Schengeni viisaruum

Schengeni ala

██ Schengeni viisaruumi liikmed ██ Schengeni viisaruumi liikmed (ainult meri- ja õhu piirid) ██ De facto Schengeni ala riigid ██ Schengeni viisaruumi kandidaatriigid
Asutatud	26.03.1995
Tüüp	Sisepiirikontrollita ala
Liikmed	29 liikmesriiki

Schengeni viisaruum (ka Schengeni tsoon või Schengeni ala) on 29 Euroopa riigi kokkuleppel loodud sisepiirikontrollita ala, milles Schengeni leppe alusel on kaotatud riikidevaheline piirikontroll. See tähendab, et Schengeni alas elavad inimesed saavad liikuda riikide vahel reisipassita ning lihtsustatud korra alusel elada, õppida või töötada ka väljaspool oma sünni- ja kodakondsusriiki Schengeni alal. Schengeni viisaruum on suurim sisepiirikontrollita ala maailmas.

Schengeni ala sai alguse 1985. aastal, kui viis Euroopa Liidu liikmesriiki otsustasid kaotada omavahelistel sisepiiridel piirikontrolli. Praeguseks on Schengeni viisaruumiga liituvad 29 riiki, millest 25 on Euroopa Liidus. Viimasena liitusid Schengeni viisaruumi Bulgaaria ja Rumeenia 2024. aastal. Schengeni viisaruumi pindala on 4 718 085 km² ja seal elab üle 448 miljoni inimese. 2022. aasta seisuga reisis Euroopa Liidu sisepiiridel igapäevaselt umbes 3,5 miljonit inimest, aastas tehakse viisaruumis üle 1,25 miljardi piiriületuse. Schengeni ala piir on rohkem kui 50 000 kilomeetri pikkune, sellest ca 80% merepiir ja 20% maismaapiir.

Schengeni ala liikmed

Schengeni viisaruumi kuulub 29 riiki, millest 25 on Euroopa Liidus. Kui üksikud erandid välja arvata, kuulub viisaruumi vaid Euroopa riikide Euroopa-osa – ülemereterritooriumitele minekuks peab taotlema emamaalt eraldi viisat. Eranditeks on Madeira ning Kanaari saared, mis on küll geograafiliselt Aafrika koosseisus, kuid poliitiliselt ja majanduslikult seotud Portugali ja Hispaaniaga ning liidetud Schengeni viisaruumi. Euroopa Liidu riikidest on Schengeni alaga liitunud või võtnud sihiks liituda kõik liikmesriigid peale Iirimaa, kes kasutab Euroopa Liiduga liitumisel sätestatud erandit, mis vabastab ta kohustusest Schengeniga liituda. Siiski on ka Iirimaa liitunud osaga Schengeni leppe sätetest ning teeb Schengeni ala liikmesriikidega tihedalt koostööd.

Lisaks Euroopa Liidu liikmesriikidele kuuluvad Schengeni alasse neli riiki, mis ei ole Euroopa Liidus: Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits. Kõik neli on Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni liikmed ning Schengeni alaga liitumiseks on nad rakendanud eraldi Schengeniga seotud leppe. Peale selle on neli Euroopa kääbusriiki – Andorra, Monaco, San Marino ja Vatikan – avanud oma piirid Schengeni viisaruumi liikmetele, mistõttu on nad de facto Schengeni ala liikmed, kuigi nad ametlikult ei ole viisaruumi liikmesriigid.

