Saksa okupatsioon Taanis

Schalburgi vabakorpuse (taanlaste Relva-SS üksus) peakorter Kopenhaagenis

Saksa okupatsioon Taanis algas operatsiooniga "Weserübung" 9. aprillil 1940 ning kestis kuni sakslaste kapituleerumiseni lääneliitlastele 5. mail 1945. Erinevalt teistest riikidest, mis langesid Saksamaa okupatsiooni alla Teise maailmasõja sündmuste käigus, säilitasid taanlased oma ametkondade tavapärase töö kuni 1943. aastani. Esialgu jäid ametisse nii Taani kuningas Christian X kui ka Taani valitsus. Riik tervikuna laveeris demokraatia ja totalitarismi vahel, kuni Saksa ametivõimud saatsid Taanis toimuvate streikide ja sabotaažiaktide tõttu 1943. aasta augustis valitsuse laiali.

Sissetung

Kuigi Jüütimaa lõunapoolses piirkonnas elasid valdavalt sakslased ja et territoorium oli saadud Esimese maailmasõja järel sõlmitud Versailles' lepingust, ei kiirustanud Saksamaa seda enesele nõudma sarnaselt Danzigi või Klaipedaga. Saksa pool väitis, et Taani okupeerimise vajaduse tingis brittide võimalik invasioon Norrasse.

Mõned Taani sõdurid 9. aprilli hommikul, kui natsid hõivasid Taani 1940. aastal. Kaks nendest meestest tapeti hiljem samal päeval

9. aprillil 1940 kell 4.15 varahommikul ületasid Saksa regulaarväed Taani riigipiiri, rikkudes sellega mittekallaletungilepingut, mis oli sõlmitud 1939. aastal. Sakslased ei kohanud taanlaste poolt kuigi tugevat vastupanu, kõige ägedamaid lahinguid peeti kuningliku ihukaitsega (Den Kongelige Livgarde) Kopenhaagenis ja Lõuna-Jüütimaal. Samal ajal visati Saksamaa lennukitelt alla kuulsaid lendlehti "OPROP!", mis kutsusid taanlasi üles vastupanu mitte osutama. Propagandalehtedes selgitati, et Saksamaa hõivab Taani kaitsmaks viimast prantslaste ja brittide eest.

Kuigi Taani luure ja saadik Saksamaal Herluf Zahle hoiatasid Saksamaa peatse sissetungi eest aprillis 1940, ei võtnud Taani valitsus selles osas midagi ette. Kui rünnak oli alanud, polnud enam piisavalt aega end sakslaste eest kaitsta. Taani valitsus kapituleerus mõne tunni järel pärast invasiooni. Selleks ajaks oli hukkunud 16 Taani sõdurit.

Island, Fääri saared ja Gröönimaa

Aastatel 1918–1944 allusid Island ja Fääri saared küll formaalselt Taanile, kuid tegelikult olid need autonoomsed piirkonnad. Islandi ja Fääri saarte riigipea oli Taani kuningas. Teise maailmasõja ajal okupeerisid britid nii Fääri saared kui ka Islandi, ennetamaks nende maa-alade hõivamist natside poolt. Pärast Teist maailmasõda Island iseseisvus, Fääri saared jätkasid Taani autonoomse piirkonnana.

Gröönimaa sõlmis aprillis 1941 Ameerika Ühendriikidega kokkuleppe, lubamaks viimastel kaitsta neid Saksamaa eest. Ameeriklaste okupatsioon Gröönimaal kestis kuni 1945. aastani. Samal ajal elavnes kahe piirkonna vahel kaubavahetus.

Taani Saksa protektoraadina 1940–1943

Erik Scavenius (Taani peaminister 1942–1943) koos Werner Bestiga, kes oli Saksamaa täievoliline esindaja Taanis

Telegrammikriis

 Pikemalt artiklis Telegrammikriis

1942. aastal saatis Adolf Hitler pika ja meelitava telegrammi Taani kuningale Christian X-le. Kuninga vastus viimasele oli väga lakooniline, mis ajas Hitleri sedavõrd raevu, et ta kutsus Saksamaa saadiku Taanist tagasi ja saatis välja ka Taani saadiku Saksamaalt. Suhted kahe riigi vahel halvenesid oluliselt. Kõik Taani järelejäänud relvajõud saadeti Jüütimaalt välja.

Vaata ka

• Taani vastupanuliikumine