Mine sisu juurde

Elon Musk

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Elon Musk
Lisa pildiallkiri.
Sünniaeg 28. juuni 1971 (53-aastane)
Pretoria, Lõuna-Aafrika Vabariik
Tegevusala ettevõtja, insener, leiutaja, investor
Organisatsioonid
Vara väärtus 200 miljardit USA dollarit (2021)[1]
Autogramm

Elon Reeve Musk (sündinud 28. juunil 1971 Pretorias) on Lõuna-Aafrika päritolu Ameerika Ühendriikide ärimagnaat,[2][3] insener,[4] leiutaja[5] ja investor.[6][7][8] Ta on SpaceX-i asutaja, tegevjuht ja tehnoloogiajuht; ettevõtte Tesla, Inc. tegevjuht ja tootearhitekt; SolarCity esimees ja OpenAI kaasesimees. Samuti on ta majandusüksuse Zip2 kaasasutaja.

Seisuga jaanuar 2018 hinnati tema vara väärtuseks 22,5 miljardit USA dollarit, millega ta oli Ameerika Ühendriikides jõukuselt 39. inimene.[9] 2020. aasta detsembris hinnati tema vara väärtuseks 160 miljardit dollarit, millega ta oli maailmas rikkuselt teine inimene Jeff Bezose järel.[10] 2021. aasta jaanuaris tõusis Tesla aktsia 6%, mis kasvatas Muski netoväärtuse 191 miljardi dollarini ning temast sai maailma kõige rikkam inimene.

Musk püüab oma tegevuse kaudu ettevõtjana muuta maailma ja inimkonda.[11] Üks tema suurtest eesmärkidest on aidata kaasa rohelise energia tootmise laiendamisele ja kasutuselevõtule, et peatada globaalne soojenemine; teine suur eesmärk on vähendada inimkonna väljasuremise võimalust, rajades koloonia Marsile ja muutes tsivilisatsiooni multiplanetaarseks. Neid eesmärke aitavad saavutada SolarCity, Tesla Motors ja SpaceX.

Samuti on Musk loonud ülikiire transpordi süsteemi Hyperloop kavandi ning pakkunud välja vertikaalselt tõusva ja maanduva ülehelikiirusega elektrilennuki idee.[12][13]

Päritolu

[muuda | muuda lähteteksti]

Muski emapoolsed esivanemad, kes kandsid Šveitsi saksa perekonnanime Haldeman, emigreerusid Ameerika iseseisvussõja ajal Euroopast Ameerikasse New Yorki ja liikusid sealt edasi Kesk-Lääne preeriatesse, kus nad olid farmerid.[14]

Muski emapoolne vanaisa Joshua Norman Haldeman sündis USA-s Minnesota osariigis, hiljem kolis tema pere elama Kanada Saskatchewani provintsi. Haldeman korraldas Kanada esimesed rodeod, hiljem tegutses kiropraktikuna. 1948. aastal abiellus ta Kanada tantsustuudio juhendaja Winnifred Josephine Fletcheriga. Perekond sai kodukandis kuulsaks sellega, et ostis ühemootorilise lennuki Bellanca Cruisair, millega käis lõbureisidel Põhja-Ameerikas. Haldeman tegeles ka poliitikaga, kandideeris edutult parlamenti ja kirjutas koos abikaasaga raamatu "The Flying Haldemans: Pity the Poor Private Pilot" ("Lendavad Haldemanid: tundke kaasa vaesele eralennukipiloodile"). 1950. aastal müüsid nad kogu oma vara maha ja kolisid elama Lõuna-Aafrika Vabariiki – kohta, kus nad polnud kunagi käinud. Seal jätkasid nad seikluslendude tegemist. Näiteks lendasid nad 1952. aastal Šotimaale ja Norrasse, 1954. aastal aga Austraaliasse ja tagasi. Arvatavasti on tegemist ainsate ühemootorilisel lennukil Aafrikast Austraaliasse lennanud eralenduritega.[15]

Kuigi Musk oli Haldemani surres vaid mõneaastane, kuulis ta vanaisa ettevõtmistest palju lugusid ja pidas teda oma suureks eeskujuks. Muski sõnutsi oli vanaisal "sisemine kutse seikluste järele, tahtmine teha hulle asju". Musk on arvanud, et ta enda ebatavaline riskivajadus võib olla vanaisalt päritud.[16]

Muski isapoolne vanaema Cora Amelia Musk sündis Inglismaal perekonnas, mida tunti kõrge intellektuaalsuse poolest. Elon Musk on öelnud, et ta side oma isapoolse vanaemaga oli väga tugev.[17]

Elon Muski isa Errol Musk töötas elektromehaanikainsenerina.[18] Talle kuulus ehitusinsenerinduse ettevõte, mis tegeles riiklike ja eratellimustega,[19] ta vastutas suurte projektide eest: kontorihooned, jaemüügi- ja elamukompleksid, õhujõudude baas.[18] Üks Muskide pereliige on iseloomustanud Errol Muski kui "sariettevõtjat".[20]

Elon Muski ema Maye Musk töötas toitumisspetsialisti ehk dietoloogina,[18] hiljem modellina.

Lapsepõlv ja teismeiga

[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv Lõuna-Aafrikas

[muuda | muuda lähteteksti]

Elon Musk sündis 28. juunil 1971 Lõuna-Aafrika Vabariigi Transvaali provintsi pealinnas Pretorias[21] Kanada päritolu ema Maye Muski (neiupõlvenimega Haldeman) ja lõuna-aafriklasest isa Errol Muski pere esimese lapsena.[22][23][24]

Muski ema Maye sõnul olnud Elon väiksena uudishimulik ja energiline laps, kes omandas kõike kiiresti. Samas oli tal kalduvus aeg-ajalt justkui transsi langeda: silmadesse tekkis kauge ja unistav pilk ning ta ei kuulnud, mida talle räägiti. Vanemad ja arstid arvasid, et poisil on probleeme kõrvakuulmisega. Pärast terve rea analüüside tegemist eemaldati tal adenoidid. See aga ei muutnud midagi. Musk ise on öelnud, et 5–6-aastaselt avastas ta viisi, kuidas ümbritsevat maailma blokeerida ja vaid ühele asjale keskenduda.[25]

Elon Musk paistis lapsena silma ka isepäisuse ja sihikindlusega. Umbes kuueaastaselt karistasid ta vanemad teda koju jätmisega: teda ei võetud kaasa ta nõo sünnipäevale, mis toimus Pretoria teises otsas. Ta otsustas siiski sünnipäevale minna, põgenes lapsehoidja hoole alt ja kõndis jala neli tundi läbi linna, et jõuda nõo 16–19 kilomeetri kaugusel asuva majani. Kohale jõudes nägi Muski ema teda tänaval kõndimas. Poiss põgenes, ronis lähedal asuva puu otsa ja keeldus enne alla tulemast, kui talle lubati, et teda ei karistata.[26]

Musk pandi Pretorias asuvasse kooli varakult, ta oli kooli kõige noorem ja kasvult väikseim õpilane.[20]

Muskile meeldis väga raamatuid lugeda. Ta võis lugeda kasvõi kümme tundi järjest; nädalavahetusel võis ta läbi lugeda kaks raamatut päevas. Tema lemmikraamatud olid J. R. R. Tolkieni "Sõrmuste Isand", Isaac Asimovi "Asum", Robert A. Heinleini "Kuu on karm armuke" ja Douglas Adamsi "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas". Kui ta oli kõik koolis ja kodulähedases raamatukogus leiduvad huvipakkuvad raamatud läbi lugenud, asus ta Encyclopedia Britannica kallale. Ta jõudis läbi uurida kaks entsüklopeediat.[27]

Musk sai klassikalise kõiketeadja ja raamatukoi maine, mida kinnistas ka tema ebasportlikkus. Ta kippus pidevalt teiste öeldut parandama, mis mõjus teistele lastele eemaletõukavalt ja muutis Muski üksikuks. Kuigi ta hoidis koolis omaette, oli ta pereliikmete seltsis suhtlemisaldis ja vaba käitumisega.[28]

1980. aastal, kui Musk oli 9-aastane, lahutasid Muski vanemad abielu[19] ning Musk jäi isa juurde elama.[29]

Kui Musk oli peaaegu kümneaastane, hakkasid turule tulema esimesed personaalarvutid. Ta ostis kõrvalepandud taskuraha ja isalt küsitud raha eest endale tollase populaarse koduarvuti Commodore VIC-20 ja mõned programmeerimisõpikud ning õppis omal käel programmeerima.[30]

12-aastaselt müüs ta umbes 500 dollari eest esimese omaloodud tarkvara, kosmoselahinguteemalise mängu "Blastar".[31][32] Mängu programmeerimiskeeles BASIC kirjutatud 167-realine kood avaldati 1984. aastal Lõuna-Aafrika kohaliku kaubandusväljaande PC and Office Technology detsembrinumbris.[32][33][34] Google'i tarkvarainsener Tomas Lloret Llinares kirjutas mängu koodi aastaid hiljem ümber HTML5-keelde ja seda on võimalik veebis mängida.[34][35]

Arvutitarkvara müügi eest teenitud raha kulutas ta uute arvutimängude ja rollimängu Dungeons & Dragons moodulite peale.[36]

Murdeeas elas Musk läbi eksistentsiaalse kriisi. Ta püüdis sellest üle saada religioosseid ja filosoofilisi tekste lugedes. Otsides vastust küsimusele elu mõttest, luges ta ka Friedrich Nietzsche ja Arthur Schopenhaueri teoseid. Lõpuks jõudis ta tagasi sinna, kust alustas, ehk ulmekirjanduseni. "Kui sa suudad õige küsimuse välja mõelda, on vastust leida suhteliselt lihtne. Mina jõudsin järeldusele, et me peaksimegi tegelikult püüdlema inimteadvuse ulatuse ja mahu avardamise poole, et mõista paremini, milliseid küsimusi esitada," on Musk hiljem öelnud, viidates Douglas Adamsi raamatule "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas". "Ainuke asi, mida on mõtet teha, on püüelda suurema kollektiivse valgustatuse poole."[36][37]

Kuigi Musk tegeles tol ajal peamiselt arvutiga ja raamatute lugemisega, juhtis ta oma aasta noorema venna Kimbali ja tädipoegade Russi, Lyndoni ja Peter Rive'i tegemisi. Näiteks käisid nad ukselt uksele müümas lihavõttemune ning valmistasid kodus lõhkeseadeldisi ja rakette.[19][38]

Kui Musk oli 16-aastane, püüdsid poisid avada videomängude mängusaali oma kooli lähedal. Nad leidsid vanemate teadmata mängusaalile ruumid ja varustajad ning hakkasid linna käest ärile tegevusluba taotlema. Kuid dokumendile pidi alla kirjutama vähemalt 18-aastane isik ja neil ei õnnestunud ei Rive'ide isa ega Errolit nõusse saada.[20][38]

Õpilasena kannatas Musk kolm-neli aastat koolikiusamise all. Ükskord tõukas poistekamp ta trepist alla ja tagus siis teda jalgadega, kuni ta teadvuse kaotas. Ta pidi haiglasse minema ja puudus nädal aega koolist. 2013. aastal ütles Musk, et on lasknud teha ninaoperatsiooni, et tolle peksmise järgsetest tüsistustest vabaneda.[39]

Muski klassivennad mäletavad teda kui meeldivat, vaikset ja silmapaistmatut õpilast. Tema hinded ei olnud klassi parimad, ta polnud sportlik ega olnud kunagi liidripositsioonil. Ta pälvis tähelepanu sellega, et võttis kooli kaasa mudelrakette ja lennutas neid seal ning võttis sõna fossiilkütuste kasutamise vastu ja päikeseenergia poolt.[39]

15-aastaselt oli Elon Musk jõudnud selgusele, et tema tee eneseteostusele läheb Ameerika Ühendriikide kaudu.[19] Hiljem on ta oma otsust selgitanud ka sooviga olla tehnoloogilise arengu eesliinil.[40]

Kanada

[muuda | muuda lähteteksti]

1988. aastal siirdus Musk 17-aastaselt Lõuna-Aafrikast Kanadasse. Hilisemates intervjuudes on ta seda sammu põhjendanud sooviga kasutada Kanadat vahepeatusena USA-sse jõudmiseks. Ta oli välja uurinud, et USA kodakondsust on lihtsam saada Kanada kui Lõuna-Aafrika päritolu immigrandina.[20] Tänu Kanada seadusemuudatusele sai Maye Musk oma Kanada kodakondsuse lastele edasi anda. Teine põhjendus, mida Musk sageli intervjuudes esitab, oli soov vältida kohustuslikku ajateenistust Lõuna-Aafrika Vabariigi sõjaväes. Tollases Lõuna-Aafrika Vabariigis oli võimul apartheidirežiim ja Musk on intervjuudes öelnud, et ei soovinud moraalsetel põhjustel selle režiimi kaitsmises osaleda. Kuid enamasti jätab Musk mainimata, et viis kuud enne Kanadasse minemist astus ta Pretoria ülikooli, kus hakkas õppima füüsikat ja inseneriteadusi. Kuna ta ei pööranud õppimisele piisavalt tähelepanu, siis langes ta peatselt ülikoolist välja. Hiljem on ta seda etappi iseloomustanud kui ooteaega, mil Kanadasse reisimise dokumendid korda saavad.[41]