Riik	Liitunud	Rakendatud	Märkmed
Austria	28. aprill 1995	1. detsember 1997
Belgia	14. juuni 1985	26. märts 1995
Bulgaaria	1. jaanuar 2007	31. märts 2024	Ainult meri- ja õhu sisepiirid. Piirikontroll sisemaismaapiiril jätkub.
Eesti	1. mai 2004	21. detsember 2007
Hispaania	25. juuni 1992	26. märts 1995	Kuigi Kanaari saared asuvad geograafiliselt Aafrikas, on need Schengeni alal. Hispaania soovib tulevikus Schengeni alaga liita ka Aafrikas asuvad Ceuta ja Melilla linnad, mis Hispaaniale kuuluvad.
Holland	14. juuni 1985	26. märts 1995	Madalmaade Kuningriigist on Schengeni alal vaid Holland. Ülejäänud kuningriigi maad Schengeni tsoonis ei ole.
Horvaatia	8. detsember 2022	1. jaanuar 2023
Island	19. detsember 1996	25. mai 2001	Assotsieerunud liikmesriik, Euroopa Liitu ei kuulu.
Itaalia	27. november 1990	26. oktoober 1997	Campione d'Italia ja Livigno ei kuulu Schengeni viisaruumi.
Kreeka	6. november 1992	26. märts 2000	Liikumisvabadus on piiratud Áthose poolsaarel, millele Kreeka on andnud suure autonoomia. Áthosele on keelatud siseneda naistel.
Leedu	1. mai 2004	21. detsember 2007
Liechtenstein	28. veebruar 2008	19. detsember 2011	Assotsieerunud liikmesriik, Euroopa Liitu ei kuulu.
Luksemburg	14. juuni 1985	26. märts 1995
Läti	1. mai 2004	21. detsember 2007
Malta	1. mai 2004	21. detsember 2007
Norra	19. detsember 1996	25. märts 2001	Assotsieerunud liikmesriik, Euroopa Liitu ei kuulu. Schengeni alasse ei ole arvatud Svalbardi saared.
Poola	1. mai 2004	21. detsember 2007
Portugal	25. juuni 1992	26. märts 1995	Kuigi Madeira asub geograafiliselt Aafrikas, on see arvatud Schengeni viisaruumi.
Prantsusmaa	14. juuni 1985	26. märts 1995	Schengeni viisaruumi on arvatud vaid Prantsuse emamaa. Ülemereterritooriumid Schengenis ei ole.
Rootsi	19. detsember 1996	25. märts 2001
Rumeenia	1. jaanuar 2007	31. märts 2024	Ainult meri- ja õhu sisepiirid. Piirikontroll sisemaismaapiiril jätkub.
Saksamaa	14. juuni 1985	26. märts 1995
Slovakkia	1. mai 2004	21. detsember 2007
Sloveenia	1. mai 2004	21. detsember 2007
Soome	19. detsember 1996	25. märts 2001
Šveits	26. oktoober 2004	12. detsember 2008	Assotsieerunud liikmesriik, Euroopa Liitu ei kuulu.
Taani	19. detsember 1996	25. märts 2001	Taani Kuningriigist on Schengeni alas vaid Taani emamaa. Gröönimaale ja Fääri saartele minekuks on vaja omaette viisat.
Tšehhi	1. mai 2004	21. detsember 2007
Ungari	1. mai 2004	21. detsember 2007

Ajalugu

Schengeni ala sai alguse 1985. aastal Luksemburgis Schengeni külas, kus ristuvad Luksemburgi, Prantsusmaa ja Saksamaa piir. 14. juunil kohtusid Schengenis Lääne-Euroopa viie riigi esindajad (Wim van Eekelen Hollandist, Robert Goebbels Luksemburgist, Catherine Lalumière Prantsusmaalt, Waldemar Schreckenberger Saksamaalt ning Paul De Keersmaeker Belgiast), kes allkirjastasid Schengeni lepingu, millega nähti ette kontrolli järkjärguline kaotamine ühistel piiridel. Pärast leppe allkirjastamist liitus Schengeni leppega veel mitu Lääne-Euroopa riiki: 1990. aasta novembris Itaalia, 1991. aasta juunis Hispaania ja Portugal ning 1995. aasta aprillis Austria.

