Mine sisu juurde

Edith Wharton

Allikas: Vikitsitaadid
Edith Newbold Jones Wharton 1881. aastal, Edward Harrison May maal.

Edith Wharton (neiupõlvenimega Edith Newbold Jones; 24. jaanuar 1862 – 11. august 1937) oli USA kirjanik ja disainer. Wharton kujutas realistlikult kaasaegset New Yorgi kõrgklassi eluolu. 1921. aastal pälvis ta esimese naisena Pulitzeri auhinna kirjanduses romaaniga "Süütuse aeg" ("The Age of Innocence"). Tema tuntumate teoste seas on ka Rõõmukoda ("The House of Mirth") ja lühiromaan "Ethan Frome". Eesti keeles on ilmunud "Süütuse aeg" (1995, tlk Lia Rajandi, 2. trükk 2007), "Ethan Frome" (2003, tlk Karin Suursalu), "Rõõmukoda" (2009, Riina Jesmin) ja "Kuupaiste heiastused" (2014, Aulis-Leif Erikson, i.k "The glimpses of the moon").



  • Lõppude lõpuks teab inimene enda nõrkusi nii hästi, et on üsna hämmeldav, kui kriitikud neist mööda vaatavad ja leiutavad uusi, mida (nagu ta ise üsna kindel olla võib) pole olemas - või on märksa vähemal määral.


"Süütuse aeg"

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Edith Wharton, "Süütuse aeg", tlk Lia Rajandi, 1995.


  • Ühel jaanuarikuu õhtul seitsmekümnendate aastate alguses laulis Christine Nilsson New Yorki Muusikaakadeemias "Fausti". Kuigi tol ajal oli juba juttu uue ooperimaja ehitamisest kuskil selle suurlinna kaugemates kvartalites, ülevalpool "Neljakümnendaid", mis pidi nii hinna kui ka suurejoonelisuse poolest kujunema võistlejaks suurte Euroopa pealinnade muusikateatritele, kogunes koorekiht igal talvel ikka veel leplikult vana armsaks saanud Akadeemia kulunud punastesse ja kuldsetesse loožidesse. Alalhoidlased hindasid iidset teatrimaja just nimelt ta väiksuse ja ebamugavuse pärast, sest see hoidis eemal "uusi inimesi", keda New York oli hakanud pelgama, ent ometi ka ihalema; hellatundelised inimesed olid kiindunud hoonesse seal aset leidnud ajalooliste sündmuste pärast; musikaalne publik aga omakorda ta suurepärase akustika tõttu, millega on muusika kuulamiseks ehitatud saalides teatavasti alati probleeme. (lk 5, avalõik)
  • Tol talvel oli see madam Nilssoni esimene ülesastumine, ja seltskond, keda päevalehed olid juba õppinud kirjeldama kui "erakordselt säravat publikut", oli kogunenud teda kuulama, lastes end mööda libedaid lumiseid tänavaid kohale sõidutada kas isikliku kinnise tõllaga, ruumika perekonnalandooga või tagasihoidlikuma, ent palju praktilisema "Browni üüritroskaga". Tulla Browni üüritroskaga oli peaaegu niisama soliidne kui omaenda tõllaga; kuid kojusõit eelnimetatud sõiduriistaga oli kaugelt lahedam, see võimaldas inimesel (naljatlevalt demokraatlikele põhimõtetele viidates) järjekorras esimesse Browni troskasse trügida, selle asemel et ootama jääda, kuni su enda kutsari külmast ja džinnist pundunud nina Akadeemia sammastiku all ükskord ometi hiilgama lööb. Üks kõige tähtsam livreetatud tallimees tõdes ülitabavalt, et ameeriklastel on veelgi suurem rutt lõbustuspaikadest minema pääseda kui sinna kohale jõuda. (lk 5)
  • Ent New York oli eelkõige ikkagi metropol ja Newland Archer teadis väga hästi, et metropolides ei luba "hea toon" aegsasti kohale tulla; ja see, mis oli ja mis ei olnud "hea toon", mängis Newland Archeri New Yorkis niisama tähtsat rolli kui müstilised tootemihirmud, mis valitsesid ta esivanemate elusaatust tuhandeid aastaid tagasi. (lk 6)
  • Ta oli sigari juures aega parajaks teinud, sest südamepõhjas oli ta kunstinautleja, ja eelseisva mõnu peale mõtlemine pakkus talle tihtipeale peenemat rahuldust kui naudinguhetk ise. Iseäranis kehtis see just vaimsete lõbude kohta, nagu ta naudingud enamasti olidki, ja antud juhul oli oodatav hetk sedavõrd haruldane ja hunnitu et — nojah, kui ta oleks oma saabumise ajastanud vastavalt primadonna lavakorraldajalt saadud andmetele, poleks tal mingil juhul õnnestunud Akadeemiasse sisse astuda sel kõige tähendusrikkamal hetkel, kus madam Nilsson parajasti laulis: "Armastab — Ei armasta — A r m a s t a b !" ja puistas kirikakra kroonlehti koos helidega, mis olid selged nagu kastetilgad.
