Loodusfilosoofia

Loodusfilosoofia (ladina keeles philosophia naturalis) on looduse ja füüsilise universumi filosoofilise uurimise viis, mis valitses enne moodsa teaduse arengut. Seda peetakse loodusteaduste, näiteks füüsika eelkäijaks. Ülikoolide õppetoolide nimetustes on see väljend tänini säilinud.

Tänapäeva filosoofia mõistes nimetatakse loodusfilosoofiaks looduse kui terviku filosoofilist seletamist ja tõlgendamist.

Loodusfilosoofiat nimetatakse ka natuurfilosoofiaks, kuigi see väljend on eesti keeles käibel olnud eeskätt loodusteaduse tulemusi ennetada püüdva filosofeerimise kohta.

Loodusteadus on ajalooliselt välja arenenud filosoofiast, täpsemalt loodusfilosoofiast. Vanemates ülikoolides on ammuasutatud loodusfilosoofia õppetoolid tänapäeval peamiselt füüsikaprofessorite käsutuses. Mõistete teadus (science) ja teadlased (scientists) tänapäevased tähendused ulatuvad tagasi kõigest 19. sajandisse. Sõna scientist ('teadlane') mõtles välja naturalist-teoloog William Whewell. Oxford English Dictionary ("Oxfordi inglise keele sõnaraamat") asetab sõna päritolu aastasse 1834. Enne seda tähendas science igat liiki väljakujunenud teadmist ja mõistet scientist ei eksisteerinudki. Mõned näited mõiste "loodusfilosoofia" kasutamisest juhtudel, mida me tänapäeval nimetaksime "loodusteaduseks", on Isaac Newtoni teadustraktaat aastast 1687 "Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica" ("Loodusfilosoofia matemaatilised printsiibid") ning Lord Kelvini ja Peter Guthrie Taiti traktaat aastast 1867, mis kannab nime "Treatise on Natural Philosophy" ("Traktaat loodusfilosoofiast") ja mis aitas defineerida suurt osa tänapäeva füüsikast.

Mõiste päritolu ja kujunemine

Mõiste natural philosophy 'loodusfilosoofia' eelnes praegusele mõistele natural science 'loodusteadus' (ld scientia tähendab "teadmised"), kui sellega seotud teadmiste või uuringu aines oli "looduse toimimine". Loodusfilosoofia juurde kuuluvad üldised kogemused ja arutluskäigud, millega seletatakse või kirjeldatakse loodust – samal ajal kui 16. sajandil ja varem kasutati sõna science ainult kui "teadmiste" või "õpingute" sünonüümi. Mõiste science omandas oma tänapäevase tähenduse siis, kui teadmiste omandamisest teaduslikul meetodil eksperimentide kaudu kujunes uurimistöö eraldiseisev haru, mis eristus loodusfilosoofiast. 16. sajandil oli Jacopo Zabarella esimene, kes nimetati Padova ülikoolis ametisse kui loodusfilosoofia professor.

14. ja 15. sajandil viitas "loodusfilosoofia" valdkonnale, mille kohta praegu öeldakse "füüsikalised loodusteadused". Alates 19. sajandi keskpaigast, mil teadlaste puhul muutus üha ebatavalisemaks panustada korraga nii füüsikasse kui ka keemiasse, tähendas see lihtsalt füüsikat, ja seda kasutatakse endiselt selles tähenduses Oxfordi Ülikooli kraadinimede puhul. Loodusfilosoofiat hakati eristama teisest moodsa teaduse eelkäijast, loodusajaloost (ingl natural history). Esimene neist tegeles looduse kohta käivate arutluskäikude ja selgitustega (ja pärast Galileo Galileid ka kvantitatiivse argumentatsiooniga), samas kui teine oli põhiliselt kvalitatiivne ja kirjeldav.

Loodusfilosoofia uurimisala

Platoni vanimas teadaolevas dialoogis teeb Charmides vahet "teadusel" ehk teadmiste kogumil, mis tekitab füüsilise tulemuse, ja sellisel, mis ei tekita. Loodusfilosoofiat on peetud pigem filosoofia teoreetilisse kui praktilisse harusse kuuluvaks. Teadused, mis on teejuhiks mitmesugustele kunstidele ja tuginevad filosoofilistele teadmistele loodusest, võivad küll luua praktilisi tulemusi, aga need lisateadused (näiteks arhitektuur või meditsiin) väljuvad loodusfilosoofia piiridest.

