Harilik viigipuu

Harilik viigipuu
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Katteseemnetaimed Magnoliophyta;
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida;
Selts	Roosilaadsed Rosales;
Sugukond	Mooruselised Moraceae;
Perekond	Viigipuu Ficus;
Liik	Harilik viigipuu;
Binaarne nimetus
	Ficus carica; Linnaeus
Sünonüümid
	Ficus caprificus Risso;

Harilik viigipuu (Ficus carica) on mooruseliste sugukonda viigipuu perekonda kuuluv heitlehine puuliik.

Botaanilised tunnused

Puu kasvab 3–9 m kõrguseks. Võral on palju hargnevaid oksi ning tüve läbimõõt on harva suurem kui 18 cm. Puit sisaldab rikkalikult piimmahla.

Juurestik on tavaliselt maapinnalähedane ja hästi laiali hargnenud, ulatudes vahel 15 m kaugusele puust. Sügavates muldades võivad juured küündida kuni 6 m sügavusele.

Lehed on 3–7-hõlmalised, laius ja pikkus on ligi 25 cm, küllaltki paksud, pealt karedad, alt pehmekarvalised, servad on madalate ja ebakorrapäraste täkkidega.

Väiksed ühe- või kahesugulised õied on koondunud omapärastesse kotjatesse õisikutesse. Õisikutest arenevad söödavad liitvilikonnad ehk viigid ehk nn viigimarjad. Viigid on ümara, pirni- või sibulakujulised, 2,5–10 cm pikkused, värvus varieerub kollakasrohelisest kuni vaskpunase või tumepurpurjani. Viigimarja nahk on õhuke ja pehme, viljaliha on kahvatukollane, merevaigukollane, roosakas, punane või purpurjas, valminult mahlane ja magus. Seemned on erineva suurusega, ühes marjas võib neid olla 30–1600.^[2]

Levik ja kasvutingimused

Harilik viigipuu pärineb arvatavasti Aasia lääneosast, kust teda inimese abil levitati Vahemere maadesse. Viigipuu kuulub vanimate kultiveeritud puude hulka, mida on kasvatatud juba tuhandeid aastaid. Puu jäänuseid on leitud neoliitikumi perioodi väljakaevamiskohtadest, kus nende vanuseks on hinnatud vähemalt 7000 aastat. Aja jooksul levis viigipuu Afganistanist Saksamaa lõunaosani ja Kanaari saartele. Alates 16. sajandist kasvatatakse harilikku viigipuud Inglismaal ja Hiinas. Hiljem on viigipuud levitatud Austraaliasse, Jaapanisse, Indiasse, Kesk-Ameerikasse, Lõuna-Aafrikasse, Lõuna-Ameerikasse, USA-sse ja mujale. Ameerikas kasvab harilik viigipuu Floridast kuni Lõuna-Ameerika põhjaosani, Tšiilis ja Argentinas kasvatatakse külmakindlamaid sorte.^[2]

Kliimatingimused

Looduslikult troopikavöötmes levinud harilik viigipuu kasvab 800–1800 m kõrgusel merepinnast. Kultiveeritud puudele sobib kõige paremini poolkõrbeline lähistroopiline või troopiline kliima. Kasvuperioodil esinevad sademed on viikidele kahjulikud, sest nad kasvavad lõhki. Eelistatud on kerged sademed kevadel. Heades kasvutingimustes kasvavad puud taluvad talvel külma kuni –10...–20° C.^[2]

Kasvupinnas

Harilik viigipuu kasvab erinevatel muldadel, kergetel liivmuldadel, viljakatel liivsavimuldadel, rasketel savimuldadel või lubjakividest moodustunud muldadel. Väga happelised mullad pole sobivad, pH peaks olema vahemikus 6,0–6,5. Puu talub keskmiselt sooldunud kasvupinnast.^[2]

Kasutamine

Pikemalt artiklis Viigimari

Viigipuid kasvatatakse eelkõige rohkelt süsivesikuid sisaldavate viigimarjade saamiseks. 2009. aastal toodeti maailmas kokku 1,18 miljonit tonni viigimarju.

Laialt kultiveeritud harilik viigipuu annab tavaliselt saaki kaks korda aastas. USA California suuremad kasvatajad pritsivad viljade valmimise kiirendamiseks puid etefooniga (pestitsiid). Valminud viikide kiiremaks mahakukutamiseks pannakse puude lähedale tööle tuulemasinad või lastakse helikopteril üle puude lennata. Selliste meetoditega suudetakse korjeaega lühendada 10 ööpäeva võrra, vähendades vihma või kahjurputukate poolt saagi kahjustamise riski.^[2]

Värskeid viigimarju tarbitakse peamiselt nende kasvupiirkonnas, sest valminuna on nad väga õrnad ja ei talu eriti transportimist. Toiduainetetööstuses viljad kooritakse keetmisel, kuivas kliimas süüakse tavaliselt koos koorega. Toiduvalmistamisel viike veidi keedetakse või hautatakse ning kasutatakse seejärel mitmesuguste pagaritoodete valmistamisel või lisatakse jäätisele. Kodustes tingimustes säilitatakse viike suhkrusiirupis või tehakse sellest keedist, marmelaadi või pastilaad. Õrnade viikide transpordi lihtsustamiseks tehakse neist konserve või kuivatatakse. Kehvema kvaliteediga kuivatatud viikidest valmistatakse alkoholi või kasutatakse neid likööride ja tubakatoodete maitsestamisel.^[2]

Viigimarjades sisalduvatest seemnetest valmistatakse söödavat õli. Indias kasutatakse viigipuu lehti loomasöödana, Prantsusmaal kasutatakse mõnevõrra lehti parfüümide valmistamiseks.

Puidust kogutav piimmahl sisaldab: kautšukit, vaiku, albumiini, lipaasi, renniini, suhkrut, õunhapet, proteolüütilised ensüüme, diastaasi, katalaasi ja peroksüdaasi. Kuivatatud piimmahlast valmistatakse pulbrit, mida kasutatakse piima koaguleerimiseks, et valmistada juustu ja kohupiima. Troopilises Kesk-Ameerikas kasutatakse piimmahla nõudepesuvahendina.^[2]

Viited

↑ Participants of the FFI/IUCN SSC Central Asian regional tree Red Listing workshop (2007). Ficus carica. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 ^2,6 ""Fig. Ficus carica"". www.hort.purdue.edu (inglise). Vaadatud 29.11.2010.

Välislingid

Harilik viigipuu andmebaasis eElurikkus

Magusad viigid väärivad maitsmist

[1] Participants of the FFI/IUCN SSC Central Asian regional tree Red Listing workshop (2007). Ficus carica. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.

[fig-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 ^2,6 ""Fig. Ficus carica"". www.hort.purdue.edu (inglise). Vaadatud 29.11.2010.

[1]

[2]