Saksamaa kuningriik

Saksamaa kuningriik (või ka Saksa kuningriik; ladina Regnum Teutonicum) arenes välja endise Karolingide impeeriumi idaosast.

Nagu keskaegsel Inglismaal ja Prantsusmaal, algas see konglomeraadist, arvukate, ükskord eraldi ja sõltumatute rahvaste ja kuningriikide kogumist. Ida-Frangi riik moodustati algselt Verduni lepinguga aastal 843 ja seda valitsesid Karolingid aastani 911, pärast mida oli kuningas valitav. Esialgsed valijad olid hõimuhertsogkondade valitsejad, kes üldiselt valisid ühe endi seast. Pärast aastat 962, kui Otto I krooniti keisriks, moodustas kuningriik põhiosa Saksa-Rooma riigist, mis sisaldas ka Itaaliat (aastast 951) ja Burgundiat (pärast aastat 1032).

Mõiste rex teutonicorum (sakslaste kuningas) tuli esmalt kasutusele paavst Gregorius VII kantseleis investituuritüli ajal (11. sajandi lõpul), võib-olla poleemilise vahendina keiser Heinrich IV vastu. 12. sajandil hakkasid keisrid oma ameti keiserliku ja rahvusülese iseloomu rõhutamiseks kasutama tiitlit rex Romanorum (roomlaste kuningas) oma valimistel (kuurvürstide poolt, seitse saksa piiskoppi ja aadlimeest). Selged tiitlid Saksamaa, Itaalia ja Burgundia jaoks, mis traditsiooniliselt omasid oma kohtuid, seadusi ja kantseleisid, kadusid järk-järgult kasutusest. Pärast riigireformi (Reichsreform) ja reformatsiooni lahendamist jagati Saksa-Rooma riigi Saksamaa osa keiserlikeks ringkondadeks (Reichskreise), mis määratlesid Saksamaad keiserliku Itaalia ja Tšehhi kuningriigi suhtes. Peapiiskoppidest kuurvürstid jätkasid Saksamaa, Itaalia ja Burgundia kantslerite tiitlite kandmist. Pärast Vestfaali rahu (1648) oli Saksamaa sõltumatute riikide ja riigikeste kogum, mille üle veel säilinud kuningriigi ja keisririigi institutsioonid kahanevalt võimu nõutasid.

Terminoloogia

Verduni lepingu idajaotist kutsuti regnum Francorum Orientalium või Francia Orientalis: idafrankide kuningriik või lihtsalt Ida-Frangi riik. See oli vana Merovingide regnum Austrasiorumi idaosa. "Idafrangid" (või austraasialased) olid iseenesest rahvas Frangimaal, mille olid asustanud frangid. Ida-Frangi riigi teised rahvad olid saksid, friisid, tüüringid ja muud, edaspidi Teutonici (või sakslased) ja mõnikord frangid, kuni etniline identiteet 9. sajandi jooksul muutus.

Annales Iuvavenses (või Salzburgi annaalide) sissekanne sub anno 919, kaasaegne, kuid säilinud ainult 12. sajandi koopias, ütleb et Baiuarii sponte se reddiderunt Arnolfo duci et regnare ei fecerunt in regno teutonicorum, s.t "Arnulf, baierlaste hertsog, valiti valitsema sakslaste kuningriigis". Ajaloolased vaidlevad selle üle, kas see tekst on see, mis kirjutati kadunud originaalis; laiem küsimus on, kas Saksa, mitte Frangi, kuningriigi idee dateerub 10. või 11. sajandist; kuid "Saksa" kuningriigi idee kujunes kindlalt välja 11. sajandi lõpul.