Loodusfilosoofilistes uuringutes püütakse kosmost tundma õppida mis tahes viisil, mis on vajalik universumi mõistmiseks. Mõni väljapakutud mõte eeldab, et muutus on reaalne. Kuigi see võib tunduda ilmselge, on siiski olnud mõned filosoofid, kes on eitanud metamorfoosi kontseptsiooni, näiteks Platoni eelkäija Parmenides ja hilisem Kreeka filosoof Sextus Empiricus ning arvatavasti ka mõned Idamaa filosoofid. George Santayana püüdis oma teoses "Scepticism and Animal Faith" näidata, et muutuse reaalsust pole võimalik tõestada. Kui tema argumentatsioon on veatu, järeldub sellest, et füüsikuks olemiseks peab ohjeldama oma skeptitsismi, et usaldada oma meeli, või teine võimalus on tugineda antirealismile.

Alates Schellingist on muutuse laad, mida loodusfilosoofia uurib, olnud pigem areng kui evolutsioon. Areng on ennustatav suunaline muutus, samas kui evolutsioon on aegade jooksul edasi antud informatsiooni pöördumatu kuhjumine.

René Descartesi loodud kartesiaanliku dualismi metafüüsiline süsteem kirjeldab kahte liiki substantsi: mateeria ja vaim. Selle süsteemi kohaselt on kogu "mateeria" ette määratud ja looduslik – ja kuulub seega loodusfilosoofia uurimisalasse – ning kogu "vaim" on tahteline ja mittelooduslik, langedes sellega loodusfilosoofia valitsusalast välja.

Loodusfilosoofia harud ja ainestik

Loodusfilosoofia peamised harud on astronoomia ja kosmoloogia, looduse uurimine suures mastaabis; etioloogia, õpetus põhjustest (sisemistest ja mõnikord välistest); õpetus juhusest, tõenäosusest ja juhuslikkusest; õpetus elementidest; õpetus igavikust ja lõpmatusest (näivast ja tegelikust); õpetus mateeriast; mehaanika, õpetus liikumise ja muutuse ülekandumisest; õpetus loodusest või toime eri allikatest; õpetus looduslikest omadustest; õpetus füüsilistest kvantiteetidest; õpetus füüsiliste üksuste vahelistest suhetest; ruumi ja aja filosoofia. (Adler, 1993)

Loodusfilosoofia ajalugu

Inimmõte tegeles loodusega kindlasti juba enne seda, kui tekkisid tsivilisatsioon ja kirjapandud ajalugu. Filosoofiline, mittereligioosne mõte looduslikust maailmast ulatub tagasi Antiik-Kreekasse. Need mõtlemise liinid said alguse enne Sokratest, kes ise pöördus oma filosoofilises õpetuses teoretiseerimisest looduse üle arutlustesse inimesest, nimelt poliitilisse filosoofiasse. Varajaste filosoofide, nagu Parmenidese, Herakleitose ja Demokritose mõte keskendus looduslikule maailmale. Platon keskendus Sokratest järgides inimesele. See oli Platoni õpilane Aristoteles, kes, tuginedes oma mõttetöös looduslikule maailmale, tõstis empirismi taas esikohale, jättes samal ajal maailmas ruumi ka inimesele. Martin Heidegger märkis, et Aristoteles on keskajast kuni nüüdisajani valitsenud looduskontseptsiooni autor:

„"Füüsika" on teos, milles ta püüab kindlaks määrata olendid, kes tekkivad iseenesest .... oma olemuse tõttu. Aristotelese "füüsika" erineb sellest, mida me tänapäeval selle sõnaga tähistame, ja mitte ainult selle tõttu, et see kuulub antiikmaailma, samas kui moodne füüsika kuulub tänapäeva. Pigem erineb see eeskätt tõsiasja tõttu, et Aristotelese "füüsika" on filosoofia, samas kui moodne füüsika on positiivne teadus, mis võtab filosoofia vaid eelduseks .... See raamat seab üles kogu läänemaise mõtlemise lõimelõngad, isegi seal, kus moodne mõtlemine läheb antiikmõttega vastuollu. See vastasseis sisaldab alati otsustavat ja sageli isegi ohtlikku sõltuvust. Ilma Aristotelese "Füüsikata" poleks olnud Galileod.“

Aristoteles uuris oma eelkäijate mõttetööd ja kujutas loodust ette viisil, mis rajas kesktee eelkäijate liialduste vahele.

