Mine sisu juurde

Abielu

Allikas: Vikitsitaadid
Rembrandt, "Autoportree Saskiaga" (u 1635)
Peder Severin Krøyer, "Suveõhtu Skageni rannal" (autoportree koos Marie Krøyeriga, 1899)

Abielu on seadustel või tavadel põhinev kahe või enama inimese vaheline suhe perekonna moodustamiseks. Abieluga võivad kaasneda juriidilised ja sugulised tegevused ning emotsioonid.

Proosa

[muuda]
  • Abielus ei ole suuremaid vigu kui need, mis korduvad. (lk 37)
  • Abielus maksab mõistus (iseäranis veel naise oma) kaugelt enam kui armastus. Viimane ei kesta kaua, võib kergesti puruneda ega loo kunagi korda. Niisiis harige oma tütreid mõistusega, mitte ainult armastades. (lk 46)
  • Abielud lähevad nii käest ära sellepärast, et mehed ei suuda aru saada, et võim ja põhjendused tuleb asendada armastusega, ning tahavad mõju avaldada ainult õiguse ja tugevusega. (lk 47)
  • Vanapoisil on see häda, et keegi ei ütle talle tema vigu suu sisse; abielumehel aga on see õnn. (lk 49)
  • Enamik abielusõdu ei teki mitte sellest, et inimesele öeldakse tõtt, vaid sellest, et seda öeldakse aega valimata ja kohe. (lk 51)
  • Võõrad kuulevad abielus küll tormi, kuid mitte tuulevaikust või leebeid tuuleiile. (lk 53)
  • Abielus soovib kumbki pool, et teine hakkaks olema kohusetundlik ja üllas, siis on ta lahkelt valmis samaga vastama, andma omalt poolt koguni rohkem, kui talle antakse; kuid selle tahtmise varjus tülitsevad mõlemad muudkui edasi ja kumbki ei tee sellega algust. (lk 55)
  • Abielus meeldivad mehed naistele kauem kui vastupidi; et nimetada paljudest põhjustest vaid ühte, siis kaotavad mehed abielus olles vähem ilu, sest nad toovad seda sinna ju kaasagi vaid vähesel määral. (lk 63)
  • Armastus ilma tegudeta ei maksa midagi, aga abielus kuulub tegude juurde esmajoones rääkimine, iga sõna on tegu. (lk 64)


  • Tõelise sõpruse ja veel enam õnneliku abielu teeb veetlevaks "mina" avardumine, ja nimelt seesuguses ulatuses, mida üksik inimene mingi kunstiga saavutada ei suuda. Kaks hinge, kes ühinevad, ei ühine siiski kunagi nii jäägitult, et kummagi soodne erinevus, mis vastastikuse mõttevahetuse nii meeldivaks teeb, täiesti kaoks. Kes endale oma häda kaebab, kaebab kindlasti asjata; kes seda oma naisele kaebab, kaebab oma teisele "minale", kes aidata võib ja juba oma kaastundegagi aitab. Samuti leiab mees, kes meeleldi oma teenetega hiilata tahab, oma naises publiku, kelle ees võib kiidelda, ilma et oleks ohtu ennast naeruväärseks teha. (lk 54)
  • Abielu ilma pisinägeluste vürtsita oleks peaaegu sama, mis luuletus riimita. (lk 56)
  • Üks abielu peamisi hüvesid on see, et talumatu külalise võib oma naise hoolde jätta. (lk 57)


  • Abielud sõlmitakse taevas, aga selle järele, et nad hästi õnnestuksid, ei valva seal keegi. (lk 7)
  • Mõni abielu on seisund, kus kaks inimest ei suuda pikemat aega toime tulla ei teineteisega ega teineteiseta. (lk 47)


  • [Lord Henry:] "... abielu üks võlusid on see, et see teeb pettuse mõlemale osapoolele täiesti hädavajalikuks." (lk 10)
  • [Lord Henry:] "Mehed abielluvad sellepärast, et nad on väsinud, naised sellepärast, et nad on uudishimulikud — ja mõlemad pettuvad." (lk 52)


