Linavästrik
| Linavästrik | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Värvulised Passeriformes |
| Sugukond |
Västriklased Motacillidae |
| Perekond |
Västrik Motacilla |
| Liik |
Linavästrik |
| Binaarne nimetus | |
|
Motacilla alba (Linnaeus, 1758) | |
Linavästrik (Motacilla alba) on västriklaste sugukonda västriku perekonda kuuluv lind.
Vanarahvas on linavästrikku kutsunud paljude nimetustega: jäälõhkuja, linalind, jääpõrutaja, Jämejalg-Toomas, jääkilataja, jääpõtk, jäätallaja, väinapõks, kiitsakas, linapäästrik, linapääsuke, linapääsmik, linaõnnenäitaja, linaõnnetooja, linamõõtja, händlane, hännaline, tsibihärglane, pikahännamees, vibahänd, vitik, hällinaine ja tsibet.[2]
Teaduslikult kirjeldas linavästrikku esimesena Carl von Linné 1758. aastal.
1965. aastal otsustasid Läti ornitoloogid, et linavästrik on Läti rahvuslind. Rahvusvaheline linnukaitsenõukogu kinnitas otsuse 1969.[3]
Linavästrik oli Valgevenes aasta lind 2001. aastal (kõigi aegade teine aasta lind), Usbekistanis 2010. ja Venemaal 2011. aastal.
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Linavästrik elab kogu Euraasias, välja arvatud Põhja-Jäämere saartel, arktilistel poolsaartel ja Araabia poolsaarel[2]. Ta pesitseb ka Aafrikas ja Põhja-Ameerika loodeosas[4]. Ta talvitub Aafrikas, Edela-Euroopas ja Lõuna-Aasias[4]. Parasvöötmes ja lähisarktikas pesitsevad isendid on rändlinnud, aga palavvöötmes paiksed[4].
Linavästrik on Eestis üldlevinud haudelind. Tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 150–200 tuhandele paarile, talvist arvukust 0–5 isendile[5]. Hilisematel andmetel elab Eestis linavästrikke 50–100 tuhat paari[2].
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Linavästrik on sama suure kehaga kui varblane, aga väga sihvakas. Saledaks muudavad ta pikad peenikesed jalad ja pikk sirge saba. Nokatipust sabaotsani on linavästrik 20 cm pikk ja pool sellest langeb saba arvele. Lind kaalub 20–23 g.[4]
Linavästriku sulestik on hele, põhiliselt hall ja valge. Muust sulestikust eristuvad teravalt kaks musta laiku, millest üks katab lagipea ja kukla, teine kurgualuse ja rinna. Tiivad on pealt pruunikashallid laiade mustjaspruunide ja kitsaste valgete vöötidega. Saba on must, aga äärmised tüürsuled valged.[4]
Linavästrike suguline dimorfism on väike. Isaste sulestikus on kontrastid teravamad. Noorlindude keha ülapool on määrdunudhall, päranipuala must. Kurgualune, rind, pugu ja põsed on ookri varjundiga hallikaspruunid.[4]
Eluviis ja toitumine
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Linavästrik elab avatud ja pooleldi avatud maastikul, eelistades kultuurmaastikke ja asulaid sedavõrd, et teda saab pidada inimkaaslejaks. Ta tegutseb peamiselt maapinnal, kus jookseb kiiresti ja osavalt. Iseloomulik on see, et ta sageli oma pikka saba üles-alla viibutab.[2]
Linavästrik lendab samuti meeleldi ja kergelt. Ta lendab lainjalt maapinna lähedal. Iseloomulik on mängulend koos lauluga.[2]
Linavästrik otsib saaki maapinnal. Ta jookseb rohus ja sööb ära ettesattuvad selgrootud. Kui ta heidutab lendu mingi hästilendava putuka, lendab ta sellele järele. Lendama on ta osav ja suudab õhus teha keerulisi piruette.[4]
Linavästriku toit on mitmekesine. Sinna kuuluvad kevikulised, ühepäevikulised, surusääsklased, ämblikud, mardikad, kärbsed, liblikad ja nende röövikud. Harvem sööb ta kiletiivalisi ja kiile, väikesi vähilaadseide ja taimede seemneid. Veeputukaid käib ta otsimas liivaleedetel, kuhu veevool heidab vees hukkunud putukaid.[4]
Karjalautade ümbruses hävitab linavästrik suurel hulgal parme ja teisi verd imevaid putukaid, tuues sellega suurt kasu.[4]
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]
Linavästrik saabub lõunamaalt pesitsuspaikadesse väga varakult, kui veekogud pole veel jääst vabanenud ja putukaid on vähe[4]. Osa linavästriku rahvapäraseid nimetusi ongi tulnud arvamusest, justkui lõhuks linavästrik oma sabalöökidega kevadise jää ära.
Kuu aega hiljem hakkab linavästrik pesa rajama. Selle teeb ta peidulisse kohta, mis mõnikord võib olla inimtekkelise objekti, nagu silla, puuriida, haohunniku, kiviaia või katuse varjus, sees või all.[4][2]
Pesa on kausjas. Selle seinad on põimitud kohevalt ja rohmakalt asetatud pooleldi kõdunenud ja sasitud taimejäänustest. Seest on pesa vooderdatud loomade karvade, sealhulgas hobusejõhvidega.[4]
Kurnas on tavaliselt 5–6 muna. Munad on kaetud helehallide laikude ja täppidega. Mune hautakse umbes 13 päeva ja ligikaudu sama palju viibivad pojad pesas. Neid toidavad mõlemad vanemad, kes toovad toitu pessa kokku üle 300 korra päevas.[4]
Suuremas osas levilast on linavästrikul kaks kurna aastas, põhjaosas üks[4]. Lääne-Euroopas on täheldatud kolme kurna aastas[4]. Teises kurnas on keskmiselt üks muna vähem kui esimeses[2].
Pojad lahkuvad pesast veel lennuvõimetutena ja nädal aega toidavad vanemad neid väljaspool pesa.[4][2]
Euroopa keskvööndis hakkavad linavästrikud lõunamaale rändama augusti lõpul[4]. Suurem äraränne toimub oktoobris, aga viimased lahkuvad alles detsembri alguses[2].
Eestis kasvatab käopoja tõenäoliselt üles just linavästrik.[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ BirdLife International (2010). Motacilla alba. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2009.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 bio.edu.ee Linavästrik Vaadatud 5. detsembril 2015
- ↑ Veedla, Peep (2021). Rahvuslinnud ja sümbollinnud Euroopas ja kaugemal. Mõedaka: Pesapaik. Lk 63.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 4,16 "Loomade elu", 6. kd., lk. 355, joon. 265, tahvel 2.17
- ↑ 5,0 5,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Linavästrik |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Linavästrik |
- Linavästrik andmebaasis eElurikkus