Ta laulis loomulikult "M'ama!", ja mitte "Armastab!", sest muusikamaailmas valitsev muutumatu ja vääramatu seadus nägi ette, et rootsi lauljate esitatud prantsuse ooperi saksakeelne tekst tuleb inglise keelt kõneleva publiku jaoks parema arusaadavuse mõttes itaalia keelde tõlkida. See oli Newland Archeri meelest niisama loomulik nagu kõik teised tavad, mis vormisid ta elu: näiteks möödapääsematu vajadus kasutada juuste lahkukammimisel kahte hõbeselja ja sinise emailmonogrammiga harja ja mitte iial ilmuda seltskonda ilma kombekohase lilleõieta nööpaugus (eelistatavalt gardeenia). (lk 6)
  • Lavakujundusega ei olnud koonerdatud. Selle imelist ilu tunnistasid needki, kes nagu Archer olid Pariisi ja Wieni ooperiteatritega tutvust teinud. Esiplaani kuni rambituledeni kattis sügavroheline kangas. Kaugemal, lava keskosas, võrsusid traadist kroketiväravate külge kinnitatud kohevatelt sümmeetrilistelt rohelistelt samblamätastelt põõsad, mis meenutasid apelsinipuid, kuid olid suuri roosasid ja punaseid roose täis pikitud. Roosipõõsaste all samblas õilmitsesid roosidest tunduvalt suuremad hiiglaslikud võõrasemad, mis kangesti meenutasid õiekujulisi tindilappe, nagu koguduste naisliikmed neid oma armastatud hingekarjastele kingivad; ja siin-seal ilutses mõni roosioksale poogitud kirikakar uhkes vohavuses, otsekui oleksid härra Luther Burbanki tulevased looduseimed juba tegelikkuseks saanud. (lk 7)
  • "Me hakkame koos "Fausti" lugema... Itaalia järvede ääres," mõtles ta, ja kavandatud mesinädalate kujutluspilt sulas ähmaselt kokku kirjanduse meistriteosega, mille lahtimõtestamist mõrsjale ta oma mehelikuks eesõiguseks pidas. (lk 7)
  • Mitte et ta oleks soovinud näha tulevases proua Newland Archeris lihtsameelset tobukest — kaugel sellest. Tema soov oli, et naine (arusaadavalt tema valgustuslikul kaasabil) endas välja arendaks seltskondliku takti ja löögivalmiduse, mis laseks tal iseendaks jääda "noorema põlvkonna" kõige menukamate abielunaiste hulgas, kus valitses üldtunnustatud mood meestelt austusavaldusi välja meelitada, neid ise samal ajal nagu mängult tagasi tõrjudes. Oleks Archer oma edevuse analüüsimisel päris põhjani välja läinud (nagu ta seda vahel äärepealt ka tegi), siis oleks ta avastanud, et tegelikult tahtis ta oma naist näha niisama elukogenuna ja võrgutamishimulisena, nagu oli too abielus daam, kelle võlud olid ta meeli köitnud kahe malbelt erutava aasta vältel; aga seda kõike loomulikult ilma vähimagi kõlbelise nõrkuse varjundita, mis selle õnnetu olevuse elu äärepealt oleks lõplikult rikkunud ja mis oli tema enda eluplaanid terveks talveks segi pööranud.