Alates 11. sajandi lõpust, investituuritüli ajal, alustas Rooma kuuria mõiste regnum teutonicorum kasutamist Heinrich IV kuningriigi kohta püüdega kahandada teda teiste Euroopa kuningate tasemele, samas ta ise hakkas kasutama tiitlit rex Romanorum või roomlaste kuningas rõhutamaks oma jumalikku õigust imperium Romanum üle. Seda tiitlit kasutasid kõige sagedamini Saksa kuningad ise, kuigi nad soostusid kasutama "Teutonic" tiitlit, kui seda nõudis diplomaatia, nagu Friedrich I Barbarossa kiri paavstile viitas, et ta sai coronam Theutonici regni (Saksa kuningriigi krooni). Välismaised kuningad ja vaimulikud jätkasid regnum Alemanniae ja règne või royaume d'Allemagne kasutamist. Mõisteid imperium/imperator või keisririik/keiser kasutati sageli Saksa kuningriigi ja selle valitsejate kohta, mis näitab nende keiserliku väärikuse tunnistamist, kuid kombineerituna viidetega "Teutonic" ja "Alemannic" eitati nende Romanitas ja universaalset valitsemist. Mõiste regnum Germaniae ("Saksamaa kuningriik") hakkas ilmuma isegi Saksa allikates alles 14. sajandi alguses.

Seetõttu oli läbi kogu keskaja tava, et (valitud) Saksamaa kuningas oli ka roomlaste keiser. Tema tiitel oli kuninglik (sakslaste kuningas, või aastast 1237 roomlaste kuningas) tema valimisest tema kroonimiseni Roomas paavsti poolt; seejärel oli ta keiser. Pärast Friedrich II surma aastal 1250 juhtus ametlikku kroonimist paavsti poolt siiski harvemini: Heinrich VII aastal 1312, Karl IV aastal 1355, Sigismund aastal 1433, Friedrich III aastal 1452, Karl V aastal 1530. Tiitel "roomlaste kuningas" muutus keisrivalimisteks üha vähem reserveerituks kui kroonimata jätmine Roomas; valitu oli kas Saksa kuningas või lihtsalt "keiser" (vaata Ludwig IV näidet allpool). Valitsemise algust dateeriti kas valimispäevast (Švaabi Philipp, Rudolf I) või kroonimispäevast (Otto IV, Heinrich VII, Ludwig IV, Karl IV). Valimispäev muutus algusdaatumiks jäävalt alates Sigismundist.

Lõppkokkuvõttes muutis Maximilian I paavsti heakskiidul keisritiitlit aastal 1508: pärast saksa kroonimist oli tema tiitel Dei gratia Romanorum imperator electus semper augustus. See on, ta oli "valitud keiser": mõiste, mis ei tähendanud, et ta oli keiser-ootel või ei olnud veel täielik keiser, vaid ainult seda, et ta oli keiser valimise, mitte paavsti poolt kroonimise tõttu (traditsiooni kohaselt jäeti valimise ja saksa kroonimise vahele tiitel rex Romanorum electus). Samal ajal jätkus tava, mille kohaselt valiti otsene pärija roomlaste kuningaks keisri eluajal. Sel põhjusel hakkast tiitel "roomlaste kuningas" (rex Romanorum, mõnikord sakslaste kuningas või rex Teutonicorum) tähendama pärijat, valitud jarglast, kui keiser veel elus oli.

Areng

Karolingide ajastu, 843–911

Pikemalt artiklis Ida-Frangi riik

Karolingide impeeriumi kolmeks jagamist Verduni lepinguga vaidlustati õige varakult seoses keiser Lothar I surmaga aastal 855. Ta jagas oma Kesk-Frangi riigi oma kolme poja vahel ja kohe nõudsid põhjapoolset kolmandikku, Lotringit, endale Ida- ja Lääne-Frangi riigi kuningad. Sõda Lotringi pärast kestis aastani 925. Lothar II suri aastal 869 ja Meersseni leping (870) jagas tema kuningriigi Ida- ja Lääne-Frangi riigi vahel, kuid Lääne-Frangi valitsejad loovutasid õigused oma osale Ida-Frangi riigile Ribemonti lepinguga aastal 880. Ribemont määras piiri Prantsusmaa ja Saksamaa vahel kuni 14. sajandini. Lotringi aadel püüdis säilitada oma iseseisvust mõlemast riigist vahetades suvaliselt truudust kuningas Ludwig III Lapse surmaga aastal 911, kuid aastal 925 loovutati Lotring lõpuks Ida-Frangi riigile Lääne-Frangi riigi kuninga Rudolfi poolt ja seejärel moodustati sellest Lotringi hertsogkond Ida-Frangi kuningriigis.