„Platoni igavesed ja muutumatud vormid, ebatäiuslikult esindatud jumaliku Artisani loodud mateerias, vastanduvad teravalt mitmekülgselt mehhanistlikule Weltanschauungenile, mille juures atomism oli, vähemalt neljandal sajandil, kõige silmapaistvam .... See debatt kestis kogu antiikaja vältel. Atomistlik mehhanism sai kuuliks Epikurose relvas .... samal ajal võtsid stoikud omaks jumaliku teleoloogia .... Valik näib lihtne: kas näidata, kuidas korrastatud reeglipärane maailm võib esile kerkida juhtimata protsessist või süstida süsteemi intelligentsust. Just nõnda nägi asju Aristoteles .... olles veel Platoni noor õpipoiss. Cicero .... hoiab alal Aristotelese enda koopa-võrdpilti: kui troglodüüdid tuuakse äkki kõrgemasse maailma, oletavad nad otsekohe, et see on intelligentselt korraldatud. Samas kippus Aristoteles ise seda vaadet hülgama, kuigi uskus jumalikku olendisse. Esimene liigutaja ei ole liikumise põhjus universumis ega mängi rolli selle ülesehitamises ega korralduses .... Aga kuigi Aristoteles lükkab tagasi jumaliku käsitöölise, ei võta ta sellegipoolest kasutusele juhuslike jõudude mehhanismi. Selle asemel püüab ta leida keskteed nende kahe seisukoha vahel, millest üks toetub kindlalt looduse mõistele.“

Aristoteles nimetas nelja liiki põhjuseid, millega loodusfilosoof või füüsik võiks tegeleda, "ja kui ta viib oma uurimisküsimused kõigi nendeni tagasi, saab ta esitada küsimuse "miks" viisil, mis on tema teadusele kohane – mateeria, vorm, liigutaja, [ja] "et mille pärast"". Samal ajal kui materiaalse põhjuse uitlemine sõltub olukorrast, langevad formaalne põhjus (ld causa formalis), liikumis- ehk toimivpõhjus (ld causa efficiens) ja eesmärk- ehk lõpp-põhjus (ld causa finalis) sageli kokku, sest oma loodusliku loomu poolest on küps vorm ja lõpp-põhjus üks ja seesama. Võime küpseda teatud liiki isendiks või asjaks tuleneb otseselt "liikumise algpõhjusest", st kellegi isast, kelle seeme (sperma) kannab edasi põhiloomust (liikidele ühine), mis on kui eeldatav ratio.

Teadus on alati olnud süstemaatiline teadmine põhjustest. Hilisest keskajast kuni tänapäevani on olnud tendents kitsendada teadus tulemuslike või toimivate põhjuste üle järelemõtlemiseks, ja just teatud liiki põhjuste:

„Toimivpõhjuse toimimist võib mõnikord, kuigi mitte alati, kirjeldada kvantitatiivse jõu terminites. Näiteks kunstniku mõju savikamakale võib kirjeldada selle järgi, mitu naela survet ruuttolli kohta avaldatakse. Õpetaja toimivpõhjuslikkust, kui ta juhendab kunstniku tegevust, ei saa samas nii kirjeldada .... Lõpp-põhjus toimib mõjurile, et mõjutada või ärgitada teda toimima. Kui kunstnik töötab selleks, et "raha teenida", on rahateenimine teatud viisil tema tegevuse põhjus. Aga seda mõju ei saa kirjeldada kvantitatiivse jõu terminites. Lõpp-põhjus toimib, aga see toimib lõpp-põhjuslikkuse viisi kohaselt, nagu tulemus või kasu ärgitab toimivpõhjuse toimima. Lõpp-põhjusele omast põhjuslikkuse viisi ennast ei saa kahandada toimivpõhjuslikkuseks, veel vähem saame toimivpõhjuslikkuse toimimisviisi kutsuda "jõuks".“

