Eliit

See artikkel on inimeste grupist; Eesti ansambli kohta vaata Eliit (ansambel)

Eliit on suhteliselt väikesearvuline grupp inimesi, kes kasutavad privilegeeritud staatust, mis tõstab neid kõrgemale inimestest, kes kuuluvad madalama staatusega gruppi.

Eliit paikneb stratifikatsioonistruktuuri tipus, kuna talle kuulub ühiskonnas oluliseks ja väärtuslikuks peetud tunnuseid (päritolu, varandus, võim või haritus).

Eliitide uurimine sai alguse 20. sajandi alguses, esimesteks teoreetikuteks sellel alal olid Vilfredo Pareto, Gaetano Mosca ja Roberto Michels. Politoloogia aspektist lähtudes on vaja tundma õppida, kuivõrd olulist rolli nad mängivad erinevate poliitikate elluviimisel ja kuivõrd nad mõjutavad poliitilisi protsesse ühiskonnas.

Ühiskonnas on levinud arvamus eliidist kui grupist, kuhu kuuluvad väljapaistvate isikuomadustega isikud. Tihti vastab selline ettekujutus ka tõele – omades erilisi privileege, omandavad paljud kõrgkihtidest pärinevad isikud aja jooksul sellised vaimsed omadused, mille kandjateks ühiskonna silmis peabki eliit olema. Eliiti kuuluvad isikud ei pruugi sündides kaasa saada erilisi isiksuslikke omadusi, küll võivad nad aga omada erilisi vaimseid omadusi, mis on eelkõige elukogemuse ja treeningu tagajärg. Mõned teoreetikud on arvamusel, et tõeline eliit kerkib esile siis, kui ajaloolises missioonis osalejad veenduvad selles, et ainult nemad suudavad missiooni korralikult läbi viia. Neid tuntakse kui ametisolijaid, kes on ühiskonda valitsevates institutsioonides võtmepositsioonidel ja kes kollektiivselt moodustavad eliidi. Eliiti võib defineerida veel kui valitsejate gruppi, kelle võimuses on omastada vahendeid mitte-eliidilt, kes omakorda moodustavad selgepiirilise organisatsioonilise aparaadi.

Tänapäeva moodsas ühiskonnas eksisteerib avatud eliidi printsiip. Demokraatliku riigikorra puhul on juurdepääs võimule põhimõtteliselt avatud igaühele. Pluralistlikus ühiskonnas moodustavad juhtkihi erinevad juhtimis- ja valitsemisfunktsioone kandvad ning omavahel konkureerivad juhtgrupid. Autoritaar-totalitaarsetes ühiskondades toimub eliidi moodustumine teisiti kui demokraatlikes riikides, alludes teistele ühiskondlikele seaduspärasustele.

Teooriad

Vilfredo Pareto väitis, et inimesed erinevad nii füüsiliselt, intellektuaalselt kui ka moraalselt. Eliidid on grupid, kes on erinevate sotsiaalsete hierarhiate tipus. Pareto väidab, et iga ühiskond omab sotsiaalset hierarhiat, mille eesotsas on väike arv inimesi, seda isegi siis, kui valitsus näib olevat rohkearvuliste hulkade kätes. Ta jagab eliidi kaheks:

valitsevaks eliidiks (poliitiline eliit), mis hõlmab neid, kes on otseselt või kaudselt seotud valitsemisega ja
mittevalitsevaks eliidiks (kultuuri eliit), mille moodustavad ülejäänud. Viimase all mõistab Pareto loomingulisi inimesi.

Pareto käsitleb oma teoorias veel eliitide tsirkulatsiooni ehk ringlemist. Seni kui eliit on avatud andekaimatele mitteeliidi hulgast, on andekate ja eliidi positsioonid suuresti kattuvad. Kui aga eliit muutub suletuks, kaugenevad ka andekad ja eliit üksteisest. Viimasel juhul võib olla ohustatud sotsiaalne tasakaal ning ühiskond muutub aldiks vägivaldsetele väljaastumistele, mis ei pruugi aga elimineerida eliidi võimu.