Mil moel niisugust tulest ja jääst koosnevat imelooma valmis meisterdada ja teda siin karmis maailmas elus hoida, selle peale polnud ta veel mõelnud; ent ta oli oma seisukohtadega rahul ka ilma neid analüüsimata, kuna teadis, et nii vaatasid elule kõik need hoolikalt soetud, valgete vestidega härrasmehed, kes, lill rinnas, üksteise kõrval loožides istusid, temaga sõbralikke tervitusi vahetasid ja teatribinokliga kriitiliselt uurisid daame, kes olid ju sellesama süsteemi kasvandikud. Nii intellektuaalsetes kui ka kunstisse puutuvates küsimustes tundis Newland Archer end kõigist neist New Yorki härrasrahva esindajaist kaugelt kõrgemal seisvat; tõenäoliselt oli ta rohkem lugenud, rohkem mõelnud ja isegi rohkem maailma näinud kui ükski teine. Üksikult võetuna tuli nende madalam tase kohe ilmsiks, kuid kõik koos kujutasid nad endast "New Yorki", ja sisseharjunud meheliku solidaarsuse tõttu tuli tal nende moraalikoodeksit igas punktis tunnistada. Ta tundis vaistlikult, et selles suhtes oleks tülikas — ja muidugi ka äärmiselt stiilitundetu — oma isiklikku joont ajada. (lk 8)
  • Lawrence Lefferts oli stiiliküsimustes New Yorki suurimaid asjatundjaid. Tõenäoliselt oli ta selle keerulise ja huvitava teema uurimisele rohkem aega pühendanud kui keegi teine; ent ometi ei saanud ta täielikku ja enesestmõistetavat kompetentsust üksnes uurimistöö arvele kirjutada. Piisas vaid ühest pilgust: alates lagedast längus laubast ja ilusate heledate vuntside lookest kuni pika ninaga lakk-kingades jalgadeni elegantse luidra isiksuse alumises otsas viitas kõik sellele, et niisugune "stiilitunne” peab olema kaasasündinud talent. Inimese juures, kes nii kalleid rõivaid nii hoolimatu vabadusega kanda oskas ja oma pika koguga seesugust lõtva graatsiat väljendas, ei saanud muud seletust ollagi. Nagu üks noor imetleja oli kunagi tema kohta öelnud: "Kui üldse keegi oskab öelda, millal õhtuülikonna juurde musta lipsu kanda ja millal mitte, siis on see Larry Lefferts." Ning ka džimmikingade ja lakknahast "oxfordide" igaveses vaidlusküsimuses polnud keegi tema autoriteeti eales kõigutada suutnud. (lk 8-9)
  • Kogu loožiseltskond pööras vaistlikult pilgu tema poole, jäädes ootama, mida vanahärral on öelda: oli ju härra Jackson niisama suur autoriteet p e r e k o n d l i k e s küsimustes nagu Lawrence Lefferts s t i i l i alal. Ta teadis kõiki New Yorki sugukondade hargnemisi ja suutis seletada nii keerulisi küsimusi nagu Mingottite sidemed Lõuna-Carolina Dallastega (Thorley'de kaudu) ja Philadelphia Thorley'de vanema haru sugulus Albany Chiversitega (mitte mingil juhul ära segada University Place'i Manson Chiversitega), ja oli võimeline andma igale perekonnale ka põhilise iseloomustuse: näiteks Long Islandi Leffertsite noorema liini legendaarne ihnsus; Rushworthide saatuslik kalduvus rumalaid abielusid sõlmida; üle põlvkonna korduv vaimuhaigus Albany Chiversite juures, kellega New Yorki sugulased keeldusid abielusidemeid sõlmimast — õnnetuks erandiks oli vaid vaene Medora Manson, kes, nagu kõigile teada... aga lõpuks oli ta ju ema poolt Rushworth. (lk 9)
  • Ent kõik need salapärased lood ja veel palju enamgi olid härra Jacksoni peas kindlalt luku taga. Teravalt välja arenenud autunne ei lubanud reeta asju, mis talle nelja silma all oli usaldatud. Veel enam — tal oli ka hästi teada, et aumehekuulsus annab seda suuremaid võimalusi välja uurida kõike, mida parajasti tarvis läheb. (lk 10)
