Mine sisu juurde

Raadio-Elektroonika Tehas

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt RET)

Raadio-Elektroonika Tehas (lühend: RET) oli Tallinnas aastail 1935–1993 tegutsenud raadiotehas[1].

Raadio-Elektrotehnika Tehas

[muuda | muuda lähteteksti]

OÜ Raadio-Elektrotehnika Tehas (RET) asutati 1935. aastal ettevõttena, mille tegevusalad olid raadio- ja elektritarvete valmistamine ja müümine. OÜ RET esimene tehasehoone endise Bekkeri laevatehase territooriumil Kopli tänav 80. Ettevõtte tootmishoone asus 1938. aastast Tallinna kesklinnas kolmekorruselises kivimajas aadressil Villem Reimani 9. Ettevõtte direktor oli Hans Wõrk, juhatusse kuulusid Hans Wõrk, Friedrich Olbrei, Julius Anton, Karl Reinmann (Reinaste) ja Reinhold Saving.

Ettevõte valmistas peale põhitoodanguks olevate raadiovastuvõtjate mähiseid, induktiivpoole, transformaatoreid, valjuhääldeid, lambipesi ja muid raadio- ja elektritarvete osi. Eritellimisel ehitas RET kappraadioid, võimendeid, kooliraadiote seadmeid, raadiojaamade saatejaamu (sõjaväele, laevadele jne), heliülekande seadmeid (peamiselt sõjaväele), transformaatoreid ja paispoole (peamiselt Riigi Ringhäälingule), anoodpinge vibraatormuundureid (vibraator-anoode) patarei- ja akutoitega raadiovastuvõtjatele, mõõteriistu, kantavaid ja statsionaarseid telegraafi- ja telefonisaatejaamu koos vastuvõtjatega. 1938. aastal sai valmis uus neljakorruseline tootmishoone. 1940. aastal töötas RET-is 250 töötajat.

Aastal 1940 tehas natsionaliseeriti[2], 1940. aasta novembris liideti RET-iga Tartu Telefonivabriku raadioosakond, järgmise aasta jaanuaris Elektrotehnika Tehas ARE. "Vastu tulles käitise töötajate üksmeelsele soovile" nimetati tehas Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 3. märtsist 1941 ümber: Raadio-Elektrotehnika Tehasest RET sai Raadiotehas Raadio-Pioneer ja hiljem Punane RET[1].

Teise maailmasõja alguses evakueeriti väärtuslikum osa tehase sisseseadest ja osa spetsialistidest Omski oblastisse, kus tegeleti tankiraadiote väljatöötamise ja tootmisega. Seal väljatöötatud tankiraadiod kuulusid sideulatuse poolest tolle aja maailma parimate hulka. Oma osa selles oli arvatavasti Philipsi ja teiste tuntud elektronlampide valmistajate lampide ja nende USA analoogide kasutamisel, kuid ka väljatöötajate oskustel, mis viisid NSV Liidu autoritunnistustega kaitstud lahendusteni, mis NSV Liidu sõjatehase ja sõjaaja tingimustes ei saanud olla kõigi tegelike autorite nimele vormistatud.

Saksa okupatsiooni ajal läks tehas Saksa firma Telefunken kasutusse, ja nimeks pandi Funktechnische Fabrik Reval. Juhatajaks määrati insener Eduard Kokker, kellele oli nõuandjaks Telefunkeni esindaja. Tehas pidi hakkama valmistama raadioseadmeid Saksa Kriegsmarine sõjaliste vajaduste tarbeks.

Punane RET

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sõda pöördus suurem osa Omski oblastisse evakueeritud personalist tagasi Eestisse ja tehas jätkas tegevust nime Raadiotööstus „Punane Ret" all Narva maantee ja Jõe tänava nurgal oleval krundil asunud hoonetes (Reimanni tänav 9/11). Raadiotehase Punane RET toodangu profiili muudeti aga NSV Liidu vajaduste järgi oluliselt. Põhilisteks toodeteks said elektroonsed mõõteriistad, peamiselt voltmeetrid ja oommeetrid ning nende metroloogilise kindlustuse vahendid (kalibraatorid). Seda on sageli "sõjatoodanguks" nimetatud. Tuntumad nendest olid lamptehnika ajastul vahelduvvoolu millivoltmeeter MBЛ-3, volt-oommeeter BK 7-9 (1965) jt. Vahelduvvoolu millivoltmeetrite osas sai RET juhtivaks ettevõtteks NSV Liidus.