Olles saanud Kanada passi, lendas Musk 1988. aasta juunis Montréali. Kuna tal oli vähe raha ja polnud Kanadas elukohta, oli ta plaaninud minna Kanadas elava onu juurde, kuid kohapeal selgus, et too on Minnesotasse kolinud. Seejärel püüdis ta võtta ühendust Kanada eri paigus elavate sugulastega ja suundus lõpuks 3000 km kaugusele Saskatchewani, oma vanaisa kunagisse elukohta.[19][42]

Järgmise aasta veetis ta Kanadas ringi rännates ja juhutöid tehes. Waldecki linnas kasvatas ta oma sugulase farmis köögivilju ja tühjendas viljamahuteid, Vancouveris saagis mootorsaega küttepuid. Raskeima tööna on ta nimetanud saeveski boileriruumi puhastamist, mille tegemiseks pidi end tulekindlas ülikonnas läbi kitsa tunneli sisse pressima, et siis läbi sama käigu põlemisjäätmeid välja kühveldada.[19][43]

Elon Muski ema Maye, õde Tosca ja vend Kimbal järgnesid aasta jooksul Elon Muskile Kanadasse.[44]

1989. aastal astus Musk Ontarios Kingstonis asuvasse Queen'si ülikooli.[44]

Kanadas olles koostasid Elon ja Kimbal Musk õpingute vahepeal nimekirja inimestest, kellega nad sooviksid Kanadas kohtuda, ja kutsusid siis neid endaga kohtuma. Muuhulgas kohtusid nad majandusajakirjaniku ja Scotiabanki tippjuhi Peter Nicholsoniga. Kohtumise järel pakkus viimane Elon Muskile pangas suvepraktika kohta.[45]

Queen'si ülikoolis õppimise ajal tutvus Musk sama kaasüliõpilase Justine Wilsoniga, kellega tal tekkis armusuhe ja kellest sai hiljem Muski esimene abikaasa.[45]

Ülikooliõpingud USA-s

[muuda | muuda lähteteksti]

Olles õppinud kaks aastat Queen'si ülikoolis, sai Musk 1992. aastal stipendiumi õppimiseks Ivy League'i kuuluvas Pennsylvania ülikoolis ja kolis Ameerika Ühendriikidesse. Ta otsustas saada kaks diplomit: ühe majanduse erialal Whartoni ärikoolis ja teise füüsika erialal Pennsylvania ülikooli kunstide ja teaduste koolis. Stipendium kattis vaid ülikooli õppemaksu, elamiskulud ja õppematerjalide kulud pidi ta õppimise kõrvalt tööga teenima.[40][46]

Pennsylvania ülikoolis tutvus ta hilisema Silicon Valley ettevõtja Adeo Ressiga, kes jäi Muski lähedaseks sõbraks ka pärast ülikooli.[47]

Koos Ressiga üürisid nad endale 10-toalise üliõpilaskorporatsioonile kuuluva maja, kus nad ise elasid ja mida kasutasid nädalalõppudel kui tegevusloata ööklubi. Pidudel võis majas viibida ligi 500 inimest, kes igaüks maksid sisenemistasu viis dollarit. Elon Muski ema Maye oli pidudel uksehoidja ja rahakorjaja. Teenitud raha kasutas Musk ülikoolihariduse eest maksmiseks. Musk ise jäi pidudel enamasti kaineks. Ressi sõnul oli Musk kõige korralikum tüüp, keda ta on kunagi kohanud ja "ei joonud kunagi". Ainuke aeg, mil Ressi pidi Muski käitumist piirama, olid videomängude maratonid, mis võisid kesta järjest mitu päeva.[48]

Ülikoolis õppides kirjutas Musk koolitööna äriplaani, mille pealkirjaks oli "The Importance of Being Solar" ("Kui tähtis on kasutada päikeseenergiat"). Ta ennustas oma töös päikeseenergia tehnoloogia arengut ja järjest suuremat kasutuseletulekut. Töö lõpus kirjeldas ta tuleviku elektrijaama: kosmoses asuv päikeseelektrijaam, mis saadab energia mikrolainekiirguse kaudu maa peal asuvatesse vastuvõtuantennidesse. Teine tema uurimistöö rääkis uurimisdokumentide ja raamatute elektroonilisest skaneerimisest optilise märgituvastussüsteemi abil ning nende ühte andmebaasi koondamisest, kujutades endast ristandit aastaid hiljem loodud Google Booksist ja Google Scholarist. Kolmas uurimistöö rääkis superkondensaatoritest.[49]

Mõeldes sellele, mida ta pärast ülikooli tegema hakkab, kaalus Musk ühe variandina ka videomängude äri alustamist. Videomängud olid teda lapsest peale vaimustanud ja ta tundis valdkonda hästi. Kuid ta jõudis järeldusele, et see pole piisavalt suur eesmärk. "Mulle meeldivad väga arvutimängud, aga kui ma mõtleksingi välja mõne tõeliselt hea mängu, kui palju mõju sel maailmale ikka oleks," on ta öelnud.[50]

1994. aasta suve veetis Musk Californias Silicon Valleys, kus ta töötas kahes praktikakohas. Päeval töötas ta Los Gatose linnakeses asuvas idufirmas Pinnacle Research, mille teadlasterühm uuris, kuidas kasutada superkondensaatoreid elektri- ja hüdriidautode jõuallikana. Õhtuti töötas ta Palo Altos asuvas idufirmas Rocket Science Games, mis tegeles videomängude loomisega. Muski ülesandeks oli kirjutada assemblerkeeles draivereid.[51]

1995. aastal kolis Musk elama Silicon Valley piirkonda. Ta oli kandideerinud Stanfordi ülikooli materjaliteaduse (inglise keeles Material Science Engineering) kraadiõppesse ja osutunud vastuvõetuks. Tema uurimistöö teemaks pidid saama superkondensaatorid. Kuid ta oli kahevahel, kas alustada kraadiõpinguid või võtta oma vabal ajal valmis kirjutatud tarkvara ja arendada see edasi ettevõtteks. Lõpuks jättis ta end Stanfordi ülikoolis kursusele registreerimata. Sel ajal tekkisid esimesed graafilised veebibrauserid ja internet hakkas akadeemilisest keskkonnast välja laiemale kasutajaterühmale levima. Musk mõistis, et ta ei saa sellest arengust kõrvale jääda.[26][40][52][53]

Töö

[muuda | muuda lähteteksti]

Zip2

[muuda | muuda lähteteksti]

1994. aasta suvel tegid Elon ja Kimbal Musk automatka Californiast Illinoisi ja arutasid tee peal võimalusi omaenda internetiettevõtte loomiseks. Parim idee, mis neile siis pähe tuli, oli luua arstide infovahetuse ja koostöö tõhustamiseks mõeldud reaalajas veebivõrgustik. Kimbal Musk hakkas pärast seda juba uue ettevõtte äriplaani välja töötama ja müügipoolega tegelema. Kuid valdkond ei olnud nende jaoks piisavalt kaasakiskuv ja nad jätsid ettevõtmise katki.[54]

Elon Musk tuli äriidee peale Silicon Valleys idufirmas suvepraktikal olles, kui kontorisse tuli müügimees ettevõttest Yellow Pages, kes püüdis müüa võimalust lisada ettevõtte kontaktandmed paberkataloogi kõrval ka uudsesse online-nimekirja. Müügimees ei paistnud ise ka aru saavat, mis internet on või kuidas keegi sellega raha võiks teenida ning Musk leidis, et see on miski, mida ta vennaga paremini teha suudaks.[55]

Elon ja Kimbal Musk asutasid oma ettevõtte 1995. aastal ja selle nimeks sai Global Link Information Network. Ettevõtte ideeks oli pakkuda ettevõtetele kaardiga ühendatud online-kataloogi. Musk kasutas toote selgitamiseks sageli pitsa näidet, öeldes, et kõigil on õigus teada lähima pitsarestorani asukohta ja juhiseid, kuidas sinna pääseda.[56]

Ettevõtte esimeseks kontoriks oli Palo Altos asuv pisike 6x9-meetrine stuudiokorter. Elon Musk tegeles tarkvara kirjutamisega, Kimbal aga ukselt uksele müügiga. Vendade isa Errol Musk oli andnud ettevõtte rajamiseks 28 000 dollarit, kuid kontori üürimise, vajaliku inventari ja tarkvaralitsentside soetamise järel oli raha peaaegu otsas. Ettevõtte esimese kolme tegevuskuu jooksul elasid Elon ja Kimbal Musk ettevõtte kontoris ja käisid duši all YMCA-s.[57]

1995. aasta lõpus palkas ettevõte esimesed töötajad – müügimehed. Ettevõte oli üürinud kahetoalise korteri, mille sisustamiseks polnud raha. Musk magas öösiti oma töölaua ääres kott-toolil ja palus hommikul esimesena tööle jõudvatel töötajatel ta üles äratada.[58]

1996. aasta alguses tuli ettevõttesse selle kaasasutaja Kanada ärimees Greg Kouri, kellega vennad Muskid olid Torontos kohtunud, ja kes oli osalenud Zip2 loomise ajurünnakutes. Varasema ärikogemusega 30. eluaastates Kouri oli kogemusteta Elon Muski jaoks usaldusisik ja tasakaalustav mentor. Samuti tegi ta lõpu vendade vahelistele kaklustele, milleni nende erimeelsused äri juhtimise osas vahel viisid. Ühe sellise kakluse käigus tõmbas Elon Musk käe marraskile ja vajas teetanuse vastast süsti.[59]

1996. aasta alguses toimusid ettevõtte tegevuses suured muutused. Riskikapitaliettevõte Mohr Davidow Ventures investeeris ettevõttesse kolm miljonit dollarit. Ettevõte muutis oma nime, milleks sai nüüd Zip2, ja kolis suuremasse kontorisse. Kõige suuremad muudatused olid aga tegevuse laiendamine senise San Francisco lahe piirkonna asemel üleriigiliseks ja ettevõtte fookuse muutumine. Senise väikeäridele mõeldud ukselt uksele müügi asemel hakkas Zip2 pakkuma spetsiaalselt ajalehtedele mõeldud tarkvarapaketti kinnisvara- ja automüügikuulutuste jaoks.[60]

Musk kaotas enamusosaluse ettevõttes ja investorid palkasid uue tegevjuhi – kelleks sai varem ettevõttes Creative Labs töötanud Rich Sorkin – ning surusid Muski tehnoloogiajuhi kohale. Muskile see ei meeldinud, ta oleks soovinud ettevõtet ise juhtida. Ettevõttel oli nüüd raha ja see suutis palgata kõrgetasemelisi tarkvarainsenere, osa töötajaid löödi üle ettevõttest Silicon Graphics Inc. (SGI), kus töötasid tolle aja parimad Silicon Valley tarkvarainsenerid.[61]

Vabal ajal organiseeris Musk Zip2 töötajatest videomängude meeskonna, et osaleda üleriigilisel tulistamismängu Quake turniiril. Meeskond saavutas turniiril teise koha ja võitis mitu tuhat dollarit.[62]

Zip2 teenuseid hakkasid kasutama New York Times, Knight-Ridder, Hearst Corporation, Times Mirror, Pulitzer Publishing, Chicago Tribune ja teised meediaettevõtted. Osa meediaettevõtetest oli nõus Zip2 investeerima ja ettevõte sai kokku 50 miljoni dollari suuruse lisarahastuse.[62][63][64]

Musk ei olnud rahul, et Zip2 tegevus toimus ajalehtede varjus, ta tahtnuks, et ettevõte pakuks tarbijatele otseteenuseid. Sellel eesmärgil soovis ta osta domeeninime city.com. Zip2 nõukogu aga oli rahul senise äristrateegiaga ega soovinud uut riski võtta.[65]

1998. aasta aprillis teatas Zip2, et ühineb oma peamise konkurendi Citysearchiga. Ühinemisprotsessi ettevalmistamise käigus tekkisid aga küsimused Citysearchi finantsandmete õigsuse kohta, samuti olid ühinemise vastu mitmed Zip2 juhtivtöötajad, kes oleksid ettevõtete liitumisel töökohast ilma jäänud. Algul tehingut pooldanud Musk pöördus samuti selle vastu ning soovis Rich Sorkini lahkumist ja enda ennistamist tegevjuhi kohale. Kuid ettevõtte nõukogu jättis hoopis Muski ettevõtte juhatuse kohast ilma ja määras tegevjuhi kohale riskikapitaliettevõttes Mohr Davidow Ventures töötava Derek Proudiani.[65]

Liitumistehingu nurjudes osutus Zip2 olevat viletsas olukorras: ettevõte hakkas raha kaotama. Ka Microsoft plaanis samal turul tegutsema hakata ja oli tekkinud hulk uusi idufirmasid, kes tegelesid kaardistamisega ning automüügi- ja kinnisvarakuulutustega. Kuid 1999. aasta veebruaris tegi arvutite tootja Compaq Computer Altavista divisjon ettevõttele ostupakkumise. Zip2 juhatus võttis pakkumise vastu, ostuhinnaks oli 307 miljonit dollarit pluss 34 miljonit dollarit aktsiaoptsioonidena. Elon ja Kimbal Musk teenisid tehingust vastavalt 22 miljonit ja 15 miljonit dollarit, Musk oli 28-aastaselt saanud miljonäriks.[66]

Muskil polnud mingit plaani Compaqi teenistusse jääda, tal olid tekkinud juba uued ideed. Zip2 toimunu mõjul püüdis Musk edaspidistes ettevõtetes kontrolli ettevõtte üle ja tegevjuhi kohta igal juhul säilitada.[66]