  • Ta muidugi teadis, et kaugeltki mitte igaüks (Viienda avenüü ringkonnas) ei julge teha seda, mida julges vanaproua Mingott. Ta oli alati imetlenud seda suurt ja vägevat vana daami, vaatamata asjaolule, et ta oli päritolu poolest vaid Staten Islandi Catherine Spicer, kelle isal lasus salapärane häbiplekk, mille mahapesemiseks tal piisavalt raha ega positsiooni polnud; ta teadis ka, et see daam oli abiellunud jõuka Mingottite suguvõsa peaga, kaks tütart "välismaalastele" (Itaalia markiile ja inglise pankurile) mehele pannud ja kõige selle jultumuse krooniks ehitanud kuhugi pärapõrgusse Central Parki lähedusse kreemika suure kivimaja (kusjuures ainus mõeldav stiil oli ometi pruun liivakivi — nagu saterkuub pärastlõunal). (lk 11-12)
  • Kõik (kaasa arvatud härra Sillerton Jackson) leidsid üksmeelselt, et vanale Catherine'ile polnud eales kingitud ilu — polnud antud seda Jumala andi, mis New Yorki silmis kõiki saavutusi õigustas ja isegi mõningaid ebaõnnestumisi vabandas. Õelad inimesed ütlesid, et nii nagu ta keiserlik nimekaim, oli temagi saavutanud kõik oma võidud tugeva tahte abil ja südant kõvaks tehes. Sellele lisandus veel mingi kõrk häbematus, mida ta eraelu äärmine siivsus ja väärikus küll mõnel määral mahendas. (lk 12)
  • Newland Archeri meelest polnud midagi hullemat kui patustamine "maitse" vastu. "Stiil" oli vaid selle maapealne esindaja ja asevalitseja. (lk 13)
  • "Mees oli vist õudne jõhkard?" jätkas uudishimulik noormees, Thorley suguvõsa lihtsameelne esindaja, kes ilmselt kavatses daami kaitsjate ridadesse astuda.
"Kõige hullemat sorti; ma kohtusin temaga Nice'is," teatas Lawrence Lefferts asjatundlikult. "Pooleldi halvatud plass irvhammas — üsna ilusa näoga, ainult ripsmed väheke liiga pikad. Ma võin ju seda tüüpi kirjeldada: kui ta just parajasti naistega ei sekeldanud, siis kogus ta portselani. Minu arusaamist mööda oli ta valmis mõlema eest mis tahes hinda maksma." (lk 13-14)
  • Looži sisse astudes tabas Archeri pilk preili Wellandi oma ja ta mõistis, et neiu on otsemaid tema tuleku põhjust taibanud, kuigi perekonna au, mida nad mõlemad suurimaks väärtuseks pidasid, ei lubanud tal seda noormehele öelda. Nende maailma kuuluvad inimesed elasid ebamääraste vihjete ja leigete õrnusavalduste õhkkonnas, ja tõsiasi, et nad teineteisest sõnadeta aru said, ühendas neid noormehe meelest tugevamini kui mis tahes selgitused. Neiu silmadest luges ta: "Sa ju saad aru, miks mamma mind siia tõi,” ja tema enda pilk vastas: "Mina poleks mingil juhul tahtnud, et sa koju jääd." (lk 14-15)
  • Proua Archer, kes armastas oma ühiskonnafilosoofiat aksioomidesse vermida, oli kord öelnud: "Meil kõigil on lihtsate inimeste hulgas oma lemmikud..." Ja kuigi see oli julge ütlemine, leidis siin peituv tõetera paljude ülikute hinges siiski salajast tunnustustamist. Kuid Beaufortid polnud sõna otseses mõttes lihtsad inimesed; mõni koguni arvas, et nad on veelgi hullemad. (lk 16)
  • Ent nii nagu targad teod, nii leiavad ka rumalad tembud endale hiljem tihtipeale õigustuse, ja kaks aastat pärast noorproua Beauforti abiellumist tuli kõigil tunnistada, et just temale kuulub New Yorki kõige uhkem maja. Keegi ei osanud seletada, kuidas see ime õieti teoks sai. Ta oli laisk ja loid inimene ja õelutsejad nimetasid teda isegi nürimeelseks, kuid ta käis riides nagu jumalanna, üleni pärlites, iga aastaga aina noorem, blondim ja ilusam; ta valitses härra Beauforti massiivses pruunist kivist palees ja tõmbas sinna kokku pool maailma, ise sealjuures väikest kalliskividega ehitud sõrmegi liigutamata. (lk 17)

"Ethan Frome"

[muuda]

Edith Wharton, "Ethan Frome", tlk Karin Suursalu, LR 9-10/2003.