Ida-Frangi riik ise jagati kolme ossa seoses Ludwig Sakslase surmaga (875). Traditsiooniliselt tuntud kui "Saksimaa", "Baieri" ja "Švaabimaa" (või "Alemannia"), neid kuningriike valitsesid Ludwigi kolm poega üheskoos ja Karl Paks taasühendas selle aastal 882. Kuningriigi erinevate piirkondade rahvaste vahel esinesid piirkondlikud erinevused ja kaasaegsed kirjeldasid iga piirkonda valmilt kui regnum, kuigi ükski neist ei olnud iseenesest kindlasti mitte kuningriik. Germaani ühiskeel ja ühisvalitsemise traditsioon alates aastast 843 säilitas poliitilised sidemed erinevate regnumite vahel ja takistas kuningriigi jagunemise pärast Karl Paksu surma. Ludwig Sakslase tööga oma kuningriigi säilitamisel ja sellele tugeva kuningliku valitsuse andmisel läks ka kaua aega Ida-Frangi (s.o Saksa) riigi loomiseni.

Hõimuhertsogkonnad

Pikemalt artiklis Hõimuhertsogkonnad

Ida-Frangi riigis olid suured hertsogkonnad, mida nende ametliku staatuse järgi kutsuti mõnikord kuningriikideks (regnum), ja millel oli kindlasti sisemise solidaarsuse tase. Varasemate hulgas olid Saksimaa ja Baieri, mis vallutati Karl Suure poolt. Saksa historiograafias kutsutakse neid jüngere Stammesherzogtümer või "hilisemad hõimuhertsogkonnad". Hertsogkondi kutsutakse sageli "nooremateks" (uuemateks, hilisemateks jne.) nende eristamiseks vanematest hertsogkondadest, mis olid Merovingi monarhide vasallriigid.

Hõimuhertsogkonnad ja muud alad, kus tunnistati kuningat, 1000. aasta paiku

Kuigi sageli oli nii, et need hertsogkonnad olid "hõimu-", kuna nende rahvas jagas ühist põlvnemist; nende ühtekuuluvust on parem selgitada nende pikka aega üksusena valitsemisega, mis võimaldas arenguks solidaarsustunnet, ühiseid tavasid ja ühise põlvnemise eeldust. Saksimaa ja Baieri võtsid põlvnemismüüdid omaks vastavalt 10. ja 12. sajandil, kuigi need võisid olemas olla palju varem. Frangimaa ja Švaabimaa hertsogkonnad loetakse tavaliselt samuti uuemate hõimuhertsogkondade hulka, nagu mõnikord ka Tüüringi. Kui hertsogkondade piirid muutusid, "muutusid ustavus ja müüdid vastavalt".

Pärast viimase Karolingi Ludwig III Lapse surma aastal 911 tunnistasid hõimuhertsogkonnad kuningriigi ühtsust. Hertsogid kogunesid ja valisid Konrad I omale kuningaks. Vastavalt Tellenbachi teesile, hertsogid asutasid hertsogkonnad Konradi valitsemisajal. Hertsogid ei üritanud luua iseseisvaid kuningriike. Isegi pärast Konradi surma aastal 918, kui vaieldi Heinrich I Linnupüüdja valimise üle, ei rajanud tema rivaal Baieri hertsog Arnulf Halb eraldi kuningriiki, vaid nõudis tervikut, enne kui sunniti Heinrichi poolt kuninglikule võimule alluma. Heinrich võis isegi välja kuulutada seaduse, mis nägi ette, et kuningriik tuleb pärast ühendada. Arnulf jätkas selle valitsemist kuningana isegi pärast tema allutamist, kuid pärast tema surma aastal 937 võeti see kiiresti Heinrichi poja Otto Suure poolt kuningliku kontrolli alla. Ottoonid töötasid selle nimel, et säilitada hertsogkonnad krooni ametiasutustena, kuid Heinrich IV valitsemisajal tegid hertsogid oma ameti pärilikuks.