X.com ja PayPal

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Musk 1990. aastate algul Kanadas Scotiabankis suvepraktikal oli, sai ta ülesandeks tutvuda panga arengumaade võlakirjaportfelliga: ta pidi kindlaks tegema portfelli tegeliku väärtuse. Seda tehes märkas ta ärivõimalust. USA valitsus oli püüdnud arengumaade võlakoormust vähendada ja väljastanud Brady võlakirjad (inglise keeles Brady bonds), millega ta sisuliselt tagas arengumaade võlakirjad. Musk avastas, et arengumaade võlakirju oli võimalik turult osta tagatisväärtusest kaks korda väiksema hinnaga. Ta kirjutas sellest ettekande oma ülemusele, kelle käest jõudis teave edasi panga tegevjuhi lauale. Too aga lükkas ettepaneku tagasi, öeldes, et pank on ka varem arengumaade võlgade tõttu raha kaotanud. Ei aidanud ka Muski selgitused, et raha oleks võimalik kaotada vaid siis, kui USA rahandusministeerium oma kohustused täitmata jätab. Sellest peale oli Musk veendumusel, et pangandus on valdkond, kus on palju raha ja palju ebaefektiivsust. Muski sõnul "pankurid jäljendasid vaid seda, mida kõik ees teevad. Kui kõik otsustasid kaljult alla hüpata, jooksid ka need kuradi pankurid kohe koos teistega kaljult alla. Kui keset tuba oleks olnud suur hunnik kulda ja mitte keegi ei oleks seda puudutanud, ei oleks ka nemad seda endale tahtnud."[67]

Järgnenud aastatel mõtles Musk, kuidas pangandust internetiga ühendada, kuidas luua täisteenust osutavat online-panka, mis pakuks nii säästu-, arveldus- kui ka hoiukontot ning vahendus- ja kindlustusteenuseid. Takistuseks polnud mitte tehnoloogia, vaid pangandusvaldkonna suur riigipoolne reguleeritus.[68]

Musk hakkas uue ettevõtte plaani ellu viima juba enne Zip2 müümist. Ta värbas enda meeskonda mõned Zip2 parimad tarkvarainsenerid ja pidas nõu panganduses töötavate tuttavatega. 1999. aasta märtsis asutas ta finantsteenustega tegeleva äriühingu X.com, investeerides sellesse 12 miljonit dollarit Zip2 müügist teenitud raha. Ülejäänud neli miljonit dollarit (pärast maksude tasumist) jättis ta endale isiklikuks kasutamiseks.[69]

X.com-i asutajate meeskond koosnes peale Muski endisest Zip2 juhtivtöötajast Ed Ho'st ja Muski tuttavatest Scotiabanki päevilt, finantstaustaga kanadalastest Harris Frickerist ja Christopher Payne'ist. Kaasasutajate meeskond pidas neli–viis kuud koosolekuid, online-panga asutamist takistav regulatsioon tundus olevat ületamatu probleem. Muski ja Frickeri vahele tekkisid vastuolud. Frickeri meelest olid Muski ajakirjanduses tehtud suurejoonelised avaldused pangandusvaldkonna ümberkujundamisest rumalad, Fricker eelistas tavapärasemat lähenemist. Viis kuud pärast ettevõtte asutamist lahkus Fricker koos enamiku võtmetöötajatega X.com-ist ning ettevõttesse jäi vaid Musk koos käputäie talle lojaalsete töötajatega.[70]

Muskil õnnestus kirgliku ja entusiastliku jutuga meelitada ettevõttesse uued tarkvarainsenerid, samuti sai ta tuntud riskikapitalisti Mike Moritzi toetuse. Ettevõte sai pangandus- ja investeerimislitsentsi ning lõi partnerlussuhte Barclaysi pangaga. 1999. aasta novembris ööl vastu tänupüha avati online-pank klientidele.[71]

X.com maksis panga kliendiks hakkamise eest 20 dollarit ja teise kliendi soovitamise eest 10 dollarit. Pank võttis kasutusele uudse eraisikult-eraisikule maksete süsteemi, mille jaoks piisas vaid makse saaja e-posti aadressi sisestamisest. X.com-i üldine idee oli vastanduda aeglastele traditsioonilistele pankadele ja anda klientidele võimalus teha pangatoiminguid vaid mõne hiireklõpsuga. Esimese mõne kuuga sai pank endale üle 200 000 kliendi.[72]

Samas majas X.com-iga ja nende rendipinnal tegutses teine idufirma Confinity, mida juhtisid Peter Thiel ja Max Levchin. Confinity töötas välja süsteemi, mille abil pihuarvuti Palm Pilot omanikud saaksid infrapunaliidese kaudu üksteisele rahaülekandeid teha. Alguses olid kahe ettevõtte suhted sõbralikud. Kuid siis hakkas ka Confinity tegelema veebi ja e-posti teel tehtavate maksete süsteemi väljaarendamisega, süsteemi nimi oli Paypal. Confinity kolis teise kontorisse ja alustas X.com-iga teravat võistlust. Võisteldi selles, kes suudab kiiremini kasvada ja rohkem kliente ligi meelitada. Ettevõtted kulutasid reklaamile kümneid miljoneid dollareid. Confinity eeliseks oli see, et nad suutsid oma Paypali maksesüsteemi ühendada eBay veebioksjonikeskkonnaga, kuid nad maksid klientidele preemiateks 100 000 dollarit päevas ja nende sularahareservid hakkasid lõppema. X.com-il olid viimistletumad pangandustooted ja rohkem raha.[73]

2000. aasta märtsis otsustasid X.com ja Confinity ühineda. Uus ettevõte võttis nimeks X.com ning Muskist sai selle suurim osanik ja tegevjuht. Veidi pärast liitumist sai X.com investoritelt, kelle hulgas olid Deutsche Bank ja Goldman Sachs, 100 miljonit dollarit, kokku oli ettevõttel sel ajal üle miljoni kliendi.[74]

Kuigi kaks ettevõtet olid formaalselt liitunud, töötasid kummagi ettevõtte meeskonnad eri kontorites edasi ja olid tootearenduse suhtes erimeelt. Musk eelistas X.com-i kaubamärki, teised aga Paypali. Confinity meeskond tahtis kasutada Linuxi-taolist vaba lähtekoodiga tarkvara, Musk aga Microsofti tarkvara. Ettevõte oli lõhenenud; Peter Thiel astus kõrvale ja Max Levchin ähvardas lahkuda. Ettevõtte arvutisüsteemid ei suutnud kasvava kliendibaasiga toime tulla ja veebileht kukkus vähemalt kord nädalas maha. Pangad nõudsid suuremaid tasusid, pangapettuste arv suurenes, ka konkurents teiste ettevõtetega kasvas. Üha suurem hulk ettevõtte töötajaid hakkas Muski otsustusvõimet ettevõtet tabanud kriiside valguses kahtluse alla seadma.[75]

Musk oli Justine Wilsoniga 2000. aasta jaanuaris abiellunud, sama aasta septembris sõitsid nad Austraaliasse Sydneysse mesinädalatele. Väike rühm X.com-i töötajaid otsustas Muski äraolekut kasutada ja esitas ettevõtte nõukogule umbusaldusavalduse Muski vastu ning tegi ettepaneku nimetada tegevjuhiks Peter Thiel. Kui Musk sellest Austraalias maandudes teada sai, pöördus ta järgmise Palo Altosse suunduva lennukiga tagasi, kuid oli juba hilja. Musk püüdis küll ettevõtte nõukogu veenda otsust muutma, kuid see jäi endale kindlaks.[76]

2001. aasta juunis muutis ettevõtte uus tegevjuht Thiel ettevõtte kaubamärgiks Paypali. Muski mõju ettevõtte tegevusele oli palju langenud, kuid ta jätkas Paypali nõustamist ja kasvatas oma investeeringut ettevõttesse. Sel ajal oli PayPali aastatulu 240 miljonit dollarit. Sellel ajaperioodil hakkas lõhkema dot-com-i mull ja internetiettevõtetesse raha investeerinud inimesed püüdsid oma raha võimalikult kiiresti kätte saada. Muski ja Moritzi teeneks võib lugeda, et kui eBay soovis Paypali ära osta, siis veensid nemad ettevõtte nõukogu pakkumist tagasi lükkama ja viivitama. Lõpuks tegi eBay 2002. aasta juulis PayPalile 1,5 miljardi dollari suuruse ostupakkumise ja ettevõtte nõukogu nõustus müügiga. Musk oli PayPali suurim osanik ja omas enne ettevõtte müüki 11,7% selle aktsiatest. Ta teenis müügist ligi 250 miljonit dollarit, millest jäi pärast maksude mahaarvamist järgi 180 miljonit dollarit.[77][78]

SpaceX

[muuda | muuda lähteteksti]

Eellugu

[muuda | muuda lähteteksti]

2001. aastal kolisid Elon ja Justine Musk elama Los Angelesse. Los Angeles on juba 20. sajandi esimesest poolest alates olnud USA lennunduse- ja kosmosetööstuse üks peamisi keskusi. Musk oli hakanud mõtlema lapsepõlveaegsetele unistustele kosmosest ja kuigi ta ei teadnud täpselt, mida ta teha soovib, tahtis ta end ümbritseda valdkonna juhtivate spetsialistidega.[79]

Muski esimene kokkupuude kosmoseala inimestega toimus läbi Marsi uurimise entusiastide mittetulundusühingu Mars Society. Ta külastas Mars Society rahakogumisüritust ja annetas ühingule 5000 dollarit. Ühingu esimees Robert Zubrin tutvustas Muskile Translife'i projekti kava (hiljem sai projekti nimeks Mars Gravity Biosatellite). Projekti eesmärgiks oli uurida Marsi gravitatsiooni mõju hiirtele, selleks pidi saadetama viieks nädalaks Maa-lähedasele orbiidile tehiskaaslane 15 hiirega, mis pidi pööreldes tekitama Marsi gravitatsiooniga (~0,38 g) võrdse tsentrifugaaljõu. Musk oli Mars Societyst vaimustatud, liitus ühingu direktorite nõukoguga ja annetas ühingule veel 100 000 dollarit kõrbesse loodava uurimiskeskuse jaoks.[80]

Musk soovis teha elus midagi tähendusrikast. Talle tundus, et inimkond on suurest osast oma ambitsioonidest kosmoseuurimise suhtes loobunud. Ta nägi NASA veebilehte külastades, et ka NASA-l pole detailset plaani Marsi uurimise kohta. Musk soovis teha midagi, mis innustaks suures hulgas inimestes kirge kosmoseuurimise suhtes. Mars Society plaan saata hiired Maa orbiidile arenes Muski peas edasi plaaniks saata hiired Marsile ja tagasi.[81]

Musk loobus Mars Society direktori kohast ja moodustas omaenda organisatsiooni Life to Mars Foundation. Ta hakkas korraldama koosolekuid hotellide konverentsisaalides, kuhu oli kokku kutsunud kosmosetööstuse tippasjatundjad ja muud tuntud inimesed. Teiste seas osalesid kokkusaamistel NASA Jet Propulsion Laboratory (JPL) teadlased, hilisem NASA administraator Michael Griffin ja filmirežissöör James Cameron. Musk soovis, et osalejad aitaksid tal välja töötada sündmuse, mis tõmbaks maailma tähelepanu ja paneks inimesed Marsist rääkima. Musk lootis, et sündmus haarab inimeste kujutlusvõimet ja kasvatab avalikkuses huvi kosmoseuurimise vastu, andes nii kosmoseuurimisele uue hoo sisse. Sündmuse eelarveks oli ta seadnud 20 miljonit dollarit.[82][83]

Arutelude käigus tekkis algsest Marsile hiirte saatmise plaanist erinev "Marsi oaasi" plaan. Selle plaani järgi pidi Musk ostma raketi ja saatma Marsile robotkasvuhoone, milles kasvavad taimed. Marsi pinnale jõudes pidi kasvuhoone kamber avanema, tõmbama endasse veidi Marsi pinnast ehk regoliiti ja tootma Marsil esimest korda hapnikku. Musk soovis, et kambril oleks aken ja et sellest saaks saata Marsil kasvavatest taimedest Maale videopilti.[84]

Projekti elluviimise ees seisid väga suured insenertehnilised takistused – Marsi pinnal olevas kambris taimedele sobiva temperatuuri säilitamine; teadmatus, kuidas mõjub Marsi pinnas taimedele jne –, kuid ka rahalised takistused. Musk lootis hakkama saada 20–30 miljoni dollariga, kuid asjatundjad hindasid projekti reaalseks maksumuseks 200 miljonit dollarit.[85]

Musk hakkas otsima raketti, mis võiks robotkasvuhoone Marsile toimetada ja mis sobiks projekti eelarvega. Ta selgitas välja, et Boeingu toodetava Delta raketi kasutamine maksnuks 50 miljonit dollarit, mis olnuks vaid lasti kosmosesse läkitamise hind ilma muude kuludeta.[86]