  • Juba enne raamatuga pihtahakkamist olin hingepõhjas tajunud, et ilukirjanduslikul Uus-Inglismaal pole peaaegu midagi ühist selle karmi kauni maaga, mida ma näinud olin — kui taimed ja keelemurrak välja arvata. Rohked porsad, astrid, laialehised kalmiad ning teised kohalikud taimed, mida ma suure hoolega olin kirjeldanud, tekitasid minus pikapeale tunde, et olin paljandunud graniidirahnudest ülekohtuselt mööda vaadanud. (lk 5, autori eessõna)
  • Tüüpkuju ja loo ülesehituse kokkusobimatus võinuks vihjata sellele, et pean plaanitud olustiku lõpuks välja praakima. Iga romaanikirjanikku kiusavad petlike heade olustike keelitavad lummutised, tüüpkujusireenid, kes peibutavad tema laevukest karidele, kelle häält on kõige sagedamini kuulda ja miraažimerd näha just siis, kui kirjanik rühib vastutuult üle veeta kõrbe, mis varitseb teda iga raamatu poole peal. Minagi tean väga hästi, mis laulu sireenid laulavad, ja olen end sageli nii kauaks igava töö külge kinni köitnud, kuni nad on kuuldekaugusest väljas — ehk kaovad nad koos meistriteosega, mida varjab nende vikerkaarekarva loor. Ethan Frome'ist kirjutades polnud mul nende ees vähimatki hirmu. Frome oli esimene kirjanduskuju, keda luues ma olin surmkindel tema väärtuses ja oma sihis ning enamvähem veendunud, et suudan anda edasi vähemalt osa sellest, mida temas näen. (lk 6, autori eessõna)
  • Mulle tundub, et kui kirjanik pajatab keerukatest ja elutarkadest inimestest liiga ilustatult, mis annab igale kiibitsejate õiguse oletusi teha ja lugu omamoodi tõlgendada, siis pole midagi katki ainult sel juhul, kui kõrvaltvaatajad on targad ja tõlgendatavad tegelaskujud lihtsad. Kui kirjanik näeb oma tegelaskujust kaugemale, siis ei sünni ilustamisest midagi halba; on ju loomulik, et kirjanik on oma algeliste karakterite ja vaimunõtkete lugejate osavõtlik vahendaja. Ent see kõik on iseenesestmõistetav ning selgitusi vajavad ainult need, kes pole ilukirjandust kunagi kompositsioonikunstiks pidanud. (lk 6, autori eessõna)
  • Kõik minu kroonikud annavad loosse oma osa just sel määral, kui nad on võimelised seda keerulist ja salapärast lugu mõistma, ning üksnes jutustaja silmaring on nii lai, et ta mõistab kõike, oskab pildi lihtsateks algosadeks lahti võtta ja nende põhjal õigeid üldistusi teha. (lk 7, autori eessõna)
  • Kirjutasin selle põgusa analüüsi — esimese, mida olen oma raamatus avaldanud —, sest mis võiks olla lugejale kasulikum kui saada autori sissejuhatusest teada, miks too otsustas kirjutada just selle loo ning eelistas üht vormi teisele. Kunstnik peab vaistlikult tunnetama neid, tähtsaimaid eesmärke, ainsaid, mida on võimalik selgesti sõnastada, enne kui tema loomingusse ilmub see tajumatu miski, mis annab sellele hinge ja kaitseb seda pisutki kõdunemise eest. (lk 7, autori eessõna)
  • Noppisin selle loo raashaaval paljude inimeste suust ning iga kord oli see sootuks uus, nagu enamasti ikka juhtub. (lk 9, jutustuse algus)
  • Ent üks lause jäi mulle iseäranis hästi meelde ning sellest sai tuum, mille ümber koondasin kõik oma edaspidised järeldused: "Ju ta on üleliia palju talvesid Starkfieldis eland."