Loodusfilosoofia võtmekujud

Teaduslikul meetodil on antiikseid eelkäijaid. Galileo toob näiteks matemaatilise arusaamise loodusest, mis on moodsate loodusteadlaste tunnusmärk. Teadusliku ettevõtmise eristamisel traditsioonilisest loodusfilosoofiast 19. sajandil on oma juured varasemates sajandites. Tähelepanu väärivad Francis Baconi soovitused läheneda looduse uurimisele "teadmishimulisemal" ja praktilisemal viisil. Tulihingeliselt populariseeris ta oma läbinägelikku meetodit. 17. sajandi lõpupoole kirjutas loodusfilosoof Robert Boyle viljastava töö füüsika ja metafüüsika erinevusest; töö kandis nime "A Free Enquiry into the Vulgarly Received Notion of Nature". Samuti kirjutas ta teose "Skeptiline keemik" (The Skeptical Chymist), mille järgi tänapäevane keemia on nimetuse saanud (et eristada seda prototeaduslikust alkeemiast). Need loodusfilosoofilised tööd on iseloomulikud lahknemisele keskaja skolastikast, mida õpetati Euroopa ülikoolides, ja nägid mitmel viisil ette arenguid, mis viisid moodsa teaduseni. Nagu Bacon ütleks: "ärritada loodust", et paljastada "tema" saladusi (teaduslik eksperiment), selle asemel et pelgalt tugineda ajaloolisele, isegi anekdootlikule empiiriliste nähtuste vaatlusele. Seda hakati pidama moodsale teadusele iseloomulike joonte määratlemiseks, isegi kui mitte selle edu võtmeks. Boyle'i biograafid rõhutavad, et ta ladus tänapäeva keemiale vundamendi, ja jätavad samas tähelepanuta selle, kui kindlalt klammerdus ta skolastiliste teaduste külge teoorias, praktikas ja õpetuses. Sellegipoolest talletas ta oma praktilises uurimistöös vaatlusdetailid piinliku täpsusega ja seejärel propageeris mitte üksnes oma praktikaid, vaid ka publikatsioone, nii edukate kui ka ebaõnnestunud katsete puhul, et kordamine kinnitaks üksikuid väiteid.

Moodsal ajal pole rõhk niivõrd üldisel empirismil (sellisel, mis hõlmab looduse toimimise passiivset vaatlust), vaid pigem kitsal kontseptsioonil, mis näeb ette kogemuspõhist keskendumist kontrollile, mis saavutatakse eksperimentaalse (aktiivse) vaatluse kaudu, et kontrollida loodust. Loodus on kahandatud inimaktiivsuse passiivseks vastuvõtjaks.

Tänapäeva loodusfilosoofia

20. sajandi keskpaiku tõstsid Ernest Mary arutlused looduse teleoloogiast taas üles teemad, millega varem tegelesid Aristoteles (seoses lõpp-põhjusega) ja Kant (seoses reflekteerivate otsustustega).

Eriti alates kriisist 20. sajandi keskpaiga Euroopas on filosoofiliselt erksamad mõtlejad tunnetanud vajadust vaadelda loodust pigem laiemast filosoofilisemast vaatenurgast kitsalt positivistliku lähenemise asemel, mis kaudselt tugineb varjatud järeleuurimata filosoofiale. Üks mõtteliin kasvab välja aristotellikust traditsioonist, eriti arendas seda Aquino Thomas. Teine liin tärkab Edmund Husserlist, väljendudes eriti teoses "Euroopa teaduste kriis". Tema õpilased, näiteks Jacob Klein ja Hans Jonas, arendasid tema teemasid veelgi edasi.

Praegu elavate õpetlaste seast on Brian David Ellis, Nancy Cartwright, David Oderberg ja John Dupré mõned rohkem tuntud mõtlejad, keda saab väidetavalt liigitada nende hulka, kes on võtnud omaks avatuma lähenemise looduslikule maailmale. Ellis (2002) vaatleb "uue essentsialismi" esiletõusu. David Oderberg (2007) vaidleb teiste filosoofidega, kes väidavad end olevat essentsialistid, sealhulgas teatud määral ka Ellisega. Ta kaitseb tomistlikku-aritotellikku traditsiooni tänapäevaste katsete eest muuta loodus pelgalt eksperimentaalse meetodi lamedaks jõuetuks objektiks.

Vaata ka

• Keskkonnafilosoofia
• Naturalism
• Mileetose koolkond