Mine sisu juurde

Immuunsus

Allikas: Vikipeedia

Immuunsuseks ehk nakkuskindluseks ehk tõvekindluseks (ladina immunitas, immunis) nimetatakse paljude loomade spetsiifilist kaitset ja vastupanuvõimet või ka vastuvõtmatust näiteks mikroobide, teiselt organismilt pärinevate kudede või toksiinide ning organismile ohtlikena tunduvate ainete vastu.

Immuunsus avaldub immuunvastuse mehhanismide ja vahendite ning tõenäoliselt ka immuunjärelevalve kaudu.

Immuunsuse ülesanne on tagada organismile stabiilne sisekeskkond ning eristada oma võõrast.[1]

Immuunsuse areng ja mehhanismid, vahendid ning immunopatoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi ja ka arenguastmeti. Immuunsust mõjutavad lisaks ka väliskeskkonna tingimused.

Immuunsus on ka võime neutraliseerida organismile võõraid, kõrgmolekulaarseid, peamiselt valgulisi ühendeid. Immuunsuse aluseks on võõrühendi antigeensus. Kui ühend ei ole piisavalt antigeenne, siis immuunsüsteem ei reageeri võõrühendile.

Immuunsuse liigitus pole seni päris selge. Kaitsemehhanisme (immuunsust) esineb ka taimedel kuid vaatamata sellele omistatakse immuunsus immuunsüsteemiga loomadele.

Tunnistatakse peamiselt kahte liiki immuunsust:

Omandatud immuunsuse hulka võib liigitada ka vaktsiini-indutseeritud immuunsuse.

Võidakse eristada ka aktiivset ja passiivset immuunsust, antiparasiitset ja antitoksilist immuunsust.

Antiparasiitne resistentsus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Antiparasiitne immuunsus

Antiparasiitne immuunsus on mittesteriilne immuunsus ja tekib pärast parasiitidega nakatumist või ka pärast parasiitidevastast immuniseerimist.

Antiparasiitne immuunsus koosneb liigi-, ea- ja tõuresistentsusest.

Antiparasiitne immuunsus sõltub vastavates lümfoidkudedes toimuvatest humoraalsetest (antikehade vahendatud) ja tsellulaarsetest (T-lümfotsüütide, dendriitrakkude ja makrofaagide vahendatud) immuunvastustest.

Antiparasiitne immuunsus võib kesta üksnes niikaua kui haigustekitajad peremeesorganismis alles on.

Antiparasiitset immuunsust suruvad maha parasiitide tugevad immuunvastused, mis suudavad peremeesorganismi immuunvastust vältida.[2]

Arvatakse, et osad maosööjad mürkmaod on immuunsed alamseltsi kaaslaste toksiinina toimiva sülje suhtes.

Immunopatoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestel seostatakse immuunsusega immunosupressiooni; omandatud immuunsusega autoimmuunsust ja ka mitmeid haiguslikke seisundeid.

Kasvajavastase immuunsuse supressioon või immuunjärelevalve häirumine võib soodustada kasvaja arengut.

  1. Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, 2002, lk 8, ISBN 9985 829 41 7
  2. Toivo Järvis, "Veterinaarparasitoloogia. Üldosa.", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 33 - 34, 2011, ISBN 978 9949 19 712 5 (1.kd)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]