Enne kui mu sealviibimise aeg otsa lõppes, sain aru, mida need sõnad tähendavad. Ometigi olin ma sattunud Starkfieldi autobusside, jalgrataste ja kojukande mandunud päevil, kui hajali paiknevate mägikülade vahel oli juba üsna hõlpus sidet pidada ning suuremates orulinnades, näiteks Bettsbridge'is ja Shadd's Fallsis, olid raamatukogud, teatrid ja Noorte Meeste Kristliku Ühingu saalid, kus mäginoorsugu võis käia meelt lahutamas. Kui aga Starkfieldile laskus talv ning küla mattus lumeteki alla, mida kahvatu taevas alalõpmata uuendas, siis hakkasin aru saama, missugune pidi olema sealne elu — õigemini selle puudumine — Ethan Frome’i noorpõlves. (lk 11)
  • Mind oli saadetud ametiasjus Corbury sõlmtee suurde jõujaama, kuid puuseppade pikaleveninud streik oli töid sedavõrd aeglustanud, et ma olin sunnitud Starkfieldi, mis oli Corburyle lähim elamiskõlblik paik, vaat et kogu talveks ankrusse jääma. Esiotsa olin ärritatud, ent järk-järgult ammutasin sealsest elust mõru rahuldust. Päris alguses rabas mind see, kui elujõuline oli kliima ja kui surnud kogukond. Kui detsembrilumed olid lõppenud, kallas lõõskavsinine taevas päevast päeva valgus- ja õhuvalanguid valgele maastikule, mis vastas aina pimestavama hiilgusega. Oleks võinud arvata, et selline atmosfäär paneb tunded niisama kiiresti käima nagu vere, aga pealtnäha ei muutunud miski; üksnes Starkfieldi loid pulss jäi veel nõrgemaks. Kui olin seal veidi kauem olnud ja näinud, kuidas kristallselgusele järgnesid pikad päikesevaesed pakaseajad; kui veebruaritormid olid oma valged telgid vagura küla ümber üles löönud ja märtsituulte metsik ratsavägi oli neile appi tuhisenud, siis vast hakkasin aru saama, miks nägi Starkfield pärast pooleaastast piiramisrõngas vaevlemist välja otsekui tingimusteta kapituleeruv garnison. Kakskümmend aastat tagasi oli vastupanuvahendeid veel vähem, peaaegu kõik ümberpiiratud külade ühendusteed olid ülekaaluka vaenlase käes, ning seda arvestades tundsin ma täie selgusega, kui pahaendeliselt kõlasid Harmoni sõnad: "Need, kes nutikamad, lähevad siit ära." (lk 11-12)
  • Seesugused tujumuutused tegid Ethan Frome’ile nii meelehärmi kui ka rõõmu. Tema mõtted vihvatasid etteaimamatult nagu lind puuokste vahel. Et tal polnud õigust oma tundeid näidata ega tütarlapse omi välja meelitada, pööras ta ülisuurt tähtsust vähimalegi muutusele tolle pilgus ja hääletoonis. Kord arvas Frome, et mõistab Mattie’t, ja lõi kartma, kord uskus, et ei mõista, ja ahastas. (lk 31)
  • Tegelikult polnud isegi nüüd ühtki käegakatsutavat tõendit, et asjalood oleksid teisiti, aga eelmisest õhtust saadik terendas silmapiiril justkui ebamäärane ähvardus. See pakitses Zeena kangekaelsest vaikimisest, Mattie ootamatust hoiatuspilgust, samasugustest pagevatest tähelepandamatutest märkidest nagu need, mis andsid Ethanile pilvitul hommikul aimu, et enne ööd tuleb vihma.