  • [Konrad Raupen:] "Aga," algas lossihärra uuesti, "kas teile, noorele tulisele mehele, igavus kallale ei tiku, kui te nii päev-päevalt üksipäini tooreste alamate hulgas peate töötama? Ma mõtlen, teie tööhimu ei võiks kahaneda, kui noor naisuke õhtul teie otsaesiselt mured ära musutaks."
[Kuuno Rainthal:] "See on küll meelitav ettekujutus, aga …"
"Kas usute, noor sõber, naisterahvas võib elu õitsvaks roosiaiaks muuta, kui tal südames mitte just põline talv ei ela, mis õisi kärbib ning okastega ähvardab."
"Seda viimast tuleb karta."
"Jänespüks! Selle vastu on mul hea rohi teada. Niipea kui naisuke okkaid näitab, muutub mehike jääpangaks. Küllap siis näete, kuidas okaste vahelt õiekesed välja tulevad, kartlikult küsides: "Kas see kuri jää ei mäleta, et ta varem sulav vesi olnud? Aga jää jääb jääks, niikaua kui okkad okasteks jäävad. Niipea aga, kui kõik okkad õiteks on saanud, sulab ka mehe jääsüda jälle veeks, mille meelitavatel lainetel naisukese soovid täitmise poole ujuvad."
"Oi, oi, rüütel, kui naisukesed teid kuuleksid!"
"Jumal hoidku, ei siis okkad kaoks iialgi." (7. ptk)


  • Kui enamb abielus ei elata... siis tuleks korraga stopp... ja muud midagi. —
Aga ka papp jääks ilma teenistuseta ning köstergi, halemees, ei saaks kaht kopikat. Kuidas niisugune ülikarskus sugulistes asjades waimulikkude ligemiste sissetuleku pääle mõjub — see on juba meie terawmõttelistele lugejatele wist küllalt arusaadaw: kui inimese ainelise elu esimene kupits — see jootraha karakterline wäljaminek wiisteistkümmend kopikat, oma olemise on kaotanud, siia on loomulik kõdunemine ka teisele wiieteistkümnesele hõbedale…
Nurjatu oleks see mõte küll, kui inimese elamisel nüüd muud põhjust ei ole, kui et teisele kaaselanikule niisuguseid odawaid sissetulekuid teha — aga kõikide otsimiste pääle suuremat eesmärki ka ei leia... Mõni targem wast teaks?
  • Naljakas ja kaugele kõdistaw see fantaasia wili: keegi ei elaks enam abielu... ka linnukesed mitte... ega roheline konn... ristämblik, ritsikas. — Inimeseloom oleks esimene kes püha idu läbi wiiks... kes järele jätaks. Kõik oleksid inglid... nagu töömesilased. [---] Kõige ideaalsem külg: me oma ette jumalad, loome ja häwitame... Ja missugune pärgadest kõrgemal uhkus: meie — wiimased! ... Meie ise lõpetajad!
Püüdke neid wiimaseid sõnu õige paatosega wälja hüüda, näete... kuidas tröösti ja kinnitust leiat.


  • Abielu võib olla kohutav ahel, mille tõsidust noorena õnneks ei mõisteta, mille julmust keskeas pole mahti kurta ja mille armistunud jälgi vanana õnneks enam ei tunta ega põeta.
    • Maria Jotuni (1929), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", Loomingu Raamatukogu, nr 39, 1971, lk 17


  • Zosja ja Ostap läksid alla sööklasse. Musterõppekombinaadi teises otsas palmi rohelise katte all istus mustasilmne noormees ja uuris tähtsalt söögikaarti.
"Perikles!" hüüdis Zosja juba kaugelt. "Ostsin sulle kahekordse kannaga sokid. Saage tuttavaks. Femidi."
"Femidi," ütles noormees südamlikult Ostapi kätt surudes.
"Bender-Zadunaiski," vastas jõhkralt suur kombinaator, kes kohe taipas, et on armastuspeole hiljaks jäänud ja et kahekordse kannaga sokid ei ole lihtsalt mingi võltsinvaliidide kooperatiivartelli toode, vaid teatav perekonnaseisuaktide büroos sanktsioneeritud õnneliku abielu sümbol. (XXXV ptk "Teda armastasid koduperenaised, naiskodutöölised, lesknaised ja isegi üks naine-hambatehnik")


