Eesti NSV majandus

Töö Saku Õlletehases 1987. aastal

Tarbeklaas tegutses aastatel 1940–1993

Eesti NSV majandus käsitleb Eesti NSV liiduvabariigi majanduselu.

1940. aastal peale Eesti okupeerimist ja annekteerimist alustati tööstusettevõtete natsionaliseermist ja suurmaaomanike vara ümberjaotamist.

Suvel 1940 alustas Nõukogude võim Eestis, Riigivolikogu deklaratsiooniga pankade, kindlustusseltside ja suurtööstuste natsionaliseerimise kohta ettevõtete riigistamist, kuigi osa neist jäi tegutsema endise nime all. Teisel osal muudeti osa nimest, nt Punane RET, paljudel juhtudel aga nimetati ettevõte ümber, näiteks Naha- ja jalatsivabrik "Union". Natsionaliseeriti suuri tööstusettevõtted, nagu tekstiiltööstuse alal Kreenholmi, Sindi, Narva kalevivabrik, Balti puuvillavabrik, Kilgase, Rauaniidi jt. ettevõtted. Põlevkivitööstustest natsionaliseeriti Kiviõli, Goldfieldsi ja Küttejõu ettevõtted. Paberitööstustest võeti üle Põhja puupapivabrik, Jägala ja Joaveski puupapivabrikud, samuti Kohila ja Räpina paberivabrikud. Natsionaliseeriti Lutheri puutööstus, Oskar Kersoni Kersoni kunstsarvetööstus, Lorupi klaasivabrikud, Põhjala kummitööstus, Unioni nahatööstus, Järvakandi tehased, Port-Kunda tsemendivabrik ja teised. Kõik suured metallitehased, nagu Krull, Ilmarine, Volta, Aivaz, samuti Tartu telefoni- ja alumiiniumivabrikud. Are, RET, Kimbergi, Tavasti jt natsionaliseeriti.

Natsionaliseeriti ühtekokku 103 panka, tähtsamatest Eesti Pank, Tallinna Krediitpank, Scheeli pank, Eesti Laenu Pank, Tartu Pank, Kauba Pank Tartus, Keskkassa, Tallinna ja Tartu linnapangad, Põllumeeste Keskpank ja ka hulk ühispanku, eesotsas nende keskasutuse Eesti Rahvapangaga. Natsionaliseeriti ka 57 laevandusettevõtet.

Suurtaludest, kui need oli eraomandis üle 30 ha, eraldati uusmaasaajalele talukohad, 1940. aastal teostatud maareformiga riigi- või suurtaluomanike maadest eraldatud uusmaasaajate normaaltalu suuruseks kavandati 16,5–22,5 ha.

Eraettevõtete tegevus lõpetati Eesti NSVs 1947. aastaks. 1945–1945 toimus maareform, mille käigus jaotati ümber umbes 30 protsenti põllumajanduslikust maast. Pärast maareformi hakati ette valmistama põllumajanduse kollektiviseerimist. Viis esimest kolhoosi loodi 1947. aastal ja neist esimene 6. septembril Saaremaal Sakla külas. Kollektiviseerimise käigus toimus 1949. aastal märtsiküüditamine.

Kogu majandusliku tegevuse kavandamine toimus viisaastakuplaanide alusel, mis lähtusid NSV Liidu üldistest plaanidest.

Eriti hoogsalt arendati põlevkivitööstust. 1948 valmis Kohtla-Järve – Leningradi gaasijuhe ja 1953 Kohtla-Järve – Tallinna gaasijuhe.

1975. aastal oli viiendik Eesti NSV ettevõtetest rohkem kui 1000 töötajaga (1964. aastal 6,4%). Vähenes põllumajanduses töötavate inimeste arv: 1960 töötas põllumajanduses 25,4 protsenti töötavatest inimestest ja 1975. aastal 13,8 protsenti.

Oluline oli elektrifitseerimine ja 1951. aastal loodi ühtne Eesti energiasüsteem, mis 1960. aastate algul ühendati Venemaa süsteemiga. 1966. aastal valmis Balti Soojuselektrijaam ja 1973. aastal Eesti Elektrijaam. 1953. aastaks oli elektriga varustatud 38% kolhoosidest ja 86% sovhoosidest ja 1964. olid kõik majandid elektrifitseeritud, milles Eesti NSV oli NSV Liidus esikohal.

1950 valmis Maardu Keemiakombinaadi väävelhappe ja superfosfaaditsehh, 1955 Narva mööblivabrik, 1958 asutati esimene sõjatööstusliku kallakuga Tallinna Pooljuhttakistite Tehas jne.

Eesti NSV toodangust läks välja (peamiselt teistesse NSV Liidu piirkondadesse) 90% aparaadi-, raadioelektroonika- ja elektritööstuse-; 60–70% keemia-, kala-, tselluloosi-, paberi-, ja elektrienergiatööstuse ning umbes 45% kergetööstusetoodangust.

1967. aastal alustati kitsarööpmelise raudtee välja vahetamist laiarööpmelise vastu: 1971 avati uus raudtee Tallinna ja Pärnu vahel.

1950. aastatel algas aktiivne elamuehitus. 1962 asutati kolhooside initsiatiivil majanditevaheline ettevõtte – Eesti Kolhoosiehitus.

Vaata ka

• Eesti NSV ettevõtete loend
• Eesti majandus