Halb aimus oli nii tugev, et Ethan katsus teadasaamist edasi lükata nagu mees muiste. (lk 38)
  • Armas kujutluspilt ja kergendus, et Zeenaga polegi pahandust karta, viis Ethani tuju taevasse ning mees, kes oli muidu nii tasane, lõi lumiste väljade vahel vile ja laulu lahti. Tema hinges hõõgus seltsivussäde, mida pikad Starkfieldi talved polnud veel summutanud. Ethan, kes oli loomult tõsine ja sõnakehv, imetles teiste hulljulgust ja lustakust ning sõbralikud inimsuhted soojendasid teda. Ehkki Worcesteris teati, et ta hoiab omaette ja temast pole erilist tujutõstjat, oli Ethan siiski sisimas mõnu tundnud, kui talle vastu turja laksati ning "va Ethe'iks" või "va kolakaks" nimetati, ja kui need kodused tervitused lakkasid, oli Ethanil järjest kõhedam Starkfieldi naasta. (lk 41-42)
  • Jäänud pärast isaga juhtunud õnnetust üksipäini talu ja veski koormat vedama, polnud Ethanil mahti lusti pärast külas luusida, ja kui ema heitis haigevoodisse, tundus koduüksildus veel rõhuvam kui põlluüksildus. Ema oli omal ajal üsna jutukas olnud, aga kui hädad hakkasid, võis tema häält haruharva kuulda, ehkki ta polnud kõnevõimet kaotanud. Mõnikord pikkadel talveõhtutel, kui poeg küsis meeleheites, miks ema ometi "midagi ei ütle", tõstis too sõrme ja vastas: "Sest ma kuulan", ja tormistel öödel, kui vali tuul ulgus maja ümber, kurtis ema, kui poeg teda kõnetas: "Väljas räägitakse nii kõvasti, et ma ei kuule sind." (lk 42)
  • Pärast matust, kui Zeena hakkas end äraminekule seadma, valdas Ethanit niisugune arutu hirm üksinda tallu jäämise ees, et ta palus Zeena endale naiseks, enne kui isegi aru sai, mida ta teeb. Sellest ajast peale oli Ethan sageli mõelnud, et seda poleks juhtunud, kui ema oleks surnud kevadel, mitte talvel. (lk 42-43)
  • Ethani loodusarmastus ei kasvanud üle põllutöötuhinaks. Ta oli alati tahtnud saada inseneriks ja elada linnas, kus on suured raamatukogud, peetakse loenguid ja "tehakse kõiksuguseid asju". Worcesteris õppimise ajal oli ta mõnda aega Floridas insenerina töötanud, mis süvendas tema usku oma võimetesse ja maailma nägemise õhinat, ning ta oli kindel, et Zeena-suguse nutika naise abiga leiab ta endale peagi koha. (lk 43)
  • Zeena koduküla oli Starkfieldist terake suurem ja asus raudteele lähemal, ning Zeena oli oma mehele algusest peale mõista andnud, et elu muust ilmast ära lõigatud talus polnud see, mida ta abielludes oli oodanud. Ent ostjaid tuli visalt ja neid oodates avastas Ethan, et Zeenat polegi võimalik teise pinnasesse ümber istutada. Zeena armastas Starkfieldile ülevalt alla vaadata, aga ta poleks suutnud elada paigas, mis oleks temale endale ülevalt alla vaadanud. Isegi Bettsbridge või Shadd’s Falls poleks teda piisavalt tähele pannud ning suuremates linnades, mis köitsid Ethanit, oleks Zeena iseenda sootuks kaotanud. (lk 43)
  • Ethan oli kujutlenud, et see vihje teeb lahti mõnusa jutuotsa, kust on lühike tee süütute hellitusteni, olgu või ainult põgusa käepuudutuseni. Nüüd aga paistis, et punastamine oli rajanud Mattie ümber tulevalli. Ethan oletas, et seda tunneb ta ainult oma loomupärase kohmetuse tõttu. Ta teadis, et enamik noormehi ei tee kena neiu suudlemisest mingit numbrit, ja mäletas, et kui ta oli eelmisel õhtul Mattie ümbert kinni võtnud, polnud tüdruk vastu parmud. Aga see oli juhtunud väljas, lageda süüdimatu öötaeva all. Soojas toas lambivalgel, kus valitsesid mugavus ja kord nagu mullu ja muistegi, näis neiu temast määratu kaugel ja ligipääsmatu olevat. (lk 54)
