Mine sisu juurde

Saksa keisririik

Allikas: Vikipeedia

Saksa keisririik


Deutsches Kaiserreich
1871–1918
Valitsusvorm föderatsioon
konstitutsionaalne monarhia
Keiser Wilhelm I (1871–1888)
Friedrich III (1888)
Wilhelm II (1888–1918)
Pealinn Berliin
Pindala 540 858 km² (1910)
Rahvaarv 64 925 993 (1910)
120 in/km²
Riigikeeled saksa keel
Rahaühik 1 mark = 100 penni
Deviis Gott mit uns ('jumal on meiega')
Hümn Heil Dir im Siegerkranz (keisrihümn)
Eelnev Järgnev
Põhja-Saksa Liit Weimari vabariik

Saksa keisririigiks (Deutsches Kaiserreich) nimetatakse Saksa Riigi (Deutsches Reich) esimest 47 aastat pärast Saksamaa ühendamist, kui Wilhelm I sai 18. jaanuaril 1871 Saksamaa keisriks. Saksa keisririik lõppes faktiliselt siis, kui Philipp Scheidemann kuulutas 9. novembril 1918 välja vabariigi, ja juriidiliselt siis, kui Wilhelm II 28. novembril 1918 troonist loobus. Formaalselt ei muudetud riigi nime kuni 1945. aastani. Olulisemad naaberriigid olid Venemaa idas, Prantsusmaa läänes ja Austria-Ungari lõunas.

1862. aastal sai Preisi valitsusjuhiks Otto von Bismarck. Kuningas Wilhelm I toetas valitsusjuhi tegevust. Vormiliselt oli riigi tähtsaim isik kuningas, kuid poliitikat teostas valitsusjuht. Bismarcki üks peamine eesmärk oli Saksa alade ühendamine ja seda võimaldas tugeva armee loomine. Koos Austriaga purustati 1864. aastal Taani ning võideti Schleswig-Holstein ja Lauenburg. 1866. aastal provotseeris Otto von Bismarck Preisi-Austria sõja, kus Austria sai lüüa ning kaotas oma ülemvõimu Põhja-Itaalias ja Saksa aladel. Austria häving kõrvaldas ta Saksamaa troonile pretendeerimisest.

Austria-Preisi sõja ajal kaotati Viini kongressil loodud Saksa Liit. Selle asemel moodustati Põhja-Saksa Liit. Põhja-Saksa Liit oli liitriik, mille kõrgeim võimuorgan oli riigipäev. Riigijuht oli Preisi kuningas ja liidukantsler ehk valitsusjuht Otto von Bismarck. Põhja-Saksa Liidu loomisega algas Saksamaa majanduslik ja poliitiline ühtlustamine. Saksamaa lõplikku ühendamist püüdis takistada Prantsusmaa. 1870. aastal algas Preisi-Prantsuse sõda, mille prantslased kaotasid. Saksa keisririik kuulutati pidulikult välja juba enne Saksa-Prantsuse sõja lõppu, 1871. aasta algul Prantsusmaal Versailles' lossis.

Paljud sakslased ei toetanud Elsassi ja Lotringi anneksiooni – isegi kantsler von Bismarck kartis, et see võib Prantsusmaal tekitada püsivad Saksamaa-vastased meeleolud. Mõned Saksa töösturid ei soovinud Elsassi töösturitest endale konkurente – näiteks Mülhauseni kangatootjad. Keiser Wilhelm I toimis aga kindral von Moltke ja teiste Preisi kindralite soovituse järgi, kes arvasid, et strateegilistes ja etnograafilistes huvides tuleks Prantsusmaa piiri viia lääne poole.

Saksa keisriks sai Wilhelm I, kes oli ka Preisimaa kuningas. Preisimaa moodustas üle poole kogu maa territooriumist. Keisririigi koosseisu kuulusid neli kuningriiki, kuus suurhertsogiriiki, viis hertsogiriiki, seitse vürstiriiki, kolm vabariiki ja Elsass-Lotringi riigimaa.