  • Sõnal "abieluköidikud" on tõe kõrvalmaitse.
    • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, Loomingu Raamatukogu, nr 31, 1999, lk 21



  • Mrs. Bessie teadis, et igale aborigeenitütarlapsele määratakse juba kohe pärast tema sündimist mees, kellega ta peab abielluma, kusjuures peetakse rangelt kinni tarloo* seadustest. Jõe ääres elas neli suguharu, kelle nimed olid banniga, burong, baldgery ja kurrimurra. Naine banniga suguharust võis abielluda mehega kurrimurra suguharust. Nende laps on burong ning tema ei või abielluda ei banniga ega kurrimurra suguharu liikmetega. Väljaspool seda ei ole mingit keeldu. Tütarlapsel olid veel niinimetatud nuba'd või nuva'd, kes ei tohtinud teda puudutada, aga sel juhul, kui mees, kellele isa ta oli andnud, suri või oli ära, võis ta abielluda ainult ühega nende hulgast.
  • *Tootem.
    • K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 29


  • "Ja millega võiksin end siin surma ja armastuse vastu kindlustada? Selle kahe häda vastu on olemas ainus abinõu…"
"See oleks?" küsis Karin uudishimulikult.
"Abielu," vastas Indrek.
  • [Karin:] Kus on see inimene, kes saaks abielus ilma riiuta? Vahel mõtlen, et abielu selleks ongi seatud, et oleks alati inimene käepärast võtta, kui tuleb riiuhimu.


  • "George'iga on see häda, et ta ei suuda ennast valitseda. Pole kunagi suutnud. Mees peaks ennast kätte võtma ja natuke tänulikkust ilmutama. Ta näib mõtlevat, et kui Sheila peab mehe eest tööd tegema, siis ta ei vajagi viisakust ja — noh, õrnust ja nii edasi — mida üks naine saama peaks."
"Mind ärritab alati, kui ma näen, et abieluinimesed jämedalt käituvad," ütles Wimsey. "Küllap see on paratamatu. Naised on naljakad. Paistab, et neile ei lähe niivõrd korda mehe ausus ja truudus — ja ma olen kindel, et teie vennal need omadused on —, kuivõrd see, et mehed neile uksi lahti teeksid ja "tänan sind" ütleksid. Olen seda korduvalt tähele pannud."
"Mees peab olema pärast abiellumist just niisama viisakas nagu enne," kuulutas Robert Fentiman vooruslikult.
"Peaks küll, aga ei ole mitte kunagi. Võimalik, et sel on mingi seletus, mida meie ei tea," ütles Wimsey. "Teate, ma olen küsinud — uudishimulik, nagu ma olen —, aga inimesed enamasti lihtsalt ühmatavad ja ütlevad, et nende naised on mõistlikud ja peavad nende kiindumust enesestmõistetavaks. Aga ma usun, et naisi ei muuda miski mõistlikuks, isegi mitte pikk kooselu oma mehega."
Kaks poissmeest vangutasid tõsiselt pead.


  • Aga juba ülejärgmisel pühapäeval olid nad Maarja kirikus vana Willeroodi juures lugemas ja see laulatas nad pärast oma veniva häälega ka paari. Mis ilutsemist selle lihtsa rahva juures on või olla saabki. Kumbki pole enam nii noor, et noorte naljatembud neile meeltmööda oleksid. Mõlemad terved inimesed, kummalgi ka niipalju kogutud, et saab väikselt elu alustada. Alustasidki. Esimesel pühapäeval seltsimajas sõid nad lõunaks kartuleid ja krõbedaks praetud sealiha, hästi läbikasvanud viilukaid. "Näe," näitas mees näpuga läbi akna pedajale, "näe, kus orav jookseb." Ja sel ajal, kui naine vaatas oravat, tõstis mees kõige parema tüki naise taldrikule. Naine oravat ei näinud, aga seda parema lihatüki tõstmist ta nägi küll, ja see tegi tema meele nii naljakaks, et nutta ja naerda oleks tahtnud.