  • Ethan teadis, et ümberkaudsete naiste arvamus kirurgilisse sekkumisse oli kaksipidine; mõned mõnulesid operatsiooni aupaistes, teised pidasid seda sündsusetuks. Kokkuhoiu pärast oli Ethan seni ikka rõõmustanud, et Zeena kuulus viimaste hulka. (lk 63)
  • Seitsme kurva kooseluaasta jooksul oli see nende esimene vihane kokkupõrge ning Ethan tundis, nagu oleks ta kõik trumbid lõplikult loovutanud, kuna oli laskunud nii madalale, et hakkas süüdistusi loopima. (lk 64)
  • Ethan silmitses naist põlgusega. Zeena polnud enam see tuim olend, kes oli mornilt ja endassetõmbunult tema kõrval elanud, vaid salapärane võõras, tulvil aastatepikkuse tusase vaikimise jooksul kogunenud kurja väge. Temas polnud kunagi midagi meeldivat olnud, aga Ethan oli sellesse nii kaua ükskõikselt suhtunud, kuni ta sai sellest mööda vaadata ja majas peremees olla. Nüüd oli Zeena ohjad enda kätte haaranud ja Ethan jälestas teda. (lk 67)
  • Kui Ethan oli pärast isa haigestumist tallu tagasi kutsutud, andis ema tema käsutusse pisikese pugeriku, mis asus tühjalt seisva "parema toa" taga. Ethan naelutas selle seintele raamaturiiulid, klopsis endale laudadest ja madratsist magamisaseme kokku, laotas paberid köögilauale, riputas krobelisele krohvseinale Abraham Lincolni gravüüri ja kalendri luuletajate mõtteteradega, ning püüdis nende nappide vahenditega teha oma tuba samasuguseks, nagu oli Worcesteri kirikuõpetajal, kes oli olnud nii lahke ja andnud talle raamatuid lugeda. (lk 73)
  • Ethanis marutas nõutu mäss. Ta oli liiga noor, liiga tugev, liiga elujanuline, et lootuste purunemisele kergesti alistuda. Kas ta tõesti peab raiskama kõik oma eluaastad kibestunud tulehargi kõrval? Temas oli hingitsenud teisigi võimalusi, aga ta oli need kõik Zeena väiklusele ja võhiklikkusele ohvriks toonud. Ja mis sellest kasu oli? Zeena oli nüüd sada korda kibestunum ja rahulolematum kui Ethanile naiseks minnes; tema ainus rõõm oli mehele valu teha. Kõik eluterved enesekaitsevaistud tõstsid Ethanis säärase raiskamise vastu pead. (lk 74)
  • Halastamatud tõsiasjad piirasid ta ümber nagu vangivalvurid, kes süüdimõistetu raudu panevad. (lk 75-76)
  • Ethan oli käinud Mattie toas ainult korra, suve hakul läbilaskvat lage lappimas, aga mäletas selgesti, kuidas kõik oli välja näinud: punase-valgeruuduline päevatekk kitsal voodil, nägus nõelapadi kummutil, oksüdeeritud raamis fotosuurendus emast selle kohal, kuivatatud ja värvitud taimekimp foto taga. Nüüd olid need ja ka kõik teised Mattie kohaloleku märgid kadunud ning tuba nägi välja niisama kõle ning ebamugav nagu tütarlapse saabumispäeval, kui Zeena oli seda talle näidanud. Reisikohver seisis keset põrandat ja Mattie istus kohvril, pühapäevakleit seljas, selg ukse poole, käed näo ees. (lk 81-82)
  • Nad sõitsid aeglaselt mööda kahvatus päikeses kiiskavate põldude vahelist teed ja keerasid siis paremale, kuuskede ja lehistega palistatud kujale. Kaugel ees voogas tumedatest metsatukkadest kirjatud mäeahelik valgete lainetena taeva taustal. Kuja viis männimetsa, õhtupäike värvis puutüved punaseks ja maalis lumele õrnu siniseid varje. Kui nad männiku vahele jõudsid, vaibus tuul ja tundus, otsekui langeks okstelt koos okastega sooja vaikust. Siin oli lumi nõnda puhas, et metsloomade tillukesed jäljed paistsid keeruka mustripitsina ja allakukkunud sinakad käbid olid nagu pronkskaunistused. (lk 85)
  • Nad kõndisid lõhnavate tüvede vahel kriuksuval lumel, kuni jõudsid järskude metsastunud kallastega veesilmani. Kaugema kalda üksikult künkaharjalt viskas läänepäike jäätunud veepinnale pika kuhikukujulise varju, mis oligi järvele nime andnud. Salapaik oli tulvil sedasama tumma nukrust, mida tundis Ethani süda. (lk 85)
Vikipeedias leidub artikkel