Vassili Blücher

Vassili Blücher
Sünniaeg	1. detsember 1889 Rõbinski maakond Jaroslavli kubermang
Surmaaeg	9. november 1938 Moskva
Teenistus	Venemaa keisririigi Vene keiserlik armee Vene SFNV Punaarmee Kaug-Ida Vabariigi Rahvarevolutsiooniline armee NSV Liidu Punaarmee
Auaste	Nõukogude Liidu marssal
Autasud	Püha Georgi orden (1914) Punalipu orden (1919) Punalipu orden (1921) Punalipu orden (1921) Punalipu orden (1928) Punalipu orden (1928) Punatähe orden (1930)

Blücher (1922)

Vassili Konstantinovitš Blücher (vene keeles Василий Константинович Блюхер) (1. detsember (19. november) 1889 Barštšinka küla Rõbinski maakond Jaroslavli kubermang – 9. november 1938 Moskva NSV Liit) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane, üks viiest esimesest Nõukogude Liidu marssalist (1935).

Elulugu

Vassili Blücher sündis 1889. aastal Jaroslavli kubermangus Rõbinski maakonnas Barštšinka külas talupoja perekonnas. Tema vanavanaisa oli pärisorine talupoeg ja osales Krimmi sõjas (1853–1856). Sõjast naasnud, sai ta hüüdnime Blücher Preisimaa feldmarssali Gebhard Leberecht von Blücheri järgi. Hiljem muutus hüüdnimi ametlikuks perekonnanimeks.

Vassili Blücher õppis kaks aastat kohalikus kirikukoolis, kuid elatise teenimiseks suundus varsti tööotsinguil Peterburi, kus asus tööle kaupmees Klotškovi manufaktuuri poodi ja seejärel töölisena Prantsuse-Vene tehasesse. 1910. aastal asus ta tööle treialina Mõtištšinki vagunitehasesse, kus vahistati streigiüleskutsete eest. Süüdimõistetuna asus 2 aastat ja 8 kuut Butõrka vanglas. Pärast vanglast vabanemist õppis Šanjavski rahvaülikooli ettevalmistuskursustel.

1914. aastal alanud Esimese maailmasõjas saadeti V. Blücher rindele reamehena 19. Kostroma polguga. Esimese maailmasõjas tegutses luurajana ning autasustati Püha Georgi orden ning pärast käsivõitlust Stradomka juures ülendati ta allohvitseriks. 1915. aastal 8. jaanuaril sai ta Ternopoli lähedal granaadikillust raskesti haavata, pärast hospidalist pääsemist demobiliseeriti ta koos pensioniga vigastuste tõttu.

1916. aastal liitus V. Blücher bolševike poliitilise liikumisega ja 1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni asus Samaras asuvasse 102. tagavara kütipolku. V. Blücher valiti polgus polgukomitee esimeheks ning arendas polgus revolutsioonilist agitatsioonitegevust.

Venemaa kodusõjas

Venemaa kodusõja ajal oli V. Blücher Uurali rinde juhataja, pärast 1918. aastal idarinde piirkonnas 10 000 punaste partisanide väekoondise reidi valgekaartlaste tagalas ning 15 000-kilomeetrise reidi tegemist esitati ta esimese Vene SFNV ordeni Punalipu ordeniga autasustamiseks.

Aastail 1921–1922 oli V. Blücher Kaug-Ida Vabariigi sõjaväe rahvakomissar ja rahvarevolutsioonilise armee ülemjuhataja.

Pärast kodusõda

Aastatel 1923–1927 oli V. Blücher peamine Nõukogude sõjaline nõuandja Hiina revolutsioonilise valitsuse juures Kantonis. 1929–1938 oli ta Kaug-Ida Eriarmee juhataja.

Blücher arreteeriti 22. oktoobril 1938 ja piinati surnuks. Postuumselt, 10. märtsil 1939 võeti talt Nõukogude Liidu marssali auaste ära ning ta mõisteti surma spionaaži eest Jaapani kasuks ja osaluse eest parempoolses Nõukogude-vastases organisatsioonis. Kuna Blücherit avalikult surma ei mõistetud, arvati välismaal veel 1941. aastal, et ta on elus ja teenib endiselt Punaarmees kõrgel kohal.

Blücher rehabiliteeriti 1956 nagu teisedki tema ellujäänud perekonnaliikmed.

NSV Liidu esimesed viis marssalit (vasakult paremale): istuvad Tuhhatševski, Vorošilov, Jegorov, seisavad Budjonnõi ja Blücher

Tunnustus

Teda autasustati kahe Lenini ordeniga (1931 ja 1938), viie Punalipu ordeniga (1919, kaks korda 1921 ja kaks korda 1928), Punatähe ordeniga (1930), medaliga "20 aastat tööliste ja talupoegade Punaarmeed" (1938) ning rinnamärgiga "5 aastat Tšekaad-GPU-d" (1932).

Isiklikku

Vassili Blücher oli kolm korda abielus. Tema esimesed abikaasad Galina Pokrovskaja ja Galina Koltšugina, vend kapten Pavel Blücher ja tolle abikaasa lasti samuti maha. Kolmas abikaasa Glafira Bezverhova mõisteti kaheksaks aastaks sunnitööle.

Tema poeg Vassili oli Sverdlovski insener-pedagoogilise instituudi rektor.