USA valitsuse heaks töötanud raketiosade rahvusvaheliste tarnelepingute sõlmija Jim Cantrell korraldas 2001. aasta oktoobri lõpus Pariisis Muski kohtumise ettevõttega Arianespace, kohal oli ka Muski sõber Adeo Ressi. Arianespace'i raketid olid Muski jaoks liiga kallid ja edasi suundus kolmeliikmeline seltskond Venemaale, kust kuulduste kohaselt pidi olema võimalik osta mandritevahelise ballistilise raketi (ICBM) baasil valmistatud kanderakette Dnepr hinnaga seitse miljonit dollarit tükk. Sellel ajal valitses Venemaal postsovetlik seadusetuse aeg, mil raha eest oli võimalik osta kõike, ka rakette. Mehed kohtusid Moskvas mitme Venemaa kosmosetööstusettevõttega, külastati näiteks ettevõtteid NPO Lavotškin ja Kosmotras. Kohtumised ei läinud nii, nagu Musk oleks soovinud. Suur osa kohtumiste ajast kulus vene kommete kohaselt seltskondlikule jutule ja toostide lausumisele, mis pani ameeriklased kannatust kaotama. Erinevate allikate põhjal käis Musk Venemaal raketitehingut sõlmimas kokku kaks või kolm korda, ühel korral kohtuti venelastega ka Pasadenas California osariigis. Viimane kord käis Musk Venemaal 2002. aasta veebruaris, siis oli koos temaga ka Michael Griffin. Sel korral kavatses Musk raketid ära osta ja oli valmis maksma 21 miljonit dollarit kokku kolme raketi eest. Kuid siis teatasid venelased, et ühe raketi hind on 21 miljonit dollarit. Muskile sai selgeks, et venelased ei võta teda kui tõsist äripartnerit või soovivad tal naha üle kõrvade tõmmata. Moskvast tagasilennul koostas ta kalkulatsiooni, kui palju läheks maksma raketi ise valmis ehitamine, kokku panemine ja kosmosesse lennutamine. Ta oli läbi uurinud hulga raketiteaduse põhiõpikuid ja jõudnud järeldusele, et rakette saab ehitada palju odavamalt kui seda seni tehtud on. Mõte Marsile taimi või hiiri saata jäi tagaplaanile ja esiplaanile kerkis soov muuta kosmoseuurimine senisest tunduvalt odavamaks.[87][88][89][90]

2002. aasta aprillis loobus Musk lõplikult ühekordse reklaamitriki ideest ja hakkas looma uut kosmosetööstusettevõtet. Ta oli tutvunud ettevõttes TRW töötava raketi jõuseadmete inseneri Tom Muelleri ja Boeingu kosmonautikainseneri Chris Thompsoniga ning kutsunud nad koos Cantrelli ja Griffiniga uut ettevõtet looma. Cantrell loobus osalemast, kuna pidas ettevõtmist liiga riskantseks, Griffin aga loobus, kuna soovis elada USA idarannikul, kuhu Musk ei olnud nõus kolima.[91]

Ettevõtte asutamine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis SpaceX

2002. aasta juunis asutas Musk oma kolmanda ettevõtte – Space Exploration Technologies (SpaceX). Musk paigutas ettevõttesse üle 100 miljoni dollari PayPali müügist teenitud raha. Sellise summa investeerimine pidi tagama Muski kontrolli säilimise ettevõtte üle. See tähendas ka seda, et SpaceX-il jagus ressursse parimal juhul 3–4 raketikatseks, mille jooksul ettevõte pidi esimese raketi tööle saama.[92][93]

SpaceX ostis endale peakorteriks 9700 ruutmeetri suuruse laohoone Los Angelese eeslinnas El Segundos. Laohoone kujundati Muski maitse järgi seest ümber, selle seinad värviti valgeks ja põrand kaeti läikiva epoksükattega, et tehas jätaks puhta ja rõõmsa mulje. Töökohad paigutati nii, et tarkvarainsenerid ja projekteerijad istusid keevitajate ja teiste raketi riistvaraga töötavate töötajate läheduses. See oli suur erinevus traditsioonilistest kosmosetööstusettevõtetest, kus erinevad tehnoloogilised töörühmad asuvad üksteisest eraldi, sageli isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel.[94]

Ettevõtte esimene rakett Falcon 1 oli kavandatud kosmosesatelliitide turu odavama osa jaoks. Ühe kosmosetööstuses levinud teooria järgi võiks tekkida täiesti uus turg väikestele satelliitidele, kui nende kosmosesse toimetamise hind märkimisväärselt langeks. Nõudluse suurenemine tähendaks sagedasemaid raketistarte, mis omakorda tooks kaasa selle, et kosmosesse lennutamise teenust osutav ettevõte saab oma püsikulud suurema arvu raketistartide peale ära jaotada, vähendades nii hinda raketistardi kohta. Musk lootis olla selle uue turu väljaarendaja ja lubas, et Falcon 1 toimetab kosmosesse kuni 650-kilose kasuliku lasti vaid 6,9 miljoni dollari eest.[95]

Muski ajakava oli väga ambitsioonikas. Ühes SpaceX-i esitluses lubati, et esimene rakett valmib 2003. aasta augustis, septembris valmib stardiplatvorm ja sama aasta novembris, 15 kuud pärast ettevõtte tegevuse algust toimub esimene raketistart.[96]

Võimalike klientide hulka loeti USA sõjaväge, kes oli üles näidanud huvi odavate ja väikeste satelliitide lühikese etteteatamisajaga kosmosesse lennutamise vastu ("reageerimisvõimeline kosmos"), ning meditsiini- ja tarbekaupu tootvaid ettevõtteid, kellel võis olla soov viia läbi tooteuuringuid mikrogravitatsiooni keskkonnas.[97]

Algselt plaanis SpaceX ehitada ise rakettmootorid ja hankida raketi ülejäänud osad teiste tarnijate käest. Kuid hiljem tehti otsus teha võimalikult paljud osad valmis ise kohapeal, sealhulgas mõlema raketiastme mootorid, turbopump, krüogeenkütuse paagid ja juhtimissüsteemid. Kui tavapärases kosmosetööstuses kasutatakse kosmoseaparaatide ja -sõidukite valmistamiseks osi, mida toodab vaid mõni üksik ettevõte ja mis on seetõttu väga kallid, siis SpaceX otsis oma raketile osi tavatööstusest. Näiteks kasutas SpaceX raketikütuse ventiilidena autopesulates kasutatavaid ventiile, mille tihendid olid paremate vastu vahetatud. Esimese raketiastme kütusepaagid tahtis SpaceX lasta valmistada ettevõttel, kes tootis suuri metallpaake põllumajanduslikul eesmärgil – hiljem selgus küll, et see ettevõte ei suuda paake piisavalt kiiresti tarnida ja SpaceX hakkas kütusepaake ise valmistama. Musk käis ise tarnijatega läbirääkimisi pidamas.[98]

Enamik SpaceX-i töötajaist olid noored, suure saavutusvajadusega mehed. Musk võttis isiklikult ühendust USA tippülikoolide aerokosmose insenerinduse osakondadega ja küsis teavet parimate üliõpilaste kohta, misjärel värbas neid SpaceX-i tööle. SpaceX-i tulid tööle ka kõrgema riskitaluvusega insenerid ettevõtetest Boeing, Lockheed Martin ja Orbital Sciences. Neid innustas see, et paljude aastate jooksul oli tekkinud üks huvitav kosmosetööstusettevõte, mis oli vaba riiklikust bürokraatiast.[99]

2003. aasta detsembris avaldas SpaceX plaanid juba järgmise raketi Falcon 5 ehitamiseks, mis pidi olema suuteline viima Maa-lähedasele orbiidile 4100 kg suuruse kasuliku lasti.[100]

Musk esines sageli ajakirjanduses, kus ta esitas ennast kui Falcon 1 loojat ja rääkis SpaceX-ist kui kosmosetööstuse vallutajast, kui ettevõte polnud veel ainustki raketti valmis saanud. See tekitas paljudes SpaceX-i raketikonstruktorites nördimust.[101]

2004. aasta sügiseks oli SpaceX suutnud rakettmootorid nii kaugele arendada, et need vastasid kõigile nõuetele. Kuid siis selgus, et raketi avioonika ei tööta, selle kordategemiseks kulus pool aastat. 2005. aasta mais sai ettevõte teha California Vanderbergi õhujõudude baasis raketi katsekäivitamise stardiplatvormil. Kuigi SpaceX oleks soovinud kasutada õhujõudude baasi stardipaigana, ei olnud õhujõud SpaceX-i suhtes väga vastutulelikud ja nii pidi ettevõte leidma teise stardikoha. SpaceX leidis stardikoha Kwajaleini atollil Vaikses ookeanis Marshalli Saarte Vabariigis, kus asub USA raketikatsepaik. 2005. aasta juunis hakkas SpaceX saarele varustust toimetama.[102]

Esimese raketistardini jõuti alles 24. märtsil 2006. 25 sekundit pärast starti süttis Merlini rakettmootor põlema ja rakett kukkus tagasi stardiplatvormile. Põhjuseks osutus alumiiniumist kütusetoru liitmik, see oli soolases mereõhus korrodeerunud ja mõranes stardi ajal.[103]

21. märtsil 2007 korraldas SpaceX Kwajaleini saarel teise raketistardi. Rakett startis ja õigel ajal eraldus teine raketiaste esimesest. Kuid siis hakkas aste vänderdama, rakett hakkas alla langema ja lagunes koost. Vea põhjuseks oli kütusepaagis loksuma hakanud raketikütus.[104]

Elon Musk SpaceX-i tehases (2008)

2008. aasta aprillis, kui SpaceX-i insenerid valmistasid ette kolmandat raketistarti, hakkas teine rühm insenere välja töötama ettevõtte uut raketti Falcon 9, mis pidi asendama väljatöötamisel oleva raketi Falcon 5. 30. juulil 2008 tegi Falcon 9 esimese eduka katsekäivituse.[105]

2. augustil 2008 toimus kolmas raketi Falcon 1 stardikatse. Sel korral ebaõnnestus raketistart esimese ja teise raketiastme eraldumisel tekkinud häire tõttu. Kuigi Musk tegi avalikkuse ees vapra näo, rääkides juba plaanitud neljandast, viiendast ja kuuendast raketikatsest, ning kannustas SpaceX-i töötajaid edasi töötama, oli ta tegelikult väga masendunud. Ta teadis, et ettevõttel on raha vaid veel ühe katsetuse jaoks, millest sõltus kogu SpaceX-i tulevik – selle õnnestumine tekitanuks kindlustunnet tulevastes äripartnerites ja USA valitsuses.[106]

28. septembril 2008 toimus Falcon 1 raketi neljas raketistart, mis õnnestus. Kanderaketist Falcon 1 sai esimene erakapitaliga ehitatud rakett maailmas, mis Maa orbiidile jõudis. Kuigi katse õnnestus, oli SpaceX-i rahaline olukord väga raske, ettevõte pidi pingutama, et oma töötajatele palka maksta. Vaatamata rahalisele olukorrale alustas SpaceX lisaks Falcon 9 väljatöötamisele tööd kosmoselaeva Dragon kallal, palkas juurde palju uusi töötajaid ja kolis suuremasse peakorterisse Hawthorne'is. Muski teine ettevõte Tesla Motors oli samuti raskustes. 2008. aasta lõpuks oli Muskil raha otsas.[107]

SpaceX-i päästis pankrotist NASA-ga sõlmitud leping rahvusvahelise kosmosejaama (ISS) varustamiseks. 23. detsembril 2008 maksis NASA SpaceX-ile 1,6 miljardit dollarit ettemaksuna 12 lennu eest rahvusvahelisse kosmosejaama.[108] Pärast pankrotist pääsemist on SpaceX olnud kasumlik.[109]

Elon Musk koos USA presidendi Barack Obamaga Falcon 9 stardipaigas (2010)

14. juulil 2009. toimetas SpaceX-i rakett Falcon 1 Maa-lähedasele orbiidile oma esimese satelliidi, milleks oli Malaisia valitsuse satelliit RazakSAT. See oli viimane Falcon 1 raketi start ja ühtlasi viimane SpaceX-i raketistart Kwajaleini atolli stardipaigast.[110][111]

25. mail 2012 sai SpaceX-ist esimene eraettevõte, mis põkkas rahvusvahelise kosmosejaamaga kosmoselaeva.[112][113]

Mõni kuu hiljem sai SpaceX NASA käest 440 miljonit dollarit, et arendada kosmoselaev Dragon edasi astronautide transportimiseks rahvusvahelisse kosmosejaama. 2014. aasta mais esitles Musk SpaceX-i peakorteris inimeste transpordiks mõeldud kosmoselaeva Dragon V2. 2016. aasta seisuga peaks Dragon V2 esimene mehitatud lend kosmosejaama toimuma aastal 2017.[113][114][115]

2016. aasta seisuga töötab SpaceX välja korduvkasutatavat kanderaketti, 2015. aasta 21. detsembril õnnestus ettevõttel esimene raketiaste esmakordselt edukalt maandada. Samuti arendab ettevõte kanderaketti Falcon Heavy, mis peaks tegema oma esimese lennu aastal 2016.[116][117]

Muski eesmärgiks on muuta kosmosesse lasti ja inimeste lennutamine odavaks, kuid teda ei rahulda ainult satelliitide üles lennutamise või kosmosejaama varude täiendamise odava hinna saavutamine. Ta on seadnud eesmärgiks tuua üleslennutuse hind nii madalaks, et saab võimalikuks tuhandete inimeste Marsile saatmine ja seal koloonia rajamine. Sellel eesmärgil on SpaceX juba 2013. aastal alustanud tööd uue hiiglasliku kanderaketi ja sellega kaasneva kosmoselaeva projekti kallal. Kanderaketil puudub 2016. aasta alguse seisuga ametlik nimi, mitteametlikult teatakse seda lühendi BFR (Big Falcon Rocket või Big "Frakking" Rocket) all. Kosmoselaeva esialgne nimi on Mars Colonial Transport (MCT, tõlkes 'Marsi kolooniatransportöör'). Plaanide kohaselt suudab BFR/MCT toimetada Marsile korraga 100 inimest või 100 tonni varustust.[118][119][120][121]

Tesla Motors

[muuda | muuda lähteteksti]