  • Ma ei suutnud kunagi liituda minu noorusajal ellu astunud sugupõlve üldise protestikäraga monogaamia vastu, sest ükski seksialane piirang ei paistnud mulle nii kummaline ja ootamatu, kui seks ise. Kui kellelgi lubatakse, nagu Endymionil, armatseda Kuuga, ja ta kurdab, miks Jupiter hoiab oma kuusid haaremis, näis see mulle vulgaarse anti-kliimaksina. Ühe naise juurde jäämine on väike hind nii suure elamuse eest, nagu ühe naise nägemine. Nuriseda, et ma tohtisin ainult üks kord abielluda, oli nagu nuriseda, et ma olen ainult üks kord sündinud.
    • Gilbert Keith Chesterton, "Muinasjutumaa eetika". Rmt: "Õigest usust". Tõlkinud Tiia Rinne. Tallinn: Kuldsulg, 2011, lk 72-73


  • Armastusel ja abielul ei ole peaaegu midagi ühist. Armastus see on midagi abstraktset, armastus see on luule, teatud mõttes kunst. Abielul ei ole peaaegu midagi tegemist armastusega, isegi on imelik, miks nad üksteisele peavad järgnema! Abielu, see on teatud liiki ühiselu, kooselu, kas perekondlikul või mõnel muul alusel...Elus. Abielu põhineb rohkem sõprusel – see tähendab üksteise austamisel ja arusaamisel. Abielu on võrreldes armastusega proosa, täiesti midagi reaalset.
    • Karin Luts. Päevik 1951, 3. veebruar, lk 98, rmt: "Karin Luts. Konfliktid ja pihtimused. Näitus Tartu Kunstimuuseumis 08.10.2004-01.05.2005". Toimetaja Enriko Talvistu, Tartu Kunstimuuseum, 2005


  • Ema ei olnud mulle kunagi meestest rääkinud. Tema ja mu isa olid saatnud palju aastaid mööda tülitsedes ja teist sama palju teineteisega sõnagi vahetamata. Terved pühapäevad möödusid nõnda, et mõlemad istusid vaikides elutoas. Pärast ema surma sõnatu elu üha süvenes. Ja kui isa mõni aasta hiljem uuesti abiellus, polnudki mul enam kedagi. Elasin nagu kassile kohane: edasi-tagasi, saba sorgus, saba püsti, nüüd on söögiaeg, nüüd on uneaeg; ainus erinevus oli selles, et kass ei pea hinge sees hoidmiseks tööl käima. Meie kodus polnud sõnadele kohta ja kõik, mida ma hinges kandsin, hirmutas mind, sest ma ei teadnud, kas seegi kuulub tegelikult minule...
    • Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, Loomingu Raamatukogu, nr 21-23, 2014, lk 16


  • Ema ütles mul targalt: "Kui sa kord juba abielus oled, avastad, et parim, mis sa võid teha, on hoolitseda laste eest ning korraldada peoõhtuid. Tee inimestele head, toida neid, räägi nendega, hoia neid soojas. Kõik muu unusta." Ta mõtles selle all armastust, seda, et armastus tuli unustada. Ema püüdis mind aidata vabaneda ängistusest, mida tundsin abielule mõeldes. Mul oli aeg abielluda, tema rääkis mulle sellest, millele tuli mõelda ja mis tuli unustada. (lk 20)
  • [---] mu keha pakitseb, nagu hakkaks ta endast välja heitma meie armastuse õudset lõppu, mingit verist lapsetompu. Kui abielu otsa saab, kas jääb siis veel kedagi, kes seda mõistaks? Tunnistajaid ei ole. Ei ole mingit mustades sukkades tüdrukut, mingit noormeest, kõik tunnistajad on läinud, suureks kasvanud, edasi liikunud, kadunud. (lk 31)


  • [Uitneid:] "Küllap olete abielus?"
"Ojaah," vastaks tema, "mitmes kohas ja mitu korda."
"Ja teil pole sellest midagi?"
"Neil pole sellest midagi."
"Armastus ja ustavus on naiivsed, eks ole?"
Ta kehitaks õlgu, ja mõtleks isepäinis, et Armastus ja Ustavus polegi nii naiivsed – ühitatult on see orjapidamise leevendatud ja varjatud vorm.
  • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas", rmt: "Kuningaonni kuningas", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 131


