Lauto

Lauto
	Lauto
Liigitus	keelpillid (näppekeelpill) / kordofon
Sugulaspillid
	balalaika, buzuki, domra, erhu, mandoliin, sitar

Lauto on näppekeelpillide hulka kuuluv keelpill.

Lautol on mitu kuju. Erinevused on suuruses ja keelte arvus. Instrumendi sõrmlaud ehk krihvlaud on jaotatud krihvideks, millel vasaku käega fikseeritakse helikõrgus. Lautol on lühike, iseloomuliku tahapoole pööratud häälestusosaga kael, topeltkeeled ja ümar mandlikujulise kaanega kõlakorpus.

Lauto kõlalaud valmistatakse hästi kõlavast puidust, tavaliselt kuusest. Tagakülg valmistatakse kõvast puidust, näiteks vahtrast, kirsipuust, eebenipuust või roosipuust.

Ajalugu

Lauto arvatakse pärinevat Mesopotaamiast. 17. sajandil eKr valmistatud keraamilisel plaadil on leitud varaseima algelise 2-3 keelega lautosarnase muusikariista kujutis. See plaat asub tänapäeval Bagdadis muuseumis.^[1]

See muusikariist jõudis peagi Vana-Egiptusesse. Seal kasutati 2 keelega lautosid, mis olid valmistatud kilpkonna kilbist ja kaetud pealt nahaga, milles oli 6 kõlaava. Pillikael oli umbes 32 cm pikk ja mõnikord oli selle otsa nikerdatud hane- või pistrikupea. Seda pilli mängiti lipitsaga.^[1]

Pika kaelaga lauto ilmus Vana-Kreekasse 4. sajandil eKr^[1]. Vanad kreeklased nimetasid lautot panduuraks^[2]. Kreekast levis lauto Etruuriasse ja Rooma^[1]^[2]. Roomlased hindasid lautosid nagu teisigi keelpille kõrgelt^[2]. 5. sajandil mängiti lautot Bütsantsis ja Liibüas^[1]. 10. sajandil jõudis see Indiasse^[1].

Tänapäeva lauto on otseselt arenenud araabia pillist, mille nimi oli uud. See oli lühikese kaela ja 4 keelega pill, mida mängiti lipitsaga. Mekas tunti seda juba 6. sajandil. See oli häälestatud kvartidesse. Mekas lisati pillile veel 2 keelt. Euroopasse tõid udi maurid Hispaania vallutamise ajal, kuid teistesse Euroopa maadesse jõudis see alles 13. sajandil.^[1]

Araabia keelest tuleb ka pilli nimi. Nii sõnad "ud" kui "lauto" pärinevad araabia sõnast العود (al'ud), mis tähendab puitu.

Keskaegne lauto oli meloodiline muusikariist. Seda mängiti hanesulest lipitsaga. Mängida sai üht muusikaliini, akordidega kadentsides ja fraaside lõpul. Ent 15. sajandil hakati lautot mängima sõrmedega ja see võimaldas mängida mitut partiid korraga. Nii kujunes lauto polüfoonilise häälega sooloinstrumendiks.^[1]

16. sajandi lautol oli 6 keelt, aga sajandi lõpuks koguni 10. Kasutati 7 liiki lautosid. Renessansi ajal tunnustati lautot teistest muusikariistadest rohkem, ta oli populaarseim soolopill ja suurepärane partner laulu saateks. Enne 16. sajandit oli lauto tavaliselt ansamblipill, aga 16. sajandil sai ta soolopilliks.^[1]

18. sajandil hakkas huvi selle pilli vastu raugema ja alates 19. sajandist on seda mängitud harva.

Lautomängijaid

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 ^1,7 ^1,8 Keelpillid keskaja lõpuni Vaadatud 24. jaanuaril 2012
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Antiigileksikon, 2. kd., lk. 18

[muusikast-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 ^1,7 ^1,8 Keelpillid keskaja lõpuni Vaadatud 24. jaanuaril 2012

[Antiigileksikon-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Antiigileksikon, 2. kd., lk. 18

[1]

[2]