1990. aasta juulis lepingut täiendati ning allkirjastati Schengeni lepingu rakendamise konventsioon. Selles sätestati, et sisepiirikontroll kaotatakse lõplikult 1995. aastal, ja määratleti lisameetmed, mida välispiiri kaitseks rakendada. Konventsiooniga karmistati kontrolli välispiiril, nähti ette ühtse viisa väljastamise menetlus, loodi Schengeni infosüsteem (SIS), tõhustati politseikoostööd sisepiiridel ja parandati uimastiäri vastu võitlemise meetmeid.

1995. aasta märtsist konventsioon jõustus ning Belgia, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Luksemburgi, Madalmaade ja Portugali vahelistel piiridel kaotati piirikontroll. 1997. aastast peale on Schengeni alaga liitunud veel mitu riiki, sealhulgas Eesti, mis liitus 2007. aastal. 2023 aastal 1. jaanuaril liitus Horvaatia. Viimati, liitusid Schengeni viisaruumi Bulgaaria ja Rumeenia 31. märtsil 2024. aastal.

Amsterdami lepinguga 1999. aasta mais lõimiti Schengeni koostöö Euroopa Liidu õigusraamistikku ja nii muutus valitsustevahelise lepinguna alanud Schengeni koostöö Euroopa Liidu õigusaktide osaks.

Euroopa rändekriisi, koroonapandeemia ja suure terroriohu tõttu on 2015. aastast peale mitmed Schengeni liikmesriigid taaskehtestanud piirikontrolli ka sisepiiridel. Kuna piiride sulgemine läheb vastuollu Schengeni põhimõtetega, on Euroopa Liidus tekkinud arutelu selle üle, kas viisaruumi oleks vaja reformida, et olla edaspidi potentsiaalseks pandeemiaks paremini valmis ning et piiride sulgemise reeglid oleksid selgemini defineeritud. Selleks korraldati 2020. aasta novembris ning 2021. aasta mais kaks kohtumist, mille tulemusel esitas Euroopa Komisjon avaliku reformiettepaneku.

Edasine laienemine

Laienemistingimused

Enne kui kandidaatriigid võivad Schengeni viisaruumiga ametlikult liituda, peavad nad täitma viisaruumi kriteeriume tõestamaks, et nad suudavad selle reegleid täita. Iga kandidaatriik läbib Schengeni hindamise, kus kandidaat peab tõestama, et ta vastab järgmistele kriteeriumitele:

• suudab teostada piirikontrolli oma välispiiril, lähtudes nii enda ka teiste liikmesriikide heaolust;
• on selgeks teinud Schengeni viisade väljastustingimused;
• on valmis tegema koostööd teiste liikmesriikide õiguskaitseorganitega suurema turvalisuse nimel;
• suudab ja soovib täita Schengeni acquis's määratud reegleid maa-, mere- ja õhupiiride kontrollimisel ja isikuandmete kaitsel;
• on valmis liituma Schengeni infosüsteemiga ja viisainfosüsteemiga (VIS).

Kui riik on Schengeni hinnangu edukalt läbinud, peab iga Euroopa Liidu liikmesriigi valitsus heaks kiitma tema vastuvõtmise Schengeni viisaruumi. Seejärel võetakse uus liikmesriik viisaruumi ametlikult vastu ning edaspidi läbib liikmesriik vaid perioodilisi ülevaatusi, kus kontrollitakse Schengeni acquis' asjakohast rakendamist.

Kandidaatriigid

Euroopa Liidu liikmesriikidest ei kuulu Schengeni viisaruumi veel ainult Küpros. Ta on võtnud sihiks Schengeni alaga ametlikult liituda ning on Schengeni kandidaatriigi staatus. Küprose liitumisprotseduur on külmutatud selle tõttu, et Türgi on okupeerinud riigi põhjaosa, mistõttu ei saa Küpros võimaldada vaba liikumist kogu oma riigi piires. Sellegipoolest on Küpros võtnud ametlikult kohustuse viisaruumiga liituda.