  • 1962. aasta suvi toob kaasa veel teise suure sündmuse Jaan Sauli elus.
28. juulil registreeritakse tema abielu Aime Piirsaluga, Tallinna Pedagoogilise Instituudi viimase kursuse üliõpilasega, kelle noormees oli enda jaoks ära valinud juba aastat poolteist tagasi. Pulmapidu peetakse kõigi kommete kohaselt, aga pulmareis jääb ära ja mesinädalad meenutavad pigem Koidu ja Hämariku kohtumisi, sest kohe augusti algul läheb "Vanemuine" sügisesi külalisetendusi andma. Ometi on elu nüüdsest otsekui teises valguses.
Tihtipeale läheb nüüd "Vanemuise" tegelastebussi juurest liikvele põrisev mootorratas ammu enne teisi: meie noormees kiirustab ööbimispaika, jagama päeva muljeid oma noore naisega kirja teel või sõidab läbi sumeda augustiöö talle hoopis ehale.
Kuldne võru sõrme ümber ei lase ennast unustada. Veel pole temaga jõutud harjuda, veel on ta aina kombatav ning tema tajumine on terve sümfoonia. Tõsi, see süda on ikka olnud aldis ägedatele kiindumustele juba varases lapsepõlves, koolipoisiaastate tundetormidest kõnelemata. Ning ikka on aeg andnud kiindumustele sisu ja värvingu. Ja ikka ja uuesti püüab mees otsida mõtestatud eluõigust sellele, mis on tahtest ja mõistusest vägevam.


  • Liigne truudus võib abielu ära rikkuda.
    • Arvo Valton, "Märklaud kilbiks", Tallinn: Eesti Raamat, 1980, lk 19


  • Seersant Colon oli olnud kolmkümmend aastat õnnelikus abielus tänu sellele, et proua Colon töötas kogu päeva ja seersant Colon töötas kogu öö. Omavahel suhtlesid nad kirjakeste abil. Seersant Colon keetis enne tööleminekut naisele teed, proua Colon jättis abikaasale hommikuti ahju kenasti kuuma hommikusöögi. Neil oli kolm täiskasvanud last, kes kõik olid sündinud, nagu Vimes järeldas, äärmiselt pingsa kirjavahetuse tulemusena.
    • Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2002, lk 54


  • Willikins läks paar astet ülespoole, siis aga peatus, vaatas Vimesile otsa ja ütles: "Vaadake seda selle nurga alt, härra hertsog: kui te aja korraks maha võtate, ei muutu süüdlased vähem süüdlaseks ega surnud vähem surnuks, aga kõrgeauline leedi ei ürita teil riidepuuga pead maha võtta." (lk 157)
  • Colonite pere oli läbi pika abielu õnnelikult vastu pidanud seetõttu, et seersant Colon ja tema naine puutusid teineteisega kokku nii vähe kui võimalik. See saavutati tänu graafikule, mille järgi seersant Colon käis tööl öövahetuses, tema naine aga päeval, ja vastupidi. Nad leppisid sellises asjakorralduses kokku, uskudes, et igasugune muu variant oleks rikkunud romantika. (lk 168, joonealune märkus)


  • [Lundberg:] Tuli välja, et viga oli minus. Minu seemnerakud ilmselt ei ujunud küllalt jõuliselt ja neil ei õnnestunud eesmärgini jõuda. Sihukest asja pole meeldiv kuulda. Minu mehelikkus sai paraja lopsu ja järgmised kuud olin samasugune titetegemisehull nagu Ingridki. Katsetasime mitu korda kunstlikku viljastamist, mis maksis pöörast hinda ning iga kord ebaõnnestus. Lõpuks sai meil jaks otsa. Iha oli kadunud, sest kõik kehavedelikesse puutuv seondus katseklaaside ja spermatotsikutega. Pärast seda aega oli meie abielu tegelikult läbi.
    • Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, Tallinn: Eesti Raamat, 2004, lk 30


