilgu järgi alla. Ta nägi, kuidas suur rästik vingerdades pea tõstis, et hirmust tardunud Mareti säärt salvata. Kuid samal hetkel lõi siil hambad ussi sabasse. See viskus loogeldes tagasi, et ootamatut vastast tabada. Kuid sellest ei tulnud midagi välja. Äkki polnud siilil pead ega jalgu, ta oli üksainus nõelakera, otsmiku okkad kaugele ette aetud. Nii vajus ta vaenlase peale. See viskles ja väänles ning püüdis salvata, kuid tabas oma lõugadega vaid piigimetsa. Ja ta jõud hakkas silmanähtavalt raugema. (lk 22)

Ema hoidis nutvat Maretit kaenlas ja nuttis ise. Siis lükkas ta lapsed eemale ja lähenes siilile, ning ta hääl värises liigutusest:

"Sina, väike loom, päästsid mu lapse ..."

Kuid siil näis olevat veel võitluse tujus. Ta jätkas ussi söömist ja pobises vihaselt. Kogu see seiklus näis kuuluvat üksnes temale. Ja mingist päästmisest ning tänulikkusest ei tahtnud ta teadagi... (lk 23)

Esiti jooksis leegike ühtainust kõrt mööda, see ajas suitsu välja, helendas ja vingerdas siis nagu tuliussike ning kustus. Temast aga süttis teine, juba kaugemal, ja sellest mitu tükki korraga. Põrand oli aga täis varisenud pepri ja seinaääred igasugust koli...

Siil vaatas kõike seda kuidagi juhmilt, siis aga ägestus. Ei, talle ei meeldinud tuli sugugi mitte! Oleks valitsenud nagu mingi igipõline vaen tema suguvõsa ja tule vahel. Ning ta muutus jälle ootamatult sõjakaks.

Ta liikus väga kiiresti põlevate kõrte ja prahi piirimaal. Ta kiskus kõrred, mis sellest üle ulatusid, eemale, nii et kujunes lage vahemaa. Ja siis hakkas ta lõkendavatele kõrtele turtsuma ning sülitama, täis silmitut viha, nagu rästikuga heideldes... (lk 27-28)

Kuid kui saabus viimaks kevad, ei näinud nad tõeliselt midagi. Mäletati küll veel siili ja oodati ta väljailmumist, kuid ta ei ilmunud. Otsiti ka maja taga, kuid niisama asjata. Kes teab, kas oli ta ärgates tagasi metsa läinud või oli temaga midagi muud juhtunud.

Ja nii kaduski see loom nende inimeste elust. Nagu oli sinna ootamatult ilmunud, nõnda ka lahkus. Jäi järele ainult mälestus. (lk 31)

Friedebert Tuglas, "Siil", Tallinn: Eesti Raamat, 1978

On nagu ussid meid kiusavad mõtted; nagu roomates hingesse vaovad. On nagu tuuled nad samuti: tõusevad, paisuvad, kaovad.
- Friedebert Tuglas, novell "Jumala saar" kogumikus "Kogutud teosed 1", Eesti Raamat, 1986, lk 79

Mis tegi meie endisaja lüürika suurte hulkade meelest armsaks? See oli massiluule ja vastas massi ebamääraseile tundelainetusile. Teda ei mõteldud ega tuntud sõna-sõnalt, teda lauldi – ja see heli jäi meie vanemate tegelaste kõrvu ning kostab seal edasi. Enamasti võõrad viisid ja kohmakalt tõlgitud sõnadki, kuid kes küsis sellest tollal. Peaasi: nende kaudu võimaldus ajastu meeleolu tõlgitseda. Neile anti ise oma sisu.
- Friedebert Tuglas, "Unustatud laekast", Keel ja Kirjandus 2/1964, lk 76–77

Unedega oli ikka nii, et nende korralikust jutustamisest kunagi õiget asja ei saanud. Vahel oli hommikul ärgates kõik ununenud, vahel kippusid vägisi omapoolt juurde lisama, vahel jälle ei teadnud, kas olid seda sel või mõnel eelmisel ööl näinud. Uni — see oli ikka mingi väga segane asi.
- Friedebert Tuglas, "Illimari suvi", Looming 1/1937, lk 10

1904. ja 1905. a. paiku oli mu varjunimeks Villem Tuglas.... Kui seda nime aga tagurpidi lugeda, siis tuleb "Melliv Salgut", ja kui alg- ja lõppkonsonandid ära jätta, siis saamegi "Elli Algu"... selle nime all avaldasin 1905. ja 1906. a. oma... luuletused "Kaldasel teel", "Sügise sõudemas" ja "Neiu, mu neiu, ei ole mul laulu"... (lk 153)
- Friedebert Tuglas, "Meeskirjanik naise nimega", Esmaspäev 1936, nr 6; cit. via: August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156

Luule

Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.
Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda
kui magava hiiglase raudrüüs rinda
/---/
Kõike seda ihkasin ma
tusk lapsel ju täitis rinda,
saaks suure mere randa,
saaks randa ma!
/---/
Ja nüüd ometi näen ma sind, oh mõõtmatu meri!
Kui avar, kui suur, kuis helendad sa!
Kuis vabadust hoovab sust vastu otsata!
Rind rusutud vastu vangla seina,
käed kramplikult aknaraudades,
silmad täis aja trotsi ja leina -
nii viimaks sind ometi näen!