Ainsaks Euroopa Liidu liikmesriigiks, kes ei plaani Schengeniga liituda, on Iirimaa, kellel on eriõigus soovi korral mitte liituda.

Lipp	Riik	Liitunud	Eeldatav rakendusaeg
	Küpros	1. mai 2004	liitumisprotsess on ajutiselt külmutatud

Schengeni piiriületus

Schengeni viisaruumi reeglid, kokkulepped, otsused, seaduslikult kohustavad määrused ja muud olulised ala määratlevad dokumendid on kogutud kokku üheks kogumikuks, mida nimetatakse Schengeni acquis'ks. Nii Schengeni leping kui ka Schengeni konventsioon on osa acquis'st. Acquis määratleb, kuidas kaotada piirikontroll sisepiiril ning milline peab olema kontroll välispiiril. Euroopa Liidu kandidaatriigiks saamise üheks eelduseks on acquis's määratud tingimuste aktsepteerimine ning Euroopa Liidu liikmesriigiks Schengeni acquis' rakendamine.

Sisepiir

Schengeni ala sisepiiri näide Austria-Saksa piirilt

Schengeni sisepiiridel dokumente ei kontrollita. Seetõttu ei vaja Schengeni viisaruumiga liitunud riikide kodanikud Schengeni alal reisimiseks reisidokumenti ega pea läbima piirikontrolli. Siiski peavad nad suutma tõestada, et on Schengeni ala riigi kodakondsed, mistõttu tuleb reisides kaasas kanda kehtivat isikut tõendavat dokumenti. Kõik Euroopa Liidu kodanikud võivad viibida teises Euroopa Liidu riigis turistina kuni kolm kuud. Samuti võivad nad elada teises liikmesriigis töö tõttu ning seejuures on neil õigus võrdsele kohtlemisele selle riigi kodanikega. Ettevõtjatel on asutamisvabadus ja üliõpilastel on õigus õppida kõikjal Euroopa Liidus.

Lisaks Schengeni alale saavad viisaruumiga liitunud riikide kodanikud vabalt reisida ka Monacosse, Vatikani ja San Marinosse. Liikmesriigi politseil on alati õigus teha piiril pistelist kontrolli. Kõrgendatud turvaohu puhul võib liikmesriik erandkorras taastada ajutiselt piirivalve, aga mitte pikemaks ajaks kui 30 päeva.

Schengeni infosüsteem

 Pikemalt artiklis Schengeni infosüsteem

Kompenseerimaks sisepiiri puudumist, on Schengeni riigid välja töötanud Schengeni infosüsteemi (SIS), milles liikmesriikide piiri-, immigratsiooni-, politsei-, tolli- ja õigusasutused jagavad üksteisega turvalisuse ja piirihalduse teavet. Sellistel riiklikel asutustel nagu politsei ja piirivalve on võimalus kasutada ühist andmebaasi: sisestada sellesse hoiatusi ja olla kursis hoiatustega, mida teised liikmesriigid on edastanud inimeste ja situatsioonide kohta kogu Schengeni viisaruumis. 1995. aastast käiku läinud süsteem on aidanud Euroopal sisepiirikontrolli puudumisest hoolimata tagada julgeolekut. 2013. aastal võeti kasutusele SIS-i teine ​​põlvkond (SIS II), millele on lisatud uusi funktsioone, näiteks võimalus lisada hoiatustele sõrmejälgi ja fotosid. Igal inimesel on õigus ligi pääseda oma isikuandmetele, mida talletatakse SIS-is, ning nõuda nende parandamist või kustutamist.

Välispiir

Schengeni ala välispiiridel toimub piirikontroll. Liikmesriigid on kehtestanud Schengeni viisaruumi sisenejatele ühised tingimused. Euroopa Liidu liikmesriikide (sh Eesti) kodanikud peavad Schengeni ruumi sisenedes esitama kehtiva passi või muu reisidokumendi. Välispiiri haldab piiririik, kellele välispiir kuulub. Kui piirile tekib tavalisest suurem rändesurve, võib välispiiri haldamisel tulla liikmesriigile appi Euroopa Liidu piirivalveamet Frontex.