Ettevõtte Tesla Motors asutasid 1. juulil 2003 Martin Eberhard ja Marc Tarpenning. Tol ajal tegutses Los Angeleses 1992. aastal tegevust alustanud elektriautoentusiastide ettevõte AC Propulsion, mis töötas välja elektrilist kontseptsiooniautot tzero. Tesla Motorsi asutajad plaanisid litsentseerida AC Propulsioni käest elektriauto tehnoloogia ja kasutada oma loodava auto kere jaoks Lotus Elise šassiid. Nende plaan oli valmistada kerge elektriline sportauto jõukatele ja keskkonnateadlikele tarbijatele. Tesla Motors vajas ettevõtte käivitamiseks ka juhtivat investorit.[122]

Musk, kes oli aastaid elektriautodele mõelnud, otsis sel ajal elektriautode valdkonnas ideed, mida toetada. Ta oli seni pidanud elektriautode jõuallikana kõige praktilisemaks valikuks superkondensaatoreid, elektriautode entusiastide käest tulnud teave liitiumakude tehnoloogia kiire arengu kohta tuli talle üllatusena. Musk tutvus Tesla Motorsi asutajatega ja nõustus investeerima ettevõttesse 6,5 miljonit dollarit, saades ühtlasi Tesla Motorsi suurimaks investoriks ja ettevõtte juhatuse esimeheks.[123]

Tesla Motors ostis endale töökojaks 1000-ruutmeetrise kogupinnaga hoone San Carlose linnakeses San Francisco lahe piirkonnas ja palkas tööle insenere. Ettevõtte esimene ülesanne oli luua prototüüp-elektriauto, mida hakati nimetama Roadsteriks. Selleks tuli võtta AC Propulsioni tzero jõuülekanne ja sobitada see Lotus Elise šassiiga.[124]

Auto väljatöötajad plaanisid algselt uut autot välimuselt üsna Lotus Elise sarnasena, kuid Musk ja ülejäänud ettevõtte juhatus ei olnud sellega rahul ja nõudsid enamat:

"Meile antakse niisugune võimalus vaid korra. See peab klienti rahuldama, aga Lotus ei ole selle jaoks lihtsalt piisavalt hea."[125]

2006. aasta kevadel sai valmis Roadsteri esimene prototüüp EP1. See oli midagi käegakatsutavat, mida sai riskikapitalistidele näidata. Investorid, kelle seas olid Draper Fisher Jurvetson, JPMorgan Chase, Larry Page ja Sergei Brin, investeerisid ettevõttesse kokku 40 miljonit dollarit, sealhulgas Musk 12 miljonit dollarit.[126]

2006. aasta juulis oli ettevõte saanud valmis teise prototüüp-auto EP2 ja korraldas avalikkusele esitluse, mille käigus sai teha proovisõitu. Tesla Motors teatas, et juba 30 inimest on endale Roadsteri tellinud, nende seas Google'i asutajad Sergei Brin ja Larry Page. Umbes samal ajal ilmus ajalehes New York Times esimene Tesla Motorsit tutvustav artikkel. Ettevõtte tegevjuht Eberhard tutvustas Tesla Motorsi strateegiat: alustada kalli autoga, mida jõuavad endale lubada vaid rikkad inimesed, ja liikuda aja jooksul edasi soodsamate autode tootmise juurde, luues massitoote. Muski artiklis ei mainitud ja ta oli selle pärast väga vihane.[127]

Roadsteri valmimist aeglustas see, et Musk soovis auto juures teha palju muudatusi. Näiteks soovis ta mugavamaid istmeid, et kere oleks tehtud süsinikkiust ja et uksed avaneksid sõrmepuudutusega.[128]

Ettevõte oli plaaninud tuua Roadsteri turule 2007. aasta novembris, kuid tekkisid probleemid jõuülekande süsteemiga – tarnijad ei suutnud tõrkevaba jõuülekandesüsteemi tarnida. Samuti tekkisid probleemid akude tarneahelaga. Ettevõte oli plaaninud tellida akuelemendid Hiinast, lasta akukogumid kokku panna Tais ja akukogumid autokerega kokku panna Lotusel Inglismaal, et ise tegelda vaid müügiga. Kuid nüüd selgus, et keeruliste asjade ise kohapeal tootmine säästab aega ja tekitab vähem probleeme.[129]

Musk hakkas muretsema, kas Eberhard ikka suudab Tesla Motorsi juhtimisega hakkama saada. Üks Tesla investoritest, Valor Equity saatis kohale oma töötaja, et ettevõtte tootmisprotsesse ja tegelikke kulusid hinnata. 2007. aasta keskpaigas selgus hindamise tulemusena, et iga Roadsteri valmistamine läinuks maksma 200 000 dollarit, seejuures oli Tesla plaaninud autosid müüa hinnaga 85 000 dollarit tükk. Lisaks sellele kolmandik toodetud autodest ei töötanud. Kui Musk oli Eberhardiga siiani hästi läbi saanud, siis nüüd leidis ta, et Eberhard on teinud ettevõtte juhtimises suuri vigu ja varjanud olukorra tõsidust ettevõtte juhatuse eest. Musk korraldas 2007. aasta augustis Eberhardi tagandamise tegevjuhi ametikohalt, ta määrati Tesla Motorsi tehnoloogiajuhiks. Eberhard oli toimunu pärast kibestunud ja vihane.[130]

2007. aasta lõpus selgus, et kahekäigulist jõuülekannet ei saadagi tööle ja ettevõttel tuleb auto mootor ja inverter täielikult ümber projekteerida, et auto saavutaks hea kiirenduse ühekäigulise jõuülekandega.[131]

Ettevõtte nõukogu määras Eberhardi järel Tesla tegevjuhiks Michael Marksi, 2007. aasta detsembris sai tegevjuhiks Ze'ev Dror. 2007. aasta detsembris lahkus Eberhard ettevõttest. Musk hakkas avalikkuses üha enam Tesla Motorsi kohta sõna võtma ja osales järjest rohkem ettevõtte igapäevases juhtimises. Töötajatelt nõuti, et nad teaksid kui palju iga osa maksab, ja et neil oleks veenev plaan, kust materjale odavamalt saab. Need, kes sellega toime ei tulnud, vallandati. Ka teine ettevõtte asutaja Marc Tarpenning lahkus ettevõttest.[132]

2008. aastal hakkas ettevõtte raha otsa saama, algselt plaanitud 25 miljoni dollari asemel oli Roadsteri väljatöötamiseks kulunud 140 miljonit dollarit. Tavapärases olukorras poleks sellest midagi olnud, ettevõte oleks leidnud endale uued investorid. Kuid saabunud majanduskriisi olukorras pärast 2007.–2008. aasta finantskriisi hakkasid kõik USA suuremad autotootjad pankrotti minema, uute investorite leidmine oli peaaegu võimatu, Musk pidi veenma olemasolevaid investoreid raha juurde investeerima.[133]

Ajakirjanduses hakkasid ilmuma artiklid Tesla Motorsi kehva rahalise olukorra kohta. 2008. aasta mais algatas veebiblogi "The Truth About Cars" niinimetatud "Tesla surmavalve" ("Tesla Death Watch"). Blogi autorid kirjeldasid Muski kui rahameest, kes varastas Tesla Motorsi geniaalselt insenerilt Martin Eberhardilt. Musk oli 2008. aasta sügiseks Tesla Motorsi tegevjuhi koha Ze'ev Drori käest üle võtnud. Muski rünnati ajakirjanduses ka SpaceX-i ebaõnnestumiste ja abielulahutuse pärast. Musk kalkuleeris, et saab oma allesjäänud rahaga vaid ühe ettevõtte päästa, aga kui jagada raha pooleks, tähendaks see kindlat surma mõlemale ettevõttele.[134]

Tesla Motors kulutas kuus neli miljonit dollarit. Musk laenas sõprade käest raha, et ettevõtte töötajatele palka maksta ja saatis palvekirju kõigile tuttavatele, et need Teslasse raha investeeriks. Ka hulk Tesla töötajaid pani ettevõttesse 25 000 ja 50 000 dollari kaupa raha. Ettevõte võttis kasutusele klientide poolt Roadsterite eest ette makstud ja kõrvale pandud summad. Musk võttis Tesla Motorsile SpaceX-i tagatisel laenu, mille NASA heaks kiitis. Muskil õnnestus lõpuks kokku saada 12 miljonit dollarit isiklikku raha, millele Tesla olemasolevad investorid lisasid 28 miljonit dollarit. Tehing sai teoks 2008. aasta jõululaupäeval, vaid mõned tunnid enne seda, kui Tesla Motors oleks pankrotti läinud.[135]

2009. aastal suutis Tesla Motors tootmisprobleemid lahendada ja hakata Roadstereid tootma. Kuid ettevõte pidi küsima auto eest ette maksnud klientidelt raha juurde, kavandatud 92 000 dollari asemel sai Roadsteri hinnaks 109 000 dollarit. Aastatel 2008–2012 müüs Tesla Motors umbes 2500 Roadsterit.[136][137][138]

2009. aasta juunis kaebas Martin Eberhard Muski kohtusse, süüdistades teda laimus, valetamises ja lepingu rikkumises. Eberhard süüdistas Muski selles, et too rõhutab valelikult oma rolli ettevõtte asutajana. Hiljem saavutasid mehed kokkuleppe ja Eberhard tegi avalduse, milles ta ütles, et Muski roll Tesla Motorsi kaasasutajana on olnud asendamatu.[139]

Tesla Motors töötas juba välja uut mudelit, mille esialgne koodnimi oli White Star ja mille nimeks sai hiljem Model S. Kui Roadster oli ehitatud Lotus Elise šassii peale, mis seadis autole mitmeid piire – näiteks tuli akupakk paigutada auto tagaossa –, siis Tesla Model S projekteeriti algusest peale ise. 2009. aasta märtsis esitles Tesla Motors pressiüritusel Model S-i prototüüpi.[140]

2009. aasta alguses hakkas Tesla Motors tootma akumooduleid Saksa autotootjale Daimler AG kasutamiseks mudelites Smart Fortwo ED ja Mercedes-Benzi A-klassi mudelis E-Cell ning Jaapani autotootjale Toyota kasutamiseks mudelis RAV4 EV. Sama aasta mais ostis Daimler 50 miljoni dollari eest Tesla Motorsis 10% osaluse.[141][142][143][144]

2010. aasta jaanuaris laenas Ameerika Ühendriikide Energeetikaministeerium Tesla Motorsile 465 miljonit dollarit, tingimustel, et ettevõte jätkab akumoodulite tootmist ja nende tehnoloogia arendamist, mida saaks kasutada ka teised ettevõtted, ning et Tesla Motors toodab USA-s elektriautosid.[141]

2010. aasta aprillis teatasid Tesla Motors ja Toyota partnerlusleppe sõlmimisest, Toyota investeeris Tesla Motorsisse 50 miljonit dollarit ja sai ettevõttes 2,5% suuruse osaluse. Tesla Motors aga nõustus maksma 42 miljonit dollarit 49-hektarise pinnaga autode tootmise tehase eest, mille endine omanik oli General Motorsi ja Toyota ühisettevõte New United Motor Manufacturing Inc. (lühendatult NUMMI). Californias Fremonti linnas asuvas tehases toodeti varem miljoneid autosid, sealhulgas mudeleid Chevy Nova ja Toyota Corolla, kuid majanduskriis oli sundinud ettevõtte tootmist lõpetama.[145]

29. juunil 2010 läks Tesla Motors börsile. Esmane avalik pakkumine (IPO) tõi ettevõttele 226 miljonit dollarit, aktsiad tõusid esimesel päeval 41% võrra. Investorid ei hoolinud sellest, et 2009. aastal oli Tesla kahjum 55,7 miljonit dollarit ja et alates asutamisest oli ettevõte kulutanud üle 300 miljoni dollari.[146]

22. juunil 2012 andis Tesla Motors oma Fremontis asuvas tehases toimunud pidulikul sündmusel klientidele üle esimesed kümmekond valminud Model S-i.[147] Esimene Model S anti üle Tesla Motorsi investorile Steve Jürvetsonile.[148]

2012. aasta septembris teatas ettevõte, et on valmis ehitanud esimese osa laadimisjaamade võrgustikust: kuus laadimisjaama Californias, Nevadas ja Arizonas. Ettevõte nimetas neid superlaadimisjaamadeks (inglise keeles supercharging stations), Model S-i omanikud said neis tasuta ja kiirelt autot laadida.[149]

2013. aasta veebruariks oli Tesla Motors jõudnud kriisiolukorda. Ettevõttel oli raskusi tellimuste täitmisega, esimesed autod polnud töökindlad ja pidid sageli tagasi teenindusse minema. Teeninduskeskused polnud aga valmis kliente nii massiliselt teenindama. Ajakirjanduses ilmunud ettevõtte probleemide kajastus pani osad kliendid broneeritud autot välja ostmata jätma. Teised kliendid lükkasid ostu edasi, sest olid kuulnud Model S-i peatsetest uuendustest ja ei tahtnud neist ilma jääda. Tesla oli sunnitud tehase tooteliini seisma jätma. Musk kogus kokku töötajaid ettevõtte erinevatest osakondadest – personalitöötajaid, disainereid, insenere ja teisi, kokku umbes 500 töötajat – ning pani nad inimestele helistama, et võimalikult palju automüügitehinguid teha. Aprillis võttis Musk ühendust Google'i juhi Larry Page'iga, et arutada Tesla Motorsi müümist Google'ile. Lepiti kokku tingimustes, et Musk jääb pärast ettevõtte müüki edasi selle tegevjuhiks kaheksaks aastaks või seniks, kuni Tesla Motors hakkab tootma elektriautosid massiturule. Kui hakati juba müügitehingu üksikasju arutama, siis selgus ootamatult, et 500 Tesla töötajat, kes olid pandud autosid müüma, olid suutnud paari nädalaga müüa sama palju autosid, mis oli planeeritud müüa esimese kvartali jooksul. 8. mail 2013 teatas Tesla Motors esimest korda ajaloos kasumist, teeniti 11 miljonit dollarit 562 miljoni dollarise läbimüügi juures. Ettevõte müüs 2013 esimese kvartali jooksul 4900 Model S-i, millega Model S oli Põhja-Ameerikas esimeses kvartalis kõige enam müüdum elektriauto, eespool Chevrolet Voltist (4421) ja Nissan Leafist (3695). Ettevõtte aktsia tõusis 30 dollarilt 2013. aasta juuliks 130 dollarini. Tesla Motors maksis mõni nädal pärast kvartali tulemustest teadustamist tagasi 465 miljoni dollarise laenu USA Energeetikaministeeriumile. Ettevõtte müük Google'ile polnud enam vajalik ja läbirääkimised lõpetati.[150][151]