Konrad I valitsusaeg (911–918)

Pikemalt artiklis Konrad I (Saksa kuningas), Frangimaa hertsog (906–911) ja Saksa kuningas (911–918)

Saksi dünastia valitsusaeg 919–1024

Pikemalt artiklis Saksi dünastia

Heinrich I valitsusaeg (919–936)

Pikemalt artiklis Heinrich I (Saksa kuningas), Saksimaa hertsog (912–936) ja Saksa kuningas (919–936)
Saksa kuningad ja Saksa-Rooma keisrid: Pikemalt artiklis Saksa-Rooma keisrite ja Saksa kuningate loend

Mistahes Ida-Frangi ja Saksamaa kuningriikide eristamine sõltub mingil määral hilisemast vaatepunktist. On võimatu võtta seda vahet esmastest allikatest, kuna Ida-Frangi riik jäi toimima pikaks ajaks pärast Saksamaa kuningriigi asutamist. 12. sajandi keiserlik kroonik Otto von Freising teatas, et Heinrich I Linnupüüdja valimine viitas kuningriigi alguse tähisele, kuigi Otto ise sellega ei nõustunud. Seega:

Siit alates pidasid mõned sakslaste kuningriiki frankide kuningriigi asendajaks. Nüüdsest nad ütlevad, et paavst Leo kutsus paavstide seadlustes Heinrichi poega Ottot esimeseks sakslaste kuningaks. Selle eest Heinrich, kellest me räägime, keeldus, öeldakse, kõrgeima piiskopi poolt pakutud aust. Kuid näib, et sakslaste kuningriik – mis täna, nagu me näeme, omab Roomat – on frankide kuningriigi osa. Kuigi on täiesti selge, mis eelnes, sisaldasid frankide kuningriigi piirid Karli ajal kogu Galliat ja kogu Saksamaad, Reinist Illüüriani. Kui riik jagati tema pojapoegade vahel, kutsuti üht osa ida- ja teist lääne-, kuid mõlemat koos kutsuti frankide kuningriigiks. Nii oli siis idaosas, mida kutsutakse sakslaste kuningriigiks, Heinrich esimene Sakside soost, kes järgnes troonil, kui Karli liin ebaõnnestus ... [arutlus läänefrankidest] ... Heinrichi poega Ottot, kuna ta taastas idafrankidele keisririigi, mille olid hõivanud langobardid, kutsutakse esimeseks sakslaste kuningaks – mitte võib-olla sellepärast, et ta oli esimene kuningas, kes valitses sakslaste üle.

Siin ja mujal eristab Otto esimest Saksa kuningat 919–936 (Heinrich I) ja esimest keiserliku võimuga Saksa kuningat 936–973 (Otto I).

Otto I valitsusaeg (936–973)

Pikemalt artiklis Otto I (Saksa-Rooma keiser) (962–973). Saksimaa hertsog (912–936) ja Saksa kuningas (936–973)

Otto kindlustas Saksamaa kuningriigis oma võimu laiendades selleks kiriku ja piiskoppide võimu ning laiendas nende õigusi nende võimualadel, saavutades nende toe võitluses riigi aristokraatia, hertsogitega. Otto nimetas ise ametisse piiskoppe ja abte ning nimetas kirikutegelasi riiklikesse ametitesse.

937. aastal järgnes Arles'i kuningriigi troonil Rudolf II-le tema poeg Konrad Rahumeelne ja Itaalia kuninga (926–947) Hugues d'Arlese pärimisnõuded lükati tagasi Saksa kuninga Otto I toel, pärast mida langes kuningriik keiserlikku mõjusfääri.

938. aastal kukutati Saksa kuninga Otto I poolt Luitpoldingi dünastiast Baieri hertsogi Arnulfi poeg Eberhard ning tema järglaseks sai Otto I noorem vend Berthold. Aastal 948 tagandas kuningas Otto lõplikult Luitpoldingid ja pani Baieri hertsogiks oma noorema venna Heinrich I, Saksi dünastiast. Aastal 952 sai Heinrich I ka Itaalia Verona margi, mille Otto I hõivas Itaalia kuningas (950–961) Berengar II-lt.

Pärast Frangi hertsog Eberhardi, Lotringi, Mainzi peapiiskopi ja Otto venna Heinrichi edutu mässu mahasurumist, koos Švaabimaa hertsogi Hermann I-ga 939. aasta Andernachi lahingus, hõivas Otto I Frangimaa hõimuhertsogkonna. Otto ei nimetanud uut Frangimaa hertsogit ning hertsogkond lagunes mitmeks krahvkonnaks ja piiskopkonnaks, mis allusid otse Saksa kuningatele. Aastal 953 nimetas Saksa kuningas Otto I oma venna Brun Suure Lotharingia hertsogiks. Aastal 959 jagas Brun hertsogkonna Ülem- ja Alam-Lotringiks ning andis Monsi (Hainaut) krahvile Gottfriedile Alam-Lotringi hertsogi tiitli.