Schengeni tsooni mittekuuluvate riikide kodanikud ja määratlemata kodakondsusega isikud, kellel on elamisluba mõnes Schengeni liikmesriigis, ei vaja Schengeni ruumis reisimiseks viisat. Schengeni ruumi mittekuuluvate riikide kodanikest 62 riigi kodanikud ei vaja Schengeni viisaruumi sisenemiseks viisat ning nad võivad seal viibida kuni 90 päeva poole aasta jooksul alates esimesest Schengeni ruumi sisenemisest. Euroopa Liidu naaberriikide piiri lähedal elavatele kodanikele kehtib lihtsustatud piiriliikluse kord, kui Schengeni liikmesriik on teinud naaberriigiga piiriületust lihtsustava lepingu. Sel juhul võivad piirialal elavad inimesed käia viisaruumis tavapärase piirikontrolli ja viisata. Schengeni alale sisenedes peavad väljastpoolt viisaruumi tulnud kodanikud lisaks reisidokumendile esitama vajadusel või piiriametniku palvel ka reisi eesmärki tõendavad dokumendid. Samuti on piiriametnikul õigus paluda reisiks vajalike rahaliste vahendite olemasolu tõendamist.

Alates maist 2025 on planeeritud käivitada ETIAS, mis on kohustuslik viisat mittenõudvate riikide kodanikele. ETIAS lubab endiselt Schengeni ruumi siseneda kuni 90 päevaks poole aasta jooksul ja on kehtiv kolm aastat või kuni reisidokumendi aegumiseni. ETIASe hinnaks on 7 eurot 18-70-aastastele.

Peale seadusliku migratsiooni esineb välispiiril ka ebaseaduslikku migratsiooni. Euroopa rändekriisi ajal 2015. aastal tehti üle välispiiri Schengeni alale 1,83 miljonit ebaseaduslikku piiriületust, kuid piirivalve tõhustamise tulemusena oli 2020. aastaks illegaalsete piiriületuste arv langenud 125 000 juhtumini.

Schengeni viisa

Nende riikide kodanikud, kes vajavad Schengeni ruumi sisenemiseks viisat, peavad seda taotlema selle riigi välisesindusest, mis on reisi peamine sihtkoht. Kui ühe reisi jooksul soovitakse külastada mitut Schengeni riiki ning reisi peamine sihtkoht ei ole teada, tuleb viisat taotleda selle riigi välisesindusest, mille kaudu Schengeni ruumi sisenetakse.

Viisaga Schengeni ruumi sisenenud kodanikud võivad viibida seal vastavalt väljastatud viisa tingimustele, kuid mitte enam kui 90 päeva poole aasta jooksul alates esimesest Schengeni ruumi sisenemisest. Schengeni alale sisenedes pannakse viisaruumi mittekuuluvate riikide kodanike reisidokumenti piiriületustempel, mis tähistab Schengeni ruumis lubatud viibimise algusaega. Schengeni ruumist lahkumisel pannakse reisidokumenti teine piiriületustempel. Juhul, kui lahkuva isiku reisidokumendis ei ole piiriületustemplit, võib piirivalveametnikel olla alust arvata, et isik ei ole täitnud Schengeni ruumis viibimise reegleid.

Schengeni viisa väljastamisest keeldutakse, kui viisataotleja on kantud SISi sissesõidukeeldude nimekirja, seda ka juhul, kui isiku on kandnud nimekirja riik, mille territooriumile sisenemiseks ta konkreetselt viisat ei taotle. Ka nende riikide kodanikel, kes Schengeni ruumi saabumiseks viisat ei vaja, kuid kes on kantud SISi sissesõidukeeldude nimekirja, võidakse keelata Schengeni ruumi siseneda.