Boriss Šapošnikov
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Boriss Šapošnikov | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
2. oktoober 1882 Vene Keisririik, Zlatoust |
| Surmaaeg |
26. märts 1945 NSV Liit, Moskva |
| Teenistus |
Vene Keisririik 1901–1917, NSV Liit 1917–1945 |
| Auaste | Nõukogude Liidu marssal |
| Juhtinud | kindralstaabi ülem |
Boriss Mihhailovitš Šapošnikov (vene Бори́с Миха́йлович Ша́пошников) (2. oktoober (vkj 20.09) 1882 – 26. märts 1945) oli NSV Liidu sõjaväelane ja sõjateoreetik.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Boriss Šapošnikov sündis Zlatousti linnas Uuralites. Ta õppis aastatel 1901–1903 Moskva sõjakoolis, mille lõpetamisel anti talle leitnandi auaste. Seejärel oli ta 1907. aastani Turkenstani 1. jalaväediviisi kompaniiülem Taškendis.
Aastatel 1907–1910 õppis ta Nikolai Kindralstaabi Akadeemias, mille lõpetamisel sai ta staabikapteni auastme. Seejärel jätkas ta teenistust Taškendis. 1912. aastal suunati tänapäeva Lõuna-Poola aladel asuvasse Częstochowasse 14. ratsaväediviisi.
1914. aastal puhkenud ilmasõjas võttis ta osa lahingutest, näidates end heast küljest taktikalistes küsimustes. Sama aasta oktoobris sai peast haavata, mistõttu saadeti haiglasse taastuma. 1915. aasta jaanuarist kuni novembrini oli 12. armee luureüksuse ülema adjutant. 1915. aasta novembrist kuni 1916. aasta maini teenis Šapošnikov Kasakate brigaadi staabiülemana.
1917. aasta septembris ülendati Šapošnikov polkovnikuks ning määrati Megreeli 17. grenaderirügemendi komandöriks. Vahetult novembris valiti ta Kaukaasia grenaderidiviisi ülemaks. 1918. aasta jaanuarist märtsini viibis tervislikel põhjustel haiglas.
Märtsis 1918 demobiliseeriti. 22. mail 1918 astus ta Punaarmeesse, võttes osa ka Vene kodusõjast. 1927 kuni 1929 ilmus Šapošnikovi sõjandusteoreetiline kolmeosaline raamatute sari "Armee aju" (originaalis Мозг армии), mis äratas Stalini tähelepanu ning mis oli aastaid ajateenijatele kohustuslikus korras lugemiseks.
5. maist 1928 kuni varasuveni 1931 ja 11. maist 1937 kuni 19. augustini 1940 oli Boriss Šapošnikov Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Staabi ülem.
7. mail 1940 anti Šapošnikovile ühes Grigori Kuliku ja Semjon Timošenkoga Nõukogude Liidu marssali auaste. Tervislike probleemide tõttu eemaldati ta kindralstaabi ülema positsioonilt ning määrati NSV Liidu Rahvakaitsekomisariaadi rahvakomissari asetäitjaks kindlustööde alal.
Kui Saksa Riik ründas 22. juunil 1941 NSV Liitu, siis määrati Šapošnikov järgmisest päevast Evakueerimise Rahvakomissariaadi nõukogu liikmeks. Selles ametis oli ta 16. juulini 1941. 10. juulist oli ta Stavka liige. 29. juulist 1941 kuni 11. maini 1942 Punaarmee Kindralstaabi ülem. Sel positsioonil kavandas ta Nõukogude Liidu ofensiivi talvel 1941/1942. Pärast Punaarmee üleüldist ebaedu ja kolossaalseid kaotusi Kertši väinal asendati Aleksandr Vassilevskiga.
1942. aasta maist kuni 1943. aasta juunini oli Rahvakaitsekomissariaadi rahvakomissari asetäitja. Pärast seda aga Vorošilovi-nimelise Kindralstaabi Sõjaväeakadeemia rektor.
Raske haiguse tagajärjel suri ta 1945. aasta märtsis. Tema tuhk on maetud Punasele väljakule Kremli müüri äärde.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tal oli naine Maria ja poeg Igor.
Autasud
[muuda | muuda lähteteksti]Vene Keisririik
[muuda | muuda lähteteksti]- Püha Anna orden, 4. klass (26. oktoober 1914); 3. klass mõõkade ja krooniga (1915); 2. klass koos mõõkadega (1. november 1916)
- Püha Vladimir orden, 4. klass koos mõõkade ja krooniga (2. november 1914)
- Püha Stanislavi orden, 3. klass koos mõõkade ja krooniga
NSV Liit
[muuda | muuda lähteteksti]- Lenini orden, kolmekordne kavaler (31. detsember 1939, 3. oktoober 1942, 21. veebruar 1945)
- Punalipu orden, kahekordne kavaler (14. oktoober 1921, 3. november 1944)
- Suvorovi orden, 1. klass (22. veebruar 1944)
- Punatähe orden, kahekordne kavaler (15. jaanuar 1934, 22. veebruar 1938)
- juubelimedal "20 aastat Töölis-Talupoegade Punaarmeed" (22. veebruar 1938)
- medal "Moskva kaitsmise eest" (1. mai 1944)