SolarCity

[muuda | muuda lähteteksti]

Musk on SolarCity esialgse kontseptsiooni looja, ettevõtte suurim osanik ja juhatuse esimees. Solarcity on Ameerika Ühendriikide juhtiv elurajoonide päikeseenergiasüsteemide tarnija, kelle turuosa suurus 2011. aastal oli 14%.[152] Firma tegevjuht ja kaasasutaja on Elon Muski nõbu Lyndon Rive.[153][154]

Nii SolarCity kui ka Tesla Motorsi rahastamise alusmotiiv on võidelda kliima globaalse soojenemise vastu.[155] Aastal 2012 teatas Elon Musk, et SolarCity ja Tesla Motors teevad koostööd, et kasutada elektriautode akusid katusepealsete päikeseenergiasüsteemide mõju leevendamiseks elektrivõrgule.[156]

Hyperloop

[muuda | muuda lähteteksti]

2012. aasta juulis käis ta välja idee päikeseenergial töötavast reaktiivtunnelsüsteemist Hyperloop, mis võimaldaks reisida San Franciscost Los Angelesse vähem kui 30 minutiga.[157] Süsteemi visand koos joonistega tehti avalikuks 2013. aasta augustis.[158] Musk on öelnud, et ta ise ei soovi oma kohustuste tõttu SpaceX-is ja Tesla Motorsis Hyperloopi väljaehitamises osaleda. Kuid ta kaalub mõtet luua Hyperloopi väikesemõõduline demoversioon, mis ei juhtuks aga lähitulevikus. Muski hinnangul kuluks San Fransisco ja Los Angelese vahelise Hyperloopi väljaehitamiseks kümme aastat.[159]

Heategevus

[muuda | muuda lähteteksti]
Musk ja Iirimaa taoiseach (peaminister) Enda Kenny

Elon Musk on Musk Foundationi juhatuse esimees. Musk Foundation on suunanud oma heategevuslikud pingutused teadusharidusele, lastehaiguste ravile ja taastuvenergiale. Aastal 2010 asutas fond programmi, mille sisuks on päikeseenergiasüsteemide annetamine katastroofipiirkondade hädavajaduste katteks. Esimene sedasorti päikeseenergiarajatis annetati Alabama orkaani-hädaabikeskusele, mis oli osariigi ja riigi abist ilma jäänud. Rõhutamaks, et abi ei teeni Muski ärihuve, andis SolarCity teada, et firmal pole Alabamas ühtegi seni tegutsevat ega planeeritud äritegevust.[160] 2011. aastal, külastades tsunami käes kannatada saanud Soma linna Jaapanis, kinkis Musk linnale 250 000 USA dollarit maksva päikeseenergiarajatise.[161]

2001. aastal oli Muskil plaanis "Marsi oaas" – projekt, mille tulemusel maandataks Marsile eksperimentaalne kasvuhoone, milles on Marsi pinnasel ehk regoliidil kasvavad kultuurtaimed.[162][163] Projekti tulemusena sündis lõpuks ettevõte SpaceX, mille pikaajaliseks eesmärgiks on tõelise kosmosetsivilisatsiooni rajamine.[164] Musk kirjeldab oma vastavaid seisukohti ja lahendusi IEEE taskuhäälingus "Elon Musk: PayPali, Tesla Motorsi ja SpaceX-i asutaja"[165] ning artiklis "Riskantne äri".[163]

2012. aasta aprillis liitus Musk kampaaniaga The Giving Pledge, võttes enesele moraalse kohustuse annetada enamus oma varandusest heategevuseks.[166] Musk liitus kampaaniaga, mille tegid tuntuks Warren Buffett ja Bill Gates, osana 12-liikmelisest Ameerika jõukaid perekondi ja üksikisikuid koondavast rühmast, kuhu kuulusid ka Arthur Blank ja Michael Moritz.[166]

Autoblogi Jalopnik teatas 16. augustil, et Musk toetab veebikoomiksi The Oatmeal looja Matthew Inmani algatust säilitada ja taastada Nikola Tesla kunagine laboratoorium Long Islandil New Yorgis ning muuta see teadusmuuseumiks – Tesla Teaduskeskuseks Wardenclyffe'is.[167] Hiljem jõudsid Inman ja Musk kokkuleppele, mille kohaselt Musk nõustus annetama miljon dollarit muuseumi väljaehitamiseks. Samuti lubas Musk ehitada Tesla Superchargeri laadimisjaama muuseumi autoparklasse.[168][169]

Musk on X Prize Foundationi eestkostja, edendades taastuvenergia tehnoloogiaid. Ta on järgmiste organisatsioonide nõukogude liige: The Space Foundation, USA Riikliku Teaduste Akadeemia aeronautika ja kosmosetehnika nõukogu, Stanfordi ülikooli Tehnikakooli nõukogu. Samuti on ta California Tehnoloogiainstituudi eestkostjate nõukogu liige.[170]

2015. aasta jaanuaris annetas Musk 10 miljonit dollarit Future of Life Institute'le ülemaailmse uurimisprogrammi heaks, mille eesmärgiks on saavutada, et tulevikus tekkiv tehisintellekt oleks inimkonna suhtes heatahtlikult meelestatud.[171]

Seisukohad ja arvamused

[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitilisel skaalal on Musk end kirjeldanud pooleldi demokraadina ja pooleldi vabariiklasena. Tema sõnade kohaselt asub ta "kuskil vahepeal, olles sotsiaalselt liberaalne ja rahanduslikult konservatiivne".[172]

Musk toetas varem poliitilist lobirühma FWD.us, mille asutas laialt tuntud ettevõtja Mark Zuckerberg[173] ja mis teeb lobitööd USA immigratsiooniseadustiku reformimiseks. Kuid 2013. aasta maikuus andis Musk avalikult teada, et võtab oma toetuse ära, et protestida lobirühma avaldatud reklaamide vastu, mis muuhulgas reklaamisid Keystone'i torujuhet (planeeritud torujuhe, mille kaudu Kanada naftaliivadest toodetud toornafta jõuaks Texase naftarafineerimiskompleksi). On tavapärane, et USA poliitilised lobirühmad toetavad USA kumbagi suuremat erakonda, et saavutada mõlema poole seaduseandjate toetus lobirühma peamisele eesmärgile. Musk astus koos teiste rühma mõjukate liikmetega, sh. David Sacks, organisatsioonist välja ja kritiseeris selle strateegiat, nimetades seda "küüniliseks".[174]

Muski rünnatakse sageli seetõttu, et Tesla Motors kasutas USA valitsuse toetusraha, ehkki ettevõte maksis laenu ligi kümme aastat enne tähtaega tagasi ja oleks ka ilma selle rahata hakkama saanud. "Tehniliselt võttes sain ma rikkaks läbi Zip2 ja PayPali ilma igasuguse riigipoolse toetuseta ja panin kogu saadud raha SpaceX-i, Teslasse ja SolarCitysse," kirjutas ta 2013. aasta mais oma Twitteri kontol. Musk ütles, et Tesla "oleks endiselt olemas sõltumata Ameerika Ühendriikide Energeetikaministeeriumi laenu saamisest või mittesaamisest... Meid aidati sisse, mitte välja (we were bailed in, not bailed out)". Tesla ei olnud pankrotiolukorras, nagu seda olid konkurentidest General Motors ja Chrysler.

Musk on öelnud, et ta ei arva enam, et valitsus peaks taolist finantsabi pakkuma, kuid tema meelest tuleks kehtestada maks süsihappegaasile, et vähendada "ebasoovitavat käitumist". Muski sõnade kohaselt on turu vaba iseregulatsioon parim, kuid keskkonnavaenulike sõidukite tootmisel peaks olema omad tagajärjed. "Jah, ma olen toetuste vastu ja tekitatud keskkonnakahju maksustamise poolt. Sel juhul jõuab turg ise parimale lahendusele."[175]

Musk on ennast kirjeldanud töönarkomaanina, kes järjekindlalt teeb 80-tunniseid töönädalaid, juhtides Tesla Motorsit ja SpaceX-i.[176]

Muski "töökabinet" SpaceX-i kontori- ja tootmiskompleksis Hawthorne'is California osariigis kujutab endast lauda suure avatud ruumi nurgas. Koos Muskiga töötavad samas ruumis kümned insenerid ja teised ettevõtte töötajad. Muski sõnul piirab uste ja kabinettide olemasolu suhtlemisvõimalusi, mistõttu on SpaceX-i kontoriruumide planeerimisel lähtutud maksimaalsest avatusest.[176][177]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Musk on olnud abielus kolm korda, kaks korda neist sama naisega. Ta tutvus oma esimese abikaasa, Kanada päritolu Justine Muskiga (neiupõlvenimega Wilson), ajal, mil nad mõlemad olid Queen'si üliõpilased. Nad abiellusid 2000. aastal ja läksid kaheksa aastat hiljem lahku. Neil sündis kokku kuus last. Esimene laps Nevada Alexander suri[178] 10 nädala vanuselt väikelaste äkksurma sündroomi tõttu, seejärel sündisid kaksikud, siis kolmikud.[179] Lahutuse järel andis Justine Musk intervjuu ajakirjale Marie Claire, milles ta kirjeldas oma abielu Elon Muskiga.[180]

Musk andis 2012. aasta jaanuaris teada, et oli hiljuti lõpetanud neli aastat kestnud suhte oma teise abikaasa, Briti näitleja Talulah Rileyga.[181] 18. jaanuaril saatis ta Twitteris Rileyle sõnumi, milles ta ütles: "Need neli aastat olid suurepärased. Jään sind igavesti armastama. Ühel päeval teed sa kellegi väga õnnelikuks."[182] 2013. aasta juunis otsustas ta uuesti Rileyga abielluda. 2014. aasta 11. veebruaril oli Musk kutsutud osa võtma Valges Majas toimuvast pidulikust lõunasöögist; külaliste nimekirjas olid nii Musk kui ka Riley.[183] Intervjuu ajal telesaates "60 Minutes" 30. märtsil 2014, mida juhtis ajakirjanik Scott Pelley, viibis Musk koos Riley ja oma viie lapsega.[184] 2014. aasta detsembris lahutas Musk Rileyst teist korda.[185]

Elon Muski ema, vend ja õde ning kaks emapoolset nõbu järgnesid hiljem talle ükshaaval Kanadasse ja seejärel USA-sse. Lõuna-Aafrikasse jäi elama vaid Eloni isa Errol Musk. 2002. aastal sai Elon Musk Ameerika Ühendriikide kodakondsuse.[20]

Eloni õde Tosca Musk on Musk Entertainmenti asutaja ja on produtseerinud mitu filmi.[186] Eloni vend Kimbal on restoraniärimees ja tegeleb heategevusega.[187] Elon Muski nõbu Lyndon Rive on Solar City tegevjuht ja kaasasutaja.[153][154]

Aasta 2008 oli Elon Muski jaoks tema senise karjääri kõige raskem aasta: ebaõnnestus Falcon 1 raketi kolmas katsetus; kui ka neljas katse oleks ebaõnnestunud, siis oleks ettevõte tema sõnul uksed sulgenud, sest järgmise katse läbiviimiseks poleks raha enam jätkunud.[188] Samal ajal toimunud Tesla Motorsi rahastamisvoor kukkus läbi, sest finantskriis ja suurte autotootjate pankrotistumine oli investorid ära hirmutanud. Musk oli PayPali müügist teenitud 180 miljonit dollarit ära kulutanud – SpaceX-i ja Tesla Motorsi peale. Ta pidi kogu oma allesjäänud likviidse vara panema Tesla Motorsisse ning lõpuks pidi ta raha laenama selleks, et maksta üüri isikliku kodu eest.[189] Sellele vaatamata, et neljas Falcon 1 raketi katsetus õnnestus, oli SpaceX lähedal pankrotile. 23. detsembril 2008 teatas NASA 1,6 miljardi dollarilise lepingu sõlmimisest SpaceX-iga – see päästis ettevõtte. Kaks päeva hiljem otsustasid ka Tesla Motorsi investorid ettevõttesse raha juurde investeerida.[190] 2008. aastal lagunes ka Elon Muski abielu esimese elukaaslase Justine Muskiga. Viimane lahkas toimuvat avameelselt ja detailselt oma blogis ning lahutusprotsessi kajastati laialt ajakirjanduse veergudel.[191]

SpaceX-i tehast kasutati filmi "Raudmees 2" stseenide asukohana ja Muskil on filmis pisiroll.[192]