  • Seda ma tean, et abielu lõhkiajamine ei õnnestu kummalgi abikaasal iial üksinda, selleks on mõlema panust tarvis. (lk 39)
  • Alles siis, kui abielu lõpuks lagunes ja ma olin sunnitud järele vaatama, kas elus ehk peale Pentti Saarikoski veel midagi on, sai minu töö tähenduse ja minus ärkas auahnus. Pentti oli alati öelnud, et minu kõige silmapaistvam omadus on täielik ambitsiooni puudumine. Ta pidas seda ebameeldivaks omaduseks. Ühisel jõul oli meil korda läinud mind ära muserdada. (lk 170)
  • Saarikoski vabadus tähendas ka seda, et keegi teine tema asju korraldas. Iial ei maksnud ta ühtki arvet. Ta kinnitas, et kiskunud nooremast peast kõik arve moodi kirjad kohe puruks ja visanud prügikorvi. Ka mina pidin veel meie posti kaitsma, et ta ei hävitaks kahtlase välimusega saadetisi. Vahel sain alles kirjalikust meeldetuletusest teada, mis arved olid tulnud ja maksmata jäänud. (lk 170)
  • Selle käes, kes asjad korda ajab, on ka võim. Mida rohkem võimu koondub ebakindla ja kartliku inimese kätte, seda despootlikumaks võim muutub. Ma olin teinud suures armastuses Penttist tema enese abituse vangi, kuigi tema tahtel ja tema abiga. Tema istus puuris ja mina olin tema puuri valvur. Aga puuri võtit ei leidnud ma ka veel siis üles, kui juba mõistsin, et puuriuks tuleb lahti teha. Ma lihtsalt ei suutnud tema asjade korraldamist lõpetada, lakata olemast see, kes kõike valitseb. (lk 172)


  • Abielu on ju nagu hoone, mida palk-palgilt tuleb ehitama hakata, et see kindlamini püsti püsiks, et see sooja annaks ning välisilma ohtude eest hoiaks ja kaitseks.
Kes kohe valmis hoonesse loodavad siseneda — aga paljud ju loodavad —, need eksivad rängalt, sest hoonet polegi veel, selle rajamist tuleb alles alustada.
  • Olivia Saar, "Rohetav raiesmik", rmt: "Humalapuu", Tallinn: Canopus, 2005, lk 19



  • Viktor, kes oli elupõline tõlkija kirjastuses, nooruses ka luuleraamatuid ja mõne novellikogu välja andnud, elas oma toa maailmas. Tal oli seal kõik vajalik. Voodi, raamaturiiulid, kirjutuslaud, arvuti, baarikapp, kiiktool ja õllepudelid. Abielu algaastatel häiris Hurmet Viktori liigne õllejoomine, aga Viktor nimetas õlut inspiratsiooni allikaks. Kui pole õlut, ei ole ka inspiratsiooni. Kui Viktori sõbrad ja kolleegid külas käisid, joodi ohtralt muud kraamigi ja siis polnud Viktoril mitu päeva inspiratsiooni peal. Hurme oli harjunud sellise eluga. Algul, kui lapsed, Joosep ja Juulia, väikesed olid, vaatas Hurme mehe tegemistele kõrvaltoas läbi sõrmede. Tal polnud aega ega ka tahtmist mehe ellu sekkuda. (lk 8)
  • Suurekese mõtted läksid Annele, oma kaheksateist aastat vanemale naisele, kes ta noore poisina lohku oli tõmmanud. Suureke oli saanud just kakskümmend kaks, kui neljakümneaastane brünett, teisest noorusest pakatav Anne, ta oma voodisse vedas. Sellest sai alguses kuum suhe, mõne aja pärast abielu ja nüüd pidi ta olema vanaisaks Anne esimesest abielust lastelastele. Anne ei olnud enam kaugeltki võluv brünett, vaid halli peaga kaheksakümneaastane vanamutt, kes küll enda välimuse eest osavalt hoolitses, kuid Suurekesele oli ta täiesti null. Nüüd meenusid talle ühe töökaaslase ammu öeldud sõnad: "Mõtle ka, poiss, kui sina oled viiskümmend, siis Anne on juba seitsekümmend." Suureke siis ei mõelnud ja nüüd, Kassarisse sõites, oli hilja midagi kahetseda. (lk 43)
    • Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", Tallinn: Tänapäev, 2014



  • "Mismoodi see on?" küsis Natalie tasahilju. "Abielu, tähendab."
Lotto ütles: "Igikestev bankett, kus süüakse lõputult, ilma et isu kaoks."
Mathilde ütles: "Kipling nimetas seda väga pikaks kahekõneks."
  • Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, Tallinn: Eesti Raamat, 2017, lk 54