"Meri". Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 427-431

Allikata

Lihtsam on teha uut regilaulu kui uut regivärssi.
Sõna on iseenesest tühine ja selle väljaütlemine on väike õhuväristamine, aga ta võib terve maailma kummutada.
On elu uni. Mina elan, kuid olen mõistmatu elu ees.
Ilus ja hirmus on inime...
Eesti on maa, kus tõe asemel tuntakse autoriteeti, vabaduse asemel pelgu, igatsuse asemel väikekodanlikku tuimust.

Tema kohta

Proosa

Kui jutukangelane 250 lehekülje jooksul kaks korda kiremere kõige tumedamatesse sügavustesse kastub, hakkad paratamata kahtlema selle mere ulatuse juures. (lk 38)
Aga ka Ormusson ise: ta suudab surnud loodust elavaks teha oma loojapilguga, ta oma on imettegev muinasjutumõõk, kuid ta ei oska sellega muud peale hakata kui vihmausse maast torkida. Ta on Parzivali legendide rüütel, kes sõidab püha Graali otsima ja leiab - alasti naise. (lk 39)
Ta oskab meile meie loodust nii õnnestavalt ilusas valguses näidata, et me mõnikord sooviksime tema geniaalsuse sisse uskuda. Autor nimetab oma tööd romaaniks, harilikus mõistes pole ta seda aga kuidagi. Ei mingit tegevust (Ormussoni kaks viimast päeva suvemajas on ka oma romaanitaolisuse poolest vastolus kogu looga), ei elu kirjeldust, isegi mitte hingeteaduslikku analüüsi (olgugi palju tabavaid tähelepanekuid!). Kõik ümbrus, isikute äärejooned, sündmustik on tuhm, ainult kangelase subjektiivsed meeleolud säravad kõigis vikerkaarevärvides. Raamatus on ainult meeleolusid, igasuguseid, isekeskis kontrasteerivaid, kuid alati huvitavaid, tihti ootamata ilusaid meeleolusid. Teos on otse tüüpilik päevaraamat. Aga ta on ka liig suurel määral päevaraamat, et kui kunstitöö kogumõjus rahuldada. Ta on nii intiimne, et lugeja tarvilist distantsi enese ja kangelase vahele ei suuda luua, et teda plastiliselt enda ees näha. Ormussoni lastakse liig palju pihtida, liig vähe käsitatakse teda kui probleemi, kui tüüpust. (lk 40-41)
- Helmi Neggo, "Estetismuse vanne", arvustus "Felix Ormussonile". Eesti Kirjandus nr 10, 1915, lk 313-317, rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa, 2013

Varjunime tarvituselevõtu motiivideks võivad olla ka tõelise perekonnanime labane tähendus või halb kõla, nime liigne tavalisus või ka võõrapärasus. Nimi Fr. Mihkelson tundus ta kandjale kirjanikunimeks liiga igapäevane ja oli lisaks võõrapärane. Eriti iluprintsiipi rõhutades leiutas kirjanik hea varjunime Tuglas. Esteetiline kaalutlus kirjanikunime valikul näibki olevat üks sagedasemaid. Nimi, mis kõlbab teadusmehele, ei kõlba luuletajale. (lk 152)
- August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156

Tõepoolest, ei tohi unustada Vilde sügavalt solvatud enesetunnet Taani-aastatel. Selle oli põhjustanud noore algava kirjaniku Fr. Tuglase esimene kirjanduskriitiline essee "Eduard Vilde ja Ernst Peterson" ("Noor-Eesti" III album, 1909), milles ta teeb maha kogu Vilde loomingut. (lk 4)
- Elem Treier, Ed. Vilde muuseumi direktor, "Skeemide ja väärhinnangute vastu Ed. Vilde loomingu analüüsis", Sirp ja Vasar, 16.12.1955, lk 3-4

Seda on ka ju meenutatud, et kui voorimehed nägid, et Luts on kuskil aia najal, siis nad võtsid igal juhul ta peale ja viisid koju, sest härra kirjanik Luts ei pea ometi tuigerdama tänaval. Ta viiakse tasuta koju. Tuglast ilmselt ei oleks keegi viitsinud üles võtta. Keegi poleks teadnudki, kes see prillidega mees selline on.
- Andrus Kivirähk, intervjuu: Ester Kuntu, "Kivirähk uues kirjandussaates: Lutsu teadsid kõik, Tuglast ei lugenud keegi", ERR/ETV2 "Meie kirjanduse lugu", 22.09.2022

Luule

Sinimandria ukse taga
huilgas hulgus kortsunud kuju

hinge kratsimas oluorgid
viiulid konarlik kontrabass

ei peas ega reas mõistlikke mõtteid
kriis

Ast kohendas beethovenlikku kravatit
istus Tuglasega nõutlema

Mats Traat, "Kaasteelised", Looming 9/2020, lk 1212

Välislingid