Muskil endal on McLaren F1 superauto. Ta tegi sellega avarii ja lõhkus auto, sealjuures oli auto kindlustamata.[193] Varem kuulus Muskile Tšehhis valmistatud reaktiivmootoriga treeninglennuk Aero L-39.[194] 1994. aastal valmistatud lennukimudel Dassault Falcon 900, mida kasutati filmis "Täname suitsetamast!", on registreeritud Muski nimele registritunnusega N900SX.[195] Muskil on filmis episoodiline roll oma lennuki piloodina, kui ta avab ukse Robert Duvallile ja saadab pardale Aaron Eckharti.[196] Muskile kuulub Wet Nellie, James Bondi filmist "Spioon, kes mind armastas" pärit Lotus Esprit sportauto. Tal on plaanis ehitada see filmis nähtu taoliseks ent päriselt toimivaks autoks-allveelaevaks.[197]

Musk on külastanud festivali Burning Man ja on öelnud, et SolarCity idee tuli talle pähe 2004. aasta festivalil.[156]

Musk elab Californias Bel Airis.[198][199]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Audoktorikraadid

[muuda | muuda lähteteksti]

Tsitaate

[muuda | muuda lähteteksti]
  • (Hyperloopi kohta:) "Meil on lennukid, rongid, autod ja laevad. Mis siis, kui leidub viies moodus?"[157]
  • "Varem või hiljem peame elu oma väikeselt siniselt mullapallilt kaugemale laiendama – või välja surema."[219]
  • "Tahaksin surra Marsil... ent mitte kokkupõrkel selle pinnaga."[220]
  • "Peame selgeks saama, kuidas saada asju, mida armastame, ilma planeeti hävitamata."[221]
  • (Ukraina sõja kohta) "Me peaksime pidama läbirääkimisi. Putin tahab rahu - me peaksime Putiniga rahuläbirääkimisi pidama."[222]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Elon Musk". Forbes. Vaadatud 7. jaanuaril 2016.
  2. ↑ Curtis, Sophie (10. november 2014). "Elon Musk 'to launch fleet of internet satellites'". The Daily Telegraph. London. Vaadatud 23. juunil 2015. Elon Musk, inventor and business magnate
  3. ↑ Vance, Ashlee (13. september 2012). "Elon Musk, the 21st Century Industrialist". Bloomberg BusinessWeek. Vaadatud 23. juunil 2015.
  4. ↑ "Early Career Engineers, Conferences and Careers". asme.org. Vaadatud 4. novembril 2015.
  5. ↑ Bellis, Mary. "Biography of Elon Musk". inventors.about.com. About.com. Vaadatud 10. juunil 2015.[alaline kõdulink]
  6. ↑ "The Top 10 Venture Capitalists on 2014's Midas List". Forbes. Vaadatud 10. juunil 2015.
  7. ↑ Albergotti, Reed (21. märts 2014). "Zuckerberg, Musk Invest in Artificial Intelligence Company". The Wall Street Journal. Vaadatud 10. juunil 2015.
  8. ↑ Love, Dylan (21. märts 2014). "Elon Musk And Mark Zuckerberg Have Invested $40 Million in a Mysterious Artificial Intelligence Company". Business Insider. Business Insider. Vaadatud 10. juunil 2015.
  9. ↑ "Elon Musk". Forbes. Vaadatud 7. jaanuaril 2016.
  10. ↑ https://www.bloomberg.com/billionaires/
  11. ↑ "Youtube Video - Elon Musk: The mind behind Tesla, SpaceX, SolarCity".
  12. ↑ Jonathan Charlton. "Elon Musk 'Toying' with Designs for Electric Jet". Aviation.com. Vaadatud 30. mail 2015.
  13. ↑ Elon Musk on dodging a nervous breakdown (2013). YouTube. 16. märts 2015.
  14. ↑ Vance, lk 30
  15. ↑ Vance, lk 31–32
  16. ↑ Vance, lk 30, 33
  17. ↑ Vance, lk 38
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 Vance, lk 34
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 19,4 19,5 Vance, Ashlee. "Elon Musk, the 21st Century Industrialist". BusinessWeek. Vaadatud 9. juunil 2013.
  20. ↑ 20,0 20,1 20,2 20,3 20,4 Junod, Tom (15. november 2012). ""Triumph of his will"". Esquire. Vaadatud 11.03.2014.
  21. ↑ "Elon Musk (South African entrepreneur)". Britannica Online Encyclopedia. Vaadatud 23. detsembril 2012.
  22. ↑ "The New Yorker, Volume 85, Issues 23–30". New Yorker Magazine. 85 (23–30). 2009. Vaadatud 23. detsembril 2012.
  23. ↑ Seth Masia (mai 2011). "A Family Leads to the Installer Universe". Solar Today. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. märts 2012. Vaadatud 23. detsembril 2012.
  24. ↑ Elliott, Hannah. "At Home With Elon Musk: The (Soon-to-Be) Bachelor Billionaire". Forbes. Vaadatud 23. detsembril 2012.
  25. ↑ Vance, lk 34–35
  26. ↑ 26,0 26,1 Francisco, Bambi. "A candid interview with Tesla CEO Elon Musk". vator.tv. Vaadatud 13. juulil 2013.
  27. ↑ Vance, lk 35–36
  28. ↑ Vance, lk 36–37
  29. ↑ Hall, Dana (11.04.2014). "Rocket Man: The otherworldly ambitions of Elon Musk". San Jose Mercury News. Vaadatud 14.04.2014.
  30. ↑ "Entrepreneur Elon Musk: Why It's Important to Pinch Pennies on the Road to Riches". Knowledge@Wharton. 27. mai 2009. Vaadatud 9. juunil 2013.
  31. ↑ "Harnessing the Sun and Outer Space: Elon Musk's Sky-high Vision". Knowledge@Wharton. 13. mai 2009. Vaadatud 9. juunil 2013.
  32. ↑ 32,0 32,1 Belfiore, Michael (2007). "Chapter 7: "Orbit on a Shoestring"". Rocketeers. HarperCollins. Lk 166–195. ISBN 978-0-06-114902-3.
  33. ↑ Vance, lk 28, 162
  34. ↑ 34,0 34,1 "Play the PC game Elon Musk wrote as a pre-teen".
  35. ↑ "Blastar for HTML5". blastar-1984.appspot.com. Vaadatud 04.11.2015.
  36. ↑ 36,0 36,1 Alison van Diggelen (7. veebruar 2013). "Transcript of Elon Musk Interview with Alison van Diggelen: Iron Man, Growing up in South Africa". FreshDialogues. Vaadatud 9. juunil 2013.
  37. ↑ Vance, lk 29
  38. ↑ 38,0 38,1 Vance, lk 40
  39. ↑ 39,0 39,1 Vance, lk 41
  40. ↑ 40,0 40,1 40,2 Evan Carmichael. "Launch. The wired entrepreneur: The early years of Elon Musk". Vaadatud 13. veebruaril 2016.
  41. ↑ Vance, lk 44–45
  42. ↑ Vance, lk 45
  43. ↑ Vance, lk 45–46
  44. ↑ 44,0 44,1 Vance, lk 46
  45. ↑ 45,0 45,1 Vance, lk 47
  46. ↑ "Elon Musk – Official Bio" SpaceX
  47. ↑ Vance, lk 50
  48. ↑ Vance, lk 50, 51
  49. ↑ Vance, lk 51, 52
  50. ↑ Vance, lk 52
  51. ↑ Vance, lk 55, 56
  52. ↑ Once a physicist: Elon Musk. Physics World, märts 2007 (artikli koopia Institute of Physicsi (IOP) veebilehel)
  53. ↑ Vance, lk 54, 56, 296–297
  54. ↑ Vance, lk 54–55
  55. ↑ Vance, lk 56–57
  56. ↑ Vance, lk 57
  57. ↑ Vance, lk 57–58
  58. ↑ Vance, lk 58–59
  59. ↑ Vance, lk 60–61
  60. ↑ Vance, lk 61
  61. ↑ Vance, lk 61–62
  62. ↑ 62,0 62,1 Vance, lk 64
  63. ↑ Inventors: Elon Musk.[alaline kõdulink] About.com. Kasutatud 4. juunil 2013.
  64. ↑ Junnarkar, Sandeep (16. veebruar 1999). "Compaq buys Zip2". CNet News.com.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.05.2012. Vaadatud 4.06.2013.
  65. ↑ 65,0 65,1 Vance, lk 65
  66. ↑ 66,0 66,1 Vance, lk 66
  67. ↑ Vance, lk 68–69
  68. ↑ Vance, lk 69–70
  69. ↑ Vance, lk 70
  70. ↑ Vance, lk 72–74
  71. ↑ Vance, lk 74–75
  72. ↑ Vance, lk 75
  73. ↑ Vance, lk 75–76
  74. ↑ Vance, lk 76–77
  75. ↑ Vance, lk 77
  76. ↑ Vance, lk 78
  77. ↑ "SEC 10-K". PayPal. 31. detsember 2001.
  78. ↑ Vance, lk 79
  79. ↑ Vance, lk 85–86
  80. ↑ Vance, lk 86–87
  81. ↑ Vance, lk 88
  82. ↑ Vance, lk 89
  83. ↑ SpaceX: Entrepreneur's race to space. 60 minutes. 27. mai 2012. 3.30 algusest. Vaadatud 21. veebruaril 2016.
  84. ↑ Vance, lk 89–90
  85. ↑ Vance, lk 90
  86. ↑ "Elon Musk Biography". Encyclopedia of World Biography. Vaadatud 24. veebruaril 2016.
  87. ↑ Junod, Tom (14. november 2012). ""Elon Musk: Triumph of His Will"". Esquire. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. detsember 2015. Vaadatud 24. veebruaril 2016.
  88. ↑ SpaceX: Entrepreneur's race to space. 60 minutes. 27. mai 2012. 3.22 algusest. Vaadatud 21. veebruaril 2016.
  89. ↑ Vance, Ashlee (14. mai 2015). "Elon Musk's space dream almost killed Tesla". Bloomberg Business. Vaadatud 24. veebruaril 2016.
  90. ↑ Vance, lk 91–94
  91. ↑ Vance, lk 97
  92. ↑ Vance, lk 97, 101, 122
  93. ↑ Wayne, Leslie (5. veebruar 2006). "A Bold Plan to Go Where Men Have Gone Before". New York Times. Vaadatud 11.12.2010.
  94. ↑ Vance, lk 97–98
  95. ↑ Vance, lk 97, 99
  96. ↑ Vance, lk 99
  97. ↑ Vance, lk 99–100
  98. ↑ Vance, lk 98, 113
  99. ↑ Vance, lk 103, 104
  100. ↑ Vance, lk 111
  101. ↑ Vance, lk 114
  102. ↑ Vance, lk 115–116
  103. ↑ Vance, lk 119–120
  104. ↑ Vance, lk 121
  105. ↑ Vance, lk 164–165
  106. ↑ Vance, lk 165–167
  107. ↑ Vance, lk 168–171
  108. ↑ Vance, lk 174–175
  109. ↑ Vance, lk 180
  110. ↑ Graham, William (14. juuli 2009). "Falcon 1 launches with RazakSat for Malaysia's ATSB". NASASpaceFlight.com. Vaadatud 01.03.2016.
  111. ↑ Vance, lk 209
  112. ↑ Chang, Kenneth (25. mai 2012). "First Private Craft Docks With Space Station". The New York Times. Vaadatud 01.03.2016.
  113. ↑ 113,0 113,1 Vance, lk 210
  114. ↑ Bergin, Chris (05.03.2015). "Commercial crew demo missions manifested for Dragon 2 and CST-100". NASASpaceFlight.com. Vaadatud 7.03.2015.
  115. ↑ Kramer, Miriam (27. jaanuar 2015). "Private Space Taxis on Track to Fly in 2017". Scientific American. Vaadatud 1. märtsil 2016.
  116. ↑ Bergin, Chris (22.02.2016). "SpaceX Falcon 9 conducts Static Fire ahead of SES-9 launch". NASASpaceFlight.com. Vaadatud 1. märtsil 2016.
  117. ↑ Graham, William (21.12.2015). "SpaceX returns to flight with OG2, nails historic core return". NASASpaceFlight.com. Vaadatud 1. märtsil 2016.
  118. ↑ Vance, lk 180–181
  119. ↑ Belluscio, Alejandro G. (07.03.2014). "SpaceX advances drive for Mars rocket via Raptor power". NASASpaceFlight.com. Vaadatud 1. märtsil 2016.
  120. ↑ Nellis, Stephen (19.02.2014). "SpaceX's propulsion chief elevates crowd in Santa Barbara". Pacific Coast Business Times. Vaadatud 1. märtsil 2016.
  121. ↑ Bergin, Chris (29.08.2014). "SpaceX returns to flight with OG2, nails historic core return". NASASpaceFlight.com. Vaadatud 1. märtsil 2016.
  122. ↑ Vance, lk 126, 128–130
  123. ↑ Vance, lk 126, 130–131
  124. ↑ Vance, lk 132, 133
  125. ↑ Vance, lk 135
  126. ↑ Vance, lk 136
  127. ↑ Vance, lk 136, 137
  128. ↑ Vance, lk 139
  129. ↑ Vance, lk 140, 141
  130. ↑ Vance, lk 142–144
  131. ↑ Vance, lk 145
  132. ↑ Vance, lk 145, 147–148
  133. ↑ Vance, lk 151
  134. ↑ Vance, lk 156, 159, 170–171
  135. ↑ Vance, lk 172–174
  136. ↑ Vance, lk 220, 222
  137. ↑ Todd Woody (25. juuli 2012). "Tesla Hits Accelerator Despite Q2 Revenue Miss". Forbes. Vaadatud 25.07.2012. More than 2,350 units sold through June 2012.
  138. ↑ Tesla Motors (05.11.2012). "Tesla Q3 report: $50M revenues, $111M GAAP net loss, 253 Model S delivered in Q3". Green Car Congress. Vaadatud 06.11.2012. Sales during the 3Q 2012: 68 Roadsters and 253 Model S.
  139. ↑ Vance, lk 221
  140. ↑ Vance, lk 222, 231
  141. ↑ 141,0 141,1 Vance, lk 235
  142. ↑ "smart goes into series production with second generation electric drive". Daimler. 20. august 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. september 2009. Vaadatud 11. juunil 2013.
  143. ↑ Wood, Colum (31. august 2012). "Electric Mercedes A-Class to Debut at Paris Auto Show Using Tesla Battery Tech". AutoGuide.com.
