Mine sisu juurde

Aristokraatia

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib aristokraatiast kui valitsemise vormist. Muid tähendusi vaata artiklist Aristokraat.

Aristokraatia ehk parimate võim on valitsemise kord, kus võim kuulub päritavate eesõigustega üliklikule vähemusele; vastandub monarhiale ja demokraatiale. Esimesena kirjeldas sellist riiki Platon oma teoses "Riik". Vanaaja riikides oli tegemist hõimuaristokraatiaga - ülikutega. Aristokraatia oli tollases poliitilises sõnavaras termin, mis tähistas sugukonna/hõimu eliidist välja kasvanud kõrgema päritoluga isikute võimu. Milline valitseja oli Platoni silmis parim valitseja, seda põhjendas tema õiglase riigi õpetus. Platon paigutab tõelised aristokraatiad kaugesse minevikku, millest me teame enam legendide kui kogemuse kaudu. Igal juhul valitsevad aristokraatia, millest Platon kõneleb, tingimustes need, kelle hinges domineerib mõistuslik hingerahu ja kes seetõttu on kompetentsed riigiasju otsustama. Seega on siin tegu õiglase riigi ideele lähedase valitsemiskorraldusega. Iga järgmine valitsemistüüp on sellest ideaalist üha kaugemal.

Klassikaliseks aristokraatlikuks riigiks oli Sparta.

Aristokraatlikul riigil on alati suured eeldused muutuda oligarhiliseks riigiks.

8. sajandi algul eKr valitses peaaegu üle kogu Kreeka sugukondlik aristokraatia, mille võim tugines primitiivsele maaomandile ja orjapidamisele. Basileuste (väepealikud/ füülivanemad) võim vähenes ajapikku, tähtsamat osa hakkasid mängima aristokraatia nõukogud. Aristokraatlikud sugukonnad hõlmasid järjest enam maa, mis oli tähtsaim rikkus. Kehtis suuline tavaõigus ehk lihtrahvas pidi aristokraatiale kuuletuma. Sugukondliku 7. sajandil algas tugev sotsiaalne diferentseerumine, käsitöö eraldumine põllumajandusestst ja poliste teke. Uus, linnastunud, käsitööga seot rikaste kiht satub konflikti põllumajandusliku aristokraatiaga, kes soovib säilitada poliitilise võimu monopoli. Pikkamisi kaotas sugukondlik aristokraatia oma võimu varanduslikul alusel tekkinud maa-aristokraatiale, keda linna-aristokraatiaga sidusid ühised majanduslikud huvid. (antiikautorid nimetasid seda seltskonda uusrikasteks ehk timokraatiaks.) Sugukondlik kord kaotas oma tähtsuse. Kujunevad välja orjanduslikud linnriigid – polised.

Majanduslikult enamarenenud Kreeka keskustes, kus poliitilised segadused olid suuremad, kujunes välja varane türannia – siirdevorm poliste arengus, millel oli kaks vormi: ühel juhul sai türann võimule, kui rahvas hakkas mässama sugukondliku aristokraatia vastu. Teine vorm Väike-Aasia Kreeka linnades ja saarekogukondades pärast nende allutamist Pärsia võimule. Teine variant tähendas lihtsalt Pärsia oligarhilistest ringkondadest pärineva tegelase troonilepanekut Pärsia ametnike poolt. Esimese variandi puhul toetus türanni võim vähese maaga või maata kehvikuile. Türannia tähendas tegutsemist linnaorjanduse huvides, vana aristokraatia kõrvaldamist võimult ja füülide reforme.