  • Romaanižanri sünnist alates oli paarisaja aasta jooksul naistele suunatud briti ilukirjanduse keskseks teemaks noore aristokraatliku või keskklassi neiu astumine seltskonda, mis kulmineerub õnnelikku abielusadamasse jõudmisega parima võimaliku kandidaadiga valida olnute seast. Teekond õnneni on täis ohtlikke karisid ja neiu peab valima targalt, sest valikust oleneb, peale neiu isikliku intiimse õnne, nii tema enda kui kogu perekonna sotsiaalne ja varanduslik heaolu. Edukas abielu, mis on olnud kuni võrdlemisi hiljutise ajani eelkõige äritehing kahe perekonna vahel, suurendas nii perekonna varandust kui mõjukust. Pruudi perekonna naisliikmetele — emale ja veel vallalistele õdedele — oli see abielu turvatagatis eluraskuste vastu. Kui ema lesestus ja õed mehele ei saanud, jäi nende ülalpidamine poegade, aga nende puudumisel abielus tütarde kanda. Abieluturul läbikukkunute ja oma šansid juba abielu eel vallaslapse saamisega rikkunute osaks jäi põlgus ja vaesuses virelemine, juhul kui ise ei oldud küllalt rikas, et ise oma elu korraldada. (lk 531)
  • Emma on kuulutanud, et ta ei soovi abielluda, ja tõesti, abieluga oleks tal ka palju kaotada, eelkõige sõltumatus. Kuna abielludes läks tollal naise vara automaatselt mehe käsutusse ja ka sündivad lapsed olid mehe ainuomand, tuleks abielludes Emmal anda end ja oma vara täielikult mehe meelevalda, kes võiks vara maha prassida, kaardilauas maha mängida, viletsalt majandades pankrotti ajada ja naise ja tulevased lapsed peavarjuta jätta. Et Emmat pole kaitsmas ei südikaid vendi ega elukogenud onusid, tuleb tal enda eest ise hoolt kanda. (lk 532–533)
  • Varandust arvutati aastasissetuleku järgi põhjusel, et suurem maaomand oli reeglina määratud päranduma põlvest põlve ühes tükis meesliini pidi (ingl. k. in tail mail). Seda ei olnud võimalik tükkideks jagada, et osa ära müüa näiteks tütarde või nooremate poegade toetuseks või katmaks jooksvaid kulusid. Hetkel maavaldust kasutav omanik sai arvestada ainult maavaldusest saadaval jooksva tuluga, kapitali ei tohtinud puutuda. Võimalikest meessoost pärijatest moodustus otsekui järjekord, mida abiellumisel hoolega silmas peeti. (lk 536)
  • Tütarde kaasavara maksti välja abiellumisel, see läks peigmehe käsutusse ja investeeriti, tavaliselt 5% tulukusega valitsuse võlakirjadesse. Seega, kui Emma peaks abielluma, hakkaks tema investeeritud kolmkümmend tuhat sisse tooma 1500 naela aastas. (lk 537)
  • Neiud sisenesid kõrgseltskonda kaheksateistkümneaastaselt ja kui nad esimese või teise Londoni ballihooaja jooksul ei olnud suutnud mehele minna, oli sobilik tõmbuda tagasi oma maavaldusesse ja vaadata, mida kohalikud võimalused pakuvad. Emma isa oma mugavuses ja tahtlikus tegevusetuses on kõvasti kärpinud Emma võimalusi, aga õnneks on ümbruskonnas lootustandvaid peigmehekandidaate. (lk 537–538)

Vanasõnad

[muuda]
  • Preester paneb sind küll paari, kuid ei hakka su majapidamist juhtima.
  • Kes abiellub armastusest, kuid ilma rahata, sellel on head ööd ja kurvad päevad.
  • Kurb on naine ilma keeleta, aga veab mehel, kes ta endale saab.
  • Kui otsid ainsagi veata naist, jääd poissmeheks.
  • Mees ilma naiseta on kui mees talvel ilma karvamütsita.

Vaata ka

[muuda]

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Commonsi pildid, videod, helifailid:
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Abielu&oldid=123830"