Keisririigi tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Septembris 1872 toimus Berliinis kolme riigi – Venemaa, Austria-Ungari ja Saksamaa – keisrite esimene kohtumine. Arutelud jätkusid Wilhelm I visiidi ajal Peterburisse ning Aleksander II vastuvõtul Viinis 1873 jõuti niikaugele, et sõlmiti nn kolmekeisriliit. Selles osalejad kohustusid üksteisega konsulteerima ja säilitama heatahtliku erapooletuse juhul, kui üht neist ähvardab neljanda riigi kallaletung või puhkeb sõda mõne sellise riigiga. 1887 toimusid Saksa-Vene läbirääkimised kaksikkokkuleppe sõlmimiseks. Tulemuseks oli nn edasikindlustamisleping, millega mõlemad pooled võtsid endale kohustuse säilitada heatahtlik erapooletus, kui üks neist peaks sattuma sõtta mõne kolmanda suurriigiga. Erandiks kuulutati olukord, kui Venemaa peaks ründama Austria-Ungarit või Saksamaa Prantsusmaad.

1889. aastal tegi Bismarck Briti peaministrile Robert Arthur Talbot Gascoyne-Cecil Salisburyle ettepaneku sõlmida ametlik (kuigi salajane) liiduleping Prantsusmaa vastu.

1890. aastal oli kantsler Otto von Bismarck sunnitud erru minema. Teda asendas kindrali aukraadis krahv Leo von Caprivi, kes tõi kaasa uue kursi Saksamaa välispoliitikas. Bismarck oli olnud seisukohal, et Saksamaa peab olema tugev eelkõige Euroopa mandril. Kuigi ta ei olnud ka koloniaalvallutuste vastu, oli ta arvamusel, et jõude ei tohi liiga killustada. Euroopa poliitika osas arvas Caprivi, et Saksamaal ei ole võimalik vältida sõda kahel rindel, mille eest oli hoiatanud Bismarck.

Saksa keisririigi territoorium 1905. aastal

Saksa keisririigi liiduriigid

[muuda | muuda lähteteksti]
Riik Pealinn
Kuningriigid (Königreiche)
Preisimaa (Preußen) Berliin (Berlin)
Baieri (Bayern) München
Saksimaa (Sachsen) Dresden
Württemberg Stuttgart
Suurhertsogiriigid (Großherzogtümer)
Baden Karlsruhe
Hessen Darmstadt
Mecklenburg-Schwerin Schwerin
Mecklenburg-Strelitz Neustrelitz
Oldenburg Oldenburg
Saksi-Weimar-Eisenach (Sachsen-Weimar-Eisenach) Weimar
Hertsogiriigid (Herzogtümer)
Anhalt Dessau
Braunschweig Braunschweig
Saksi-Altenburg (Sachsen-Altenburg) Altenburg
Saksi-Coburg ja Gotha (Sachsen-Coburg und Gotha) Coburg
Saksi-Meiningen (Sachsen-Meiningen) Meiningen
Vürstiriigid (Fürstentümer)
Lippe Detmold
Reuss, noorem liin Gera
Reuss, vanem liin Greiz
Schaumburg-Lippe Bückeburg
Schwarzburg-Rudolstadt Rudolstadt
Schwarzburg-Sondershausen Sondershausen
Waldeck-Pyrmont Arolsen
Vabalinnad (Freie Hansestädte)
Bremen
Hamburg
Lübeck
Keiserlik territoorium (Reichsland)
Elsass-Lotring (Elsaß-Lothringen) Straßburg

Saksa keisririigi riigikantslerid

[muuda | muuda lähteteksti]
Nimi Ametiaja algus Ametiaja lõpp
Vürst Otto von Bismarck 21. märts 1871 20. märts 1890
Krahv Leo von Caprivi 20. märts 1890 26. oktoober 1894
Vürst Chlodwig zu Hohenlohe-Schillingsfürst 29. oktoober 1894 17. oktoober 1900
Vürst Bernhard von Bülow 17. oktoober 1900 14. juuli 1909
Theobald von Bethmann Hollweg 14. juuli 1909 13. juuli 1917
Georg Michaelis 14. juuli 1917 1. november 1917
Georg Graf von Hertling 1. november 1917 30. september 1918
Prints Max von Baden 3. oktoober 1918 9. november 1918