  144. ↑ Motavalli, Jim (5. august 2011). "Tesla-Powered Toyota RAV4 E.V. to Be Built in Canada, Not California". The New York Times.
  145. ↑ Vance, lk 235–236
  146. ↑ Vance, lk 237
  147. ↑ Vance, lk 241–242
  148. ↑ Andy Boxall: It's not what you know… World's first Model S delivered to Tesla board member Digital Trends, 8. juuni 2012
  149. ↑ Vance, lk 244
  150. ↑ Vance, lk 247–249
  151. ↑ Alan Ohnsman (8. mai 2013). "Tesla Posts First Quarterly Profit on Model S Deliveries". Bloomberg L.P. Vaadatud 08.05.2013. 2013. a esimeses kvartalis tarniti Põhja-Ameerikas kokku 4900 Mudel S-i (peamiselt USA-s, mõned autod ka Kanadas). Volti ja Leafi müüginumbrid on antud USA ja Kanada kohta kokku.
  152. ↑ Andrew Krulewitz (27. jaanuar 2012). "Who Reigns Supreme in Residential Solar?". GreenTechMedia. Vaadatud 9. juunil 2013.
  153. ↑ 153,0 153,1 "Management Team". SolarCity. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. mai 2014. Vaadatud 6. juunil 2013.
  154. ↑ 154,0 154,1 Kanellos, Michael (15. veebruar 2008). "Newsmaker: Elon Musk on rockets, sports cars, and solar power". CNET.
  155. ↑ The unveiling of the Tesla Motors Electric Car. "Autoblog.com" via YouTube. Vaadatud 26. juulil 2006
  156. ↑ 156,0 156,1 van Diggelen, Alison. "Tesla and SolarCity Collaborate on Clean Energy Storage". KQED. Originaali arhiivikoopia seisuga 31. mai 2015. Vaadatud 25. juunil 2012.
  157. ↑ 157,0 157,1 Garber, Megan (13. juuli 2012). "The Real iPod: Elon Musk's Wild Idea for a 'Jetson Tunnel' from S.F. to L.A." The Atlantic. Vaadatud 21. juulil 2012.
  158. ↑ "Elon Musk unveils San Francisco-LA 'Hyperloop' idea". BBC News. 12. august 2013. Vaadatud 10. veebruaril 2014.
  159. ↑ Boyle, Alan (13. august 2013). "Hyperloop revealed: Elon Musk foresees rapid transit in a tube". NBS News. Vaadatud 14. märtsil 2014.
  160. ↑ "Elon Musk and SolarCity Donate Solar Power Project to Coastal Response Center in Alabama". Enhanced Online News. Business Wire. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2011. Vaadatud 7. juunil 2013.
  161. ↑ "Elon Musk Donates Solar Power Project to Soma City in Fukushima Prefecture, Japan". BusinessWire.com. Vaadatud 27. aprillil 2014.
  162. ↑ McKnight, John Carter (25. september 2001). "Elon Musk, Life to Mars Foundation". Mars Now, a weekly column. Space Frontier Foundation. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. september 2020. Vaadatud 7. juunil 2013.
  163. ↑ 163,0 163,1 Musk, Elon (juuni 2009). "Risky Business". IEEE Spectrum.
  164. ↑ Elon Musk (8. september 2006). "SpaceX wins NASA competition to replace Space Shuttle". SpaceX. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. märts 2012. Vaadatud 7. juunil 2013.
  165. ↑ Perry, Tesla. "Elon Musk: a founder of PayPal, Tesla Motors, and SpaceX". (Podcast). IEEE Spectrum.
  166. ↑ 166,0 166,1 Kroll, Luisa (19. aprill 2012). "The Giving Pledge Signs on 12 More Wealthy Americans Including Tesla's Elon Musk And Home Depot's Arthur Blank". Forbes.
  167. ↑ Hardigree, Matt (16. august 2012). "Elon Musk Pledges To Support Nikola Tesla Museum Project". Jalopnik. Vaadatud 16. augustil 2012.
  168. ↑ "Elon Musk Will Help Fund Tesla Museum - Business Insider". Business Insider. 14. mai 2014.
  169. ↑ "So, I had a call with Elon Musk earlier this week - The Oatmeal". theoatmeal.com.
  170. ↑ "Elon R. Musk". BusinessWeek. Vaadatud 16. oktoobril 2014.
  171. ↑ Elon Musk donates $10M to keep AI beneficial, Future of Life Institute, 2015, originaali arhiivikoopia seisuga 24.04.2015, vaadatud 20.01.2015
  172. ↑ "Elon Musk: The Way Of The Future". YouTube.
  173. ↑ Randlaid, Sven (12. veebruar 2013). "Facebooki looja asutatud lobirühm tahab USA immigratsioonipoliitikat reformida". ERRi uudisteportaal. Vaadatud 3. juulil 2013.
  174. ↑ Steven Kovach, Elon Musk Says He Quit Mark Zuckerberg's PAC Because It Was Too Cynical, 31. mai 2013, Business Insider.
  175. ↑ http://www.motherjones.com/politics/2013/10/tesla-motors-free-ride-elon-musk-government-subsidies
  176. ↑ 176,0 176,1 Robinson, Aaron (9. september 2009). "Ampere Man". Wheels Magazine. Lk 68–73. Vaadatud 17. juunil 2013.
  177. ↑ "Elons Tour of SpaceX HD". Vaadatud 17. juulil 2013.
  178. ↑ Mahdawi, Arwa (27. juuli 2024). "Elon Musk's 20-year-old estranged daughter responded to his rant about her". The Guardian (Briti inglise). ISSN 0261-3077. Vaadatud 27. juulil 2024.
  179. ↑ Musk, Justine (10. september 2010). ""I Was a Starter Wife": Inside America's Messiest Divorce". Marie Claire. Vaadatud 24.09.2011.
  180. ↑ "Justine Musk Interview on Divorce from PayPal Founder Elon Musk". Marie Claire.
  181. ↑ "Millionaire PayPal founder Elon Musk divorces actress wife Talulah Riley...and announces split via Twitter". Daily Mail. London. 20. jaanuar 2012. Vaadatud 21. jaanuaril 2012.
  182. ↑ "Elon Musk Divorce: Announces Split From Talulah Riley On Twitter". The Huffington Post. January 19, 2012.
  183. ↑ "Office of the First Lady". White House Press Office. Vaadatud 1. aprillil 2014.
  184. ↑ "Tesla and SpaceX: Elon Musk's industrial empire". 30. märts 2014. Vaadatud 30. märtsil 2014.
  185. ↑ "Billionaire Elon Musk divorces wife for second time". Telegraph.co.uk. 1. jaanuar 2015.
  186. ↑ "Tosca Musk". Musk entertainment.
  187. ↑ "Kimbal Musk ‹ The Kitchen Community". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. mai 2013. Vaadatud 7. juunil 2013.
  188. ↑ "SpaceX: Entrepreneur's race to space". 60 minutes. 27. mai 2012. Vaadatud 13. juulil 2013.
  189. ↑ "Tesla's Elon Musk had to borrow money to pay rent". USA Today. 18. aprill 2013. Vaadatud 17. juunil 2013.
  190. ↑ Berger, Brian (03.04.2014). "Why SpaceX's Elon Musk Says 2008 Was His 'Worst Year' Ever". Space.com. Vaadatud 04.04.2014.
  191. ↑ Evans, Martin (19. mai 2010). "Billionaire's ex-wife blogs details of their divorce". The Telegraph. Vaadatud 16. juulil 2013.
  192. ↑ "Elon Musk in Iron Man 2". 2. aprill 2012.
  193. ↑ Matt Hardigree. "Elon Musk Explains How He Wrecked An Uninsured $1 Million McLaren F1". Jalopnik.
  194. ↑ Wayne, Leslie (5. veebruar 2006). "A Bold Plan to Go Where Men Have Gone Before". The New York Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. november 2012. Vaadatud 7. juunil 2013.
  195. ↑ FlightAware. "Aircraft Registration N900SK". `. Vaadatud 25. juunil 2012.
  196. ↑ IMDB. "Thank You for Smoking: Full Cast and Crew". Vaadatud 25. juunil 2012.
  197. ↑ "Tesla's Elon Musk buys 007's sub to make it real" by Chris Woodyard, USAToday.com, 18. oktoober 2013 (vaadatud 13. novembril 2013).
  198. ↑ "Billionaire Tesla CEO Elon Musk Buys Neighbor's Home in Bel Air For $6.75 Million". Forbes. Vaadatud 1. novembril 2013.
  199. ↑ "Inside Elon Musk's $17M Bel Air Mansion". Bloomberg News. Vaadatud 21. augustil 2013.
  200. ↑ "The 2010 Time 100". Time. 29. aprill 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. august 2013. Vaadatud 16. juunil 2013.
  201. ↑ "The 2013 TIME 100". Time. 18. aprill 2013.
  202. ↑ "Barron Hilton and Elon Musk honoured with the highest FAI awards". Fédération Aéronautique Internationale. 16. detsember 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 19.04.2015. Vaadatud 19.09.2015.
  203. ↑ Dula, Art (16. juuni 2011). "Heinlein Prize Honors Elon Musk of SpaceX". The Heinlein Prize.
  204. ↑ Smith, Jacquelyn (14. veebruar 2011). "America's 20 Most Powerful CEOs 40 And Under". Forbes. Originaali arhiivikoopia seisuga 9.12.2012. Vaadatud 18.02.2011. To make this list, you had to be the chief executive of one of the 20 biggest publicly traded companies in the U.S. (as of Feb. 11, by market capitalization) with a CEO aged 40 or under.
  205. ↑ "Living Legend in Aviation Awards". Kittie Hawk Air Academy. 2010.
  206. ↑ "SPACEX SUCCESSFULLY LAUNCHES FALCON 1 TO ORBIT". Space Exploration Technologies Corp. 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. jaanuar 2013. Vaadatud 16. juunil 2013.
  207. ↑ "Space Community Gathers at National Space Society's ISDC 2009". National Space Society. 17. juuni 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. august 2017. Vaadatud 16. juunil 2013.
  208. ↑ "Connie Awards". National Wildlife Federation. 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. juuni 2009. Vaadatud 16. juunil 2013.
  209. ↑ "Aviation Week Events". Aviation Week. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. märts 2013. Vaadatud 16. juulil 2013.
  210. ↑ "Rocket Man". R&D. 4. september 2007.
  211. ↑ "Automotive Executive of the Year". DNV Certification. 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. mai 2018. Vaadatud 17. juunil 2013.
  212. ↑ Chafkin, Max (1. detsember 2007). "Entrepreneur of the Year, 2007: Elon Musk". Inc.
  213. ↑ "Tesla Roadster". Index. 2007.
  214. ↑ "Tesla CEO Elon Musk". Tesla Motors. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. detsember 2014. Vaadatud 17. juunil 2013.
  215. ↑ "2012 RAeS Gold Medal". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. november 2012. Vaadatud 17. juunil 2013.
  216. ↑ Graduation show, Art Center College of Design, USA – 18 December 2010
  217. ↑ Bahareth, Mohammad (2012). Kings of the Internet: What You Don't Know about Them ?. iUniverse. Lk 81–82. ISBN 978-1469798424. Vaadatud 16.07.2013.
  218. ↑ 2009 Honorees » Elon Musk Amherst College.
  219. ↑ "Elon Musk". Esquire. 1. oktoober 2008. Vaadatud 29. novembril 2012.
  220. ↑ Vance, Ashley (13. september 2012). "Elon Musk, the 21st Century Industrialist". Bloomberg. Vaadatud 14. septembril 2012.
  221. ↑ "Driving With Elon Musk". 26. märts 2012.
  222. ↑ Ronan Farrow (21. august 2023). "Elon Musk's Shadow Rule". newyorker.com (inglise). The New Yorker. Vaadatud 23. augustil 2023. “He was onstage, and he said, ‘We should be negotiating. Putin wants peace—we should be negotiating peace with Putin,’ ” Reid Hoffman, who helped start PayPal with Musk, recalled. Musk seemed, he said, to have “bought what Putin was selling, hook, line, and sinker.” A week later, Musk tweeted a proposal for his own peace plan, which called for new referendums to redraw the borders of Ukraine, and granted Russia control of Crimea, the semi-autonomous peninsula recognized by most nations, including the United States, as Ukrainian territory.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Vance, Ashlee (2015). Elon Musk: Tesla, SpaceX ja rännak ulmelisse tulevikku. Tõlkinud Aimla-Laid, Triin. Tallinn: Küppar & Ko. ISBN 9789949962518.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Elon_Musk&oldid=6744694"