Kui Konradiinidest Švaabimaa hertsog Hermann I 948. aastal suri, andis Otto Švaabimaa hertsogkonna oma pojale Ludolfile, kes abiellus Hermanni tütre Idaga.

950. aastal sai Přemysliidide dünastia valitsetud Tšehhi kuningriik Otto vasalliks.

Aastal 951 abiellus Saksa kuningas Otto I viimase Itaalia kuninga Lothar II lese Adelheidiga ja võttis Pavias Lombardia raudkrooni rivaalitseva Ivrea markkrahvi Berengari eest. 951.–952. aasta sõjakäigu tulemusel sai Otto I langobardide kuningaks, kuid kohalik Itaalia kuningas Berengar II säilitas 952. aasta Augsburgi riigipäeva otsusega Itaalia kuninga tiitli Otto vasallina, kuid pidi loovutama Friuli margi Verona margina Baieri hertsog Heinrich I-le, kuningas Otto I vennale.

Kui aastal 960 ründas Berengar Kirikuriiki, vallutas paavst Johannes XII kutsutud Saksa kuninga Otto Itaalia kuningriigi ja krooniti 962. aastal Roomas Saksa-Rooma keisriks. Sellest ajast alates olid Itaalia kuningad alati ka Saksa kuningad ja Itaaliast sai seega Saksa-Rooma riigi osastiskuningriik, koos Saksa kuningriigi ja – aastast 1032 – Burgundiaga. Saksa kuningas (Rex Romanorum) krooniti Milano peapiiskopi poolt langobardide krooniga Pavias eelmänguna visiidile Rooma paavsti poolt Saksa-Rooma keisriks kroonimisele.

Ottol oli tegemist ungarlaste ohuga, mida ei kõrvaldatud kuni kuningas Otto võiduni 955. aasta Lechfeldi lahingus. Otto I kindlat võitu ungarlaste üle nähakse sageli määrava tähtsusega sündmusena ungarlaste poolt Lääne-Euroopasse sooritatud rünnakute tagasilöömisel.

Pikemalt artiklis Ungari sissetungid Euroopasse, Ungari vürstiriik

Otto I pürgis laiendama oma Saksimaa hertsogiriigi valdusi ka ida poole ja markkrahv Gero sundis sõjaga tunnistama paganliku Poola Mieszko I vasallisõltuvust Saksa-Rooma keisrist Otto I-st ja maksma talle andamit. Otto I poolt moodustati lääneslaavlaste alale Meißeni markkrahvkond. Aastail 928–929 vallutatud Brandenburgi alasid valitsenud markkrahv Gero surma järel 965. aastal jagunes Gero mark mitmeks väiksemaks osaks, Gero margi põhjapoolsetest aladest kujunes Saksi Idamark (Ostmark).

Otto II valitsusaeg (961–983)

Pikemalt artiklis Otto II (Saksa-Rooma keiser), Saksa-Rooma keiser (973–983) ja Saksa kuningas (961–983)

Otto II üritas 980. aastal vallutada Pariisi, tegi aastatel 980–983 sõjakäigu Lõuna-Itaaliasse saratseenide ja Bütsantsi vastu. Otto II valitsemise ajal toimus 983. aastal kuningriigi Saksimaa hertsogiriigi aladel suur slaavlaste ülestõus ning kuningriik kaotas alad Elbest idas ning kontroll kõigi alade üle taastati alles Brandenburgi markkrahv Albrecht Karu (u. 1100–1170) poolt.

Otto III valitsusaeg (983–1002)

Pikemalt artiklis Otto III (Saksa-Rooma keiser), Saksa-Rooma keiser (983–1002) ja Saksa kuningas (983–1002)

Otto III sai väga noorelt võimule, ta püüdis taastada Rooma impeeriumi (Renovatio imperia Romanum) või vähemalt selle lääneosa, uskudes, et kõrgeim võim peaks kuuluma keisrile, kellele alluksid kõik, nii ilmalikud kui ka vaimulikud aukandjad, sealhulgas Rooma paavst. Ta viis läbi misjonitööd, näiteks asutas Poolas, Gnieznos piiskopkonna ning andis vürst Boleslawile Poola kuninga ning vürst Istvanile Ungari kuninga tiitli. Otto suurejoonelised idealistlikud plaanid nurjas tema ootamatu varajane surm.

