Mine sisu juurde

Leopold Kampmann

Allikas: Vikipeedia

Leopold Kampmann (Kampman) (13. juuli 1888 Pärnu18. veebruar 1953 [1] New York, USA) oli Eesti ettevõtja ja riigiametnik.

Lapsepõlv ja haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis neljalapselises peres Pärnus. Tema isa oli Jüri Kampmann (sünd 29. mail 1843 Sauga vallas) ja ema Mari Kampmann (Petermann; sünd 11. augustil 1851 Pärnus).

Ta õppis 4 aastat Pärnu linna algkoolis ja 8 aastat Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis, mille lõpetas 1907. aasta kevadel. Aastatel 1907–1912 õppis Peterburi ülikoolis tehnilist keemiat, lõpetades 1912. aasta kevadel I järgu diplomiga. Peterburi ülikoolis õppimise ajal töötas koduõpetajana ning oli komandeeritud Zürichi ülikooli prof. Werneri juurde teadusliku töö tegemiseks. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi Põhjala liige.

Abiellus 10. novembril 1919 Aleksandra Ivani tütar Andrienkoga Umani linnas Ukrainas sõjaväe peakirikus. Abikaasa Aleksandra oli sündinud 25. veebruaril 1889 Kanivi linnas Ukrainas.

Peres oli kolm last: poeg Georg-Jüri sündis 15. oktoobril 1923 Tallinnas; poeg Vello sündis 30. detsembril 1926 Tallinnas; tütar Ellen-Tamara sündis 3. aprillil 1930 Nõmmel.

Sõjaväeteenistus

[muuda | muuda lähteteksti]

1912/1913. aastal teenis I järgu vabatahtlikuna Odessas dislotseerunud suurtükiväebrigaadis, kus sooritas tagavaraväe lipniku eksami. Pärast teenistusaja lõppu ülendati 26. novembril 1913 lipnikuks. Reservohvitserina osales 1914. aastal kordusõppustel 2. Soome Küti Suurtükiväe divisjoni juures. Mobiliseeriti 18. juulil 1914 ja võttis osa esimesest maailmasõjast aastatel 1914–1918 autoroodu koosseisus, kus oli töökodade juhataja. Ülendati alamleitnandiks 18. juulil 1915 ja leitnandiks 18. septembril 1916.

Väeteenistuse käigus anti talle kiiduväärt teenistuse eest 3. järgu Püha Stanislavi orden mõõkade ja lintidega 6. juulil 1916, kiiduväärt sõjaliste teenete eest 3. järgu Püha Anna orden mõõkade ja lintidega 1917. aastal ja 2. järgu Püha Stanislavi orden mõõkade ja lintidega 4. märtsil 1917. Sõjaväeteenistusest vabastati 1917. aasta detsembris.

Teenistusest lahkumise järel jäi Ukrainasse, viimane elukoht Ukrainas oli Umani linn. Opteerus 1921. aastal.

Ühiskondlik tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Oli Eesti Keemikute Seltsi liige alates 1929. aastast ja Insenerikoja liige alates 1935. aastast, samuti kuulus alates 1933. aastast Eesti-Inglise Kultuuriühingusse.

Kampmann kuulus mitme ühistu juhatusse ja oli Ühistegeliste Kursuste kauba teaduse lektor. Oli ETKs prokurist ja osakonna juhataja. Aastatel 1927–1928 oli Abja Värnitsa ja Linatööstuse Ühisuse asjaajaja-direktor.

12. oktoobrist 1921 kuni 1922. aastani oli ta Pärnu eraõhtukeskkooli juhataja kohusetäitja[2].

Oli Majandusministeeriumi Tööstusosakonna vanem tööstusinspektor keemia alal aastatel 1930–1937. Majandusministeeriumi Tööstusosakonnas töötades oli määratud Riigi Turbatööstuse ümberkorraldamise komisjoni liikmeks, Majandusministeeriumi esindajaks Tööstusliku kutseoskuse nõukogusse, väävelhappe- ja superfosfaaditööstuste rajamise toimkonda ja Patendikomitee liikmeks. Riigivanema otsusega nr 170 22. veebruarist 1937 määrati klaasi-toormassist õõnesklaasi puhumise, pressimise ja valamise ning lihvimata ja poleerimata tahvelklaasi puhumise, valamise, valtsimise ja tõmbamise alade üksikasjalikuks selgitamiseks moodustatud uurimiskomisjoni esimeheks. Vabastatud teenistusest 1. jaanuaril 1938.

Alates 1937. aasta lõpust AS Eesti Fosforiit juhatuse liige ja juhatuse esimehe asetäitja.

Pärast Nõukogude okupatsiooni

[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude okupatsiooni järel jätkas Leopold Kampmann töötamist aktsiaseltsist Eesti Fosforiit moodustatud ettevõttes. Hiljem siirdus koos perekonnaga Eestist Saksamaa kaudu New Yorki, kuhu jõudis 1947. aastal[3].

  1. Vaba Eesti Sõna. 28. veebruar 1953, lk. 12
  2. Elle Seiman, Juubeliootel kool on elanud pidevas muutumises ja ruumipuuduses, Pärnu Postimees, 2. aprill 2011
  3. Genealoogiaportaal Mundia

Kõik andmed, millele pole eraldi viidatud, pärinevad allpool toodud arhiivisäilikutest.