Gaetano Mosca jagab ühiskonna valitsevaks ehk poliitiliseks klassiks ja valitsetavaks klassiks ning massiks. Ta väidab, et enamuse valitsust pole võimalik hoida ülal vähemusele vastu tegutsemisega. Vähemused valitsevad enamust isegi demokraatias, kuna vähemusel on võime organiseerida ja massid jäävad mitteorganiseerituks. Ta osutab ka neljale kriteeriumile eliiti kuulumisel – jõukus, sünnipära, sõjaline vaprus ja "teadmine". Kuigi need neli alust, kas siis üksikult või üksteisega segatult, moodustaksid ajalooliste valitsevate klasside objektiivse võimubaasi, eeldab kindel valitsus Mosca arvates veel "sideainet", mille ta leiab olevat "poliitilises vormelis" – antud ühiskonnakorra oludes laialdaselt aktsepteeritud tõekspidamiste ja printsiipide kogumis. Poliitiline vormel ehk poliitiline konsensus annab valitseva klassi domineerimisele "õigustuse". Mosca väitis aristokraatia näitel, et valitsev eliit peab uue klassi kaasa haarama valitsevasse poliitikasse (Inglismaa 17–18. sajand), vastasel juhul ta kukutatakse (Prantsusmaa 1789).

Roberto Michels lähtub oma teoorias poliitiliste parteide ja ametiühingute võimu uurimisest. Ta leidis, et isegi need organisatsioonid, mille põhimõtted rajanesid demokraatlikel alustel, olid organiseeritud oligarhilisel viisil. Michelsi arutluskäigu loogika järgis mõttekäiku, et kuigi demokraatlikud põhimõtted tagavad kõigile võrdse osalusvõimaluse, jaguneb vaadeldav organisatsioon ikkagi liidrite vähemuseks ja juhitavaks enamuseks. Algselt on liidrid organisatsiooni täidesaatvaks organiks, kuid hiljem hakatakse tarvitama peaaegu piiramatut võimu organisatsiooni lihtliikmete üle. Tihti tuleb otsuseid teha kiiresti, mis ei ole aga sageli võimalik demokraatlikke protseduure järgides, seega võib liidritel tekkida kiusatus neid protseduure eirata. Siit tuleneb Michelsi "raudse oligarhia seadus" – kes ütleb organisatsioon, ütleb oligarhia, ja mida arenenum on organisatsioon, seda tugevam on oligarhia.

Anton Steen viis aastatel 1992–1994 Balti riikides läbi uurimuse poliitiliste eliitide kohta. Tema uurimuse ajendiks oli huvi, kuidas on muutunud eliit üleminekul ühest režiimist teise. Kes on see uus võimu eliit, kuna taasiseseisvumine, turu reformid ja demokraatia on loonud uue poliitilise paradigma – eliidi värbamine peaks nüüd toimuma uutel alustel. Ta arutleb, et eliidi struktuur rajaneb nende allikate kontrollimisel, millest teised on sõltuvad. Steen leiabki, et peamine probleem uutes riikides on kontrolli loomine protseduuride ja poliitiliste väljundite üle. Eliidi kontroll on eriti oluline riikides, kus on suur etniline vähemus, mida tajutakse kui ohtu rahvuslikule sõltumatusele ja kultuurile. Steeni arvates olid eliidid Balti riikides totalitaarsel perioodil äärmiselt stabiilsed, ühinenud ja ideoloogiliselt kokkukuuluvad. Opositsioon peaaegu puudus ja siin ei olnud korporatiivseid institutsioone nagu seda oli fašistlikes autoritaarsetes režiimides. (Steen, 1996a: 143). Uue eliidi formeerumisel tekkis küsimus, kuidas suhtuda vanasse eliiti, kaasa arvatud eliidi vene vähemussse. Selge on see, et uus riik vajas võimekaid inimesi ja seepärast välistati inimesi uue eliidi hulgast ainult ühe kriteeriumi alusel – seotus KGB-ga ja aktiivne toetus augustiputšile Moskvas.

Kui Lätis ja Leedus saab rääkida eelneva režiimiga seotud inimeste jätkuvast tegevusest, siis Eesti puhul on ühise taustaga parlamendiliikmete proportsioon tunduvalt madalam. Samas tuleb meeles pidada, et Balti riikides oli NLKP liikmeid 5–7 protsenti siin elavast rahvastikust. Valdavaks nähtuseks oli vene rahvusest inimeste puudumine poliitilistelt positsioonidelt. Ka naiste osakaal parlamentides oli väike. Eesti parlamendis oli vaid 11 protsenti naisi, mis ei vastanud kaugeltki rahvastiku soolisele proportsioonile. Nõukogude ajal oli poliitilise eliidi vanus kõrge, põhjustades nii-öelda gerontokraatiat. Eestis uues parlamendis oli keskmine vanus 46 aastat. Steen järeldab parlamentides läbi viidud uurimuse põhjal, et Eesti eliit võrreldes Leedu ja Läti omaga kaldub olema noorem ja linnastunum ning põlvneb kõrghariduse ja kõrge sotsiaalse positsiooniga peredest. Stabiilse demokraatia väljavaade Balti riikides tundub eriti sõltuvat legitiimsete demokraatliku suhtumisega poliitiliste liidrite värbamisest.