Pikemalt artiklis Poola vürstiriik, Ungari kuningriik

Heinrich II valitsusaeg (1002–1024)

Pikemalt artiklis Heinrich II (Saksa-Rooma keiser)

Alates Heinrich II-st võtsid Saksa kuningad endale nimetuse Roomlaste kuningas, viidates Saksa-Rooma riigile kui Vana-Rooma riigi taastatud lääneosale. See tiitel viitas isikule, kelle vürstid olid Saksa kuningaks valinud, kuid kes ei olnud veel ametlikult Saksa-Rooma keisriks kroonitud. Nimetus tekkis vastusena mõistele 'sakslaste kuningas' (rex teutonicum), mida kasutasid paavstid, viidates sellele, et tegu on kaugelt põhjast pärit võõramaalasega, kel pole tegelikult õigust valitseda varem Rooma impeeriumile kuulunud alasid, veel vähem kanda keisrikrooni. Roomlaste kuninga nimetus püsis kuni 16. sajandini, mil keisrid nõustusid end tihedamalt tärkava saksa rahvuslusega siduma.

Heinrich II oli viimane Saksi dünastiast pärinev Saksa-Rooma riigi Saksa-Rooma keiser, tal ei olnud järeltulijaid, mistõttu Saksa kuninga tiitel läks Frangi dünastiale.

Saali dünastia valitsusaeg 1024–1125

Pikemalt artiklis Saali dünastia ehk Frangi dünastia

Konrad II valitsusaeg (1024–1027)

Pikemalt artiklis Konrad II (Saksa-Rooma keiser)

Aastal 1028, pärast Konrad II Saksa-Rooma keisriks kroonimist aastal 1027, lasi Konrad II oma poja Heinrich III kuurvürstide poolt Saksamaa kuningaks valida.

Heinrich III valitsusaeg (1039–1056)

Pikemalt artiklis Heinrich III (Saksa-Rooma keiser)

Saksa kuninga, Itaalia kuninga ja Saksa-Rooma keisri Heinrich III ajal kontrollis Saksa-Rooma riik Saksamaad, Itaaliat, Burgundiat, Ungarit, Poolat ja Böömimaad. Heinrich III ajal oli Saksa-Rooma riik oma võimsuse tipul, kuid algasid ka Rooma paavsti ja Saksa-Rooma keisri vastuolud, mis läksid hiljem ajalukku investituuritülina. Heinrich III Saksa-Rooma riik domineeris Euroopas ning Saksa-Rooma keiser oma mõjuvõimuga nimetas ametisse Rooma paavsti.

Heinrich IV valitsusaeg (1056–1087)

Pikemalt artiklis Heinrich IV (Saksa-Rooma keiser)

Saksa kuningas (1056–1087) ja Saksa-Rooma keiser (1084–1106) Heinrich IV sai Saksa kuningaks 6-aastaselt, isa Heinrich III surma järel (1056), tegelikult valitses tema eest kuni 1066. aastani regentnõukogu ja ema, keisrinna Poitou Agnes. Üldiselt polnud Heinrichi valitsusaeg edukas, Itaalia oli suhteliselt iseseisev ning linnriigid tegid, mis tahtsid, Saksamaal püüdsid vägevamad vürstid samuti oma sõltumatust kasvatada. Heinrich IV võitles vürstide võimu vastu toetudes alamaadlile, ministeriaalidele ja linnadele.

Švaabimaa hertsog (1057–1079) Rudolf von Rheinfelden kasutas 1057 ära Saksa kuninga Heinrich IV alaealisust ning sundis talle andma Švaabimaa hertsogkonna. 1061. aastal läänistas leskkeisrinna Agnes hertsogkonna Saksi krahvile Otto von Northeimile. Sellele vaatamata hõivas tema poeg kuningas Heinrich IV taas Baieri hertsogkonna petlikel põhjustel, mis viis lõpuks 1073. aasta Saksi mässuni, mille Saksa kuningas Heinrich IV surus juunis 1075. Alles Welfide hertsogivõimu loomisega aastast 1070 Heinrich IV poolt oli seal Baieri hertsogite taasteke.

Seda perioodi iseloomustab investituuritüli keisri ja paavsti vahel. See tugevdas Welfide võimu paavsti seisukoha toetamise poolel olles. Gregorius VII ekskommunitseeris 1076 Roomas peetud sinodil Heinrich IV ja vabastas tema alamad vasallivandest. Oktoobris 1076 nõudsid Saksa vürstid Treburis uue kuninga valimist. Nad teatasid Heinrich IV-le, et ta on ametist tagandatud, kui ta ei suuda aasta ja ühe päeva jooksul paavstilt lunastust saada. Samal ajal hakkas Švaabimaa hertsog Rudolf nõudlema Saksa kuninga krooni, ta lubas paavstile kõiki järeleandmisi, et see teda tunnustaks ning ta lasi ennast Saksa vastukuningaks 1077–1080. Aastal 1093 andis keiser Heinrich IV Saali territooriumid Reini Frangimaal lääniks Heinrich II von Laachile, Alam-Lotringi pfaltskrahvile Aachenis. Nendest maadest kujunes tähtis Pfalzi kuurvürstkond.

Heinrich IV lasi poja Konradi juba alaealisena Saksa kuningaks (1087–1098) valida, et kindlustada talle pärimisõigust.

Konradi valitsusaeg (1087–1098)

Pikemalt artiklis Konrad (Itaalia kuningas)

Heinrich IV lasi Konradi juba alaealisena Saksa kuningaks valida, et kindlustada talle pärimisõigust. Kuid 1093 läks Konad üle paavstimeelsete poolele ning reetis isa, lastes end Itaalia kuningaks nimetada. Seetõttu pidi Heinrich 1098 oma vanima poja pärimisõigusest ja tiitlitest ilmajäetuks kuulutama ning määras oma pärijaks ja järgmiseks Saksa kuningaks enda teise poja Heinrichi.

Heinrich V valitsusaeg (1105–1125)

Pikemalt artiklis Heinrich V (Saksa-Rooma keiser)

Hohenstaufenite dünastia valitsusaeg 1137–1254

Aastatel (1137–1208 ja 1208–1254) oli Saksamaa valitsejatedünastia Hohenstaufenid (ka Staufenid), kes võitlesid Saksamaa valitsemise nimel Baieri suguvõsa Welfidega, kelle käes oli ka suure osa riigist moodustanud Saksimaa hertsogkond. Dünastiatevahelise võimuvõitluse lõpetas Hohenstaufenite soost Friedrich I Barbarossa (v. 1152–1190), kelle emaks oli Welfide suguvõa esindaja. Kuninga valimise protsess võimaldas tekitada situatsiooni, kus valiti kuningakandidaadi toetajate poolt kuningas ja ka vastukuningas.

Pikemalt artiklis Saksa-Rooma keisrite ja Saksa kuningate loend

Friedrich I Barbarossa valitsusaeg (1152–1190)

Pikemalt artiklis Friedrich I Barbarossa

Interreegnum

13. sajandi lõpus ja 14. alguses ei suutnud ükski dünastia endale pikemaks ajaks trooni kindlustada, Interreegnumi ajal oli kaks välismaist sümboolse võimuga valitud rivaalkuningat: 1257–1272 Richard Cornwallist (1209–1272) ja 1257–1284 Alfonso Kastiiliast (1221–1284), alates 1273 ei omanud Saksamaal enam mingit toetust.

Karl IV poolt välja antud 1356. aasta kuldbullaga Nürnbergi riigipäeval defineeriti rohkem kui neljasajaks aastaks Saksa-Rooma riigi põhiseaduslik struktuur. Bullaga määratleti keisririigi 7 mõjukama ja keisrit toetanud kuurvürsti. Algselt omasid kuurvürsti tiitlit kolm vaimulikku ja neli ilmalikku vürsti, kellel oli õigus valida keiser, hiljem nende hulk kasvas. Kuurvürstideks olid esialgu Mainzi, Trieri ja Kölni peapiiskopid, Saksi-Wittenbergi hertsog, Brandenburgi markkrahv, Böömi kuningas ja Reini pfaltskrahv.

Vaata ka

Saksa-Rooma keisrite ja Saksa kuningate loend