Meger ehk megaoommeeter on kantav mõõteriist väga suurte takistuste mõõtmiseks
Raadio Punane Ret
Raadiovastuvõtja, "Punane Ret"

Transistoridel ja mikroskeemidel teostatud mõõteriistadest olid tuntumad vahelduvvoolu millivoltmeetrid B3-39 jt. Eriliste toodete hulka tuleb lugeda aga tõelise efektiivväärtuse (true RMS) detektoriga voltmeetrid B3-40, B3-42, B3-57 jt, mille kõige tundlikum mõõtepiirkond oli 30 μV ja töösagedusala oli kuni 50 MHz. Väga kasutatav oli ka universaalne voltmeeter В7-26 (1977)[3]. Väga eriliseks tooteks olid aga ülitäpsed vahelduvpinge-alalispingemuundurid täpsusega kuni 0,001%, mis põhinesid TREKB inseneri Toom Pungase leiutistel. Mainimist väärivad kindlasti ka alalisvoolu mikrovoltmeetrid (Rein Kipper), vahelduvpingekalibraatorid (Tõnis Laud), jpt tooted.

Punase RET-i tööstushoone (OÜ RET 1938 ehitatud tehasehoone koos hilisemate juurdeehitustega; august 2011)

Mõõteriistade kõrval toodeti edasi ka raadiovastuvõtjaid. Nendest mudel Estonia-2 sai 1958. aastal Brüsselis toimunud maailmanäitusel "Expo 58" kuldmedali, arvatavalt peamiselt hea helikõla pärast, mis saavutati spetsiaalse konstruktsiooniga põhivaljuhääldite ja pseudostereofoonilist efekti andvate eraldi lisavaljuhääldite kasutamise teel. Seda vaatamata spetsialisti poolt aimatavale põhinemisele sõjaeelsete AS ARE raadiovastuvõtjate lahendustele (millele olevat viidanud ka arvatavasti maailmanäitust külastanud Endel Are).

Radioola Estonia kõrval hakati 1960. aastatel tootma ka teist olulist laiatarbetoodet – elektronorelit Retakord.

Tehase Punane RET uus suur tootmishoone avati Narva maantee ääres 1960. aastal. Kümmekond aastat hiljem laiendati tehast veelgi suurema Jõe tänava tootmishoone ehitamisega. Hiljem ehitati juurde veel üks tootmishoone krundi Ahtri tänava poolsele küljele, milles paiknes ka õhukese kile tehnoloogias mikroskeemide valmistamise üksus.

Tehasest sai Tallinna Tootmiskoondise RET põhiline osa selle moodustamisel 1970. aasta paiku. Koondisse kuulusid veel Tallinna Raadio-Elektroonika Konstrueerimisbüroo (TREKB) ja Jõhvi tsehh, kus algul toodeti RET-i valjuhääldeid, hiljem aga transformaatoreid ja muid elektromehaanilisi komponente.

1980. aasta paiku valmis tehase uus laiatarbetoodangu osakond Lasnamäel Peterburi tee ääres. Tehase töötajate arv oli siis umbes 3000.

Sel ajal oli tehas kogu NSV Liidus tuntud kõrgema klassi stereofooniliste radioolade Estonia tootjana[1]. Ilmselt oli RET ka esimene CD-plaadimängijate tootja Nõukogude Liidus. Vähesel määral toodeti ka kassettmagnetofone Estonia-210.

1992. aastal korraldati ettevõte ümber riiklikuks aktsiaseltsiks[1]. Kuid juba 1993. aastal lõpetas ettevõte majanduslikel põhjustel tegevuse[1].

Hoonestu

[muuda | muuda lähteteksti]

1994. aastal ostis endise RET-i pankrotivarana kolmteist hoonet, 40 miljoni krooni eest, endise RETi tehase kvartali varad, kaheksale eraisikule (sh Ülo Pärnits, Aivar Rauam, Mehis Pilv) kuuluv RET Arengugrupi AS[4].

Renoveeritud Danske Banki Eesti filiaali peakontor Tallinnas Narva maantee 11

Esimesena müüdi edasi RETi kvartalis hoone aadressiga Narva mnt 11d NoWe Pangale 1994. aastal, seejärel kaks neljakorruselist ehitust Eesti Ekspressile, Hüvitusfondile ja Virumaa Kommertspangale[5] ja tehase kvartali Narva maantee 11 renoveeritud hoonetesse asusid Eesti Ekspress ja Eesti Maapank. Hiljem asus ühes hoones Hüvitusfond.

1996. aastal avas AS Noxtun, peamänedžer Lauri Laubre juhtimisel endises Tallinna elektroonikatehase Punane RET ühes hoones ööklubi Dekoltee. Klubi hallanud AS Noxtuni omanikud olid IS Muusikaklubide AS ja RET-i Arengugrupi AS[6]. 2000. aastal taasavati pankrotistunud[7] ööklubi Dekoltee asemel Ahtri tänav 10 uue nime all Club Decolte[8] ja 2006. aastal Ööklubi Panoraam[9]

1996. aastal omandas 13 miljoni krooni eest tehase Narva maantee ääres paiknev peahoone Forekspank ja hoone ehitati ümber pangamajaks[10]. Kõrvalmaja Narva mnt. 9a, kus asus panga peakontor (endine Raepanga peakontor[11][12], üüris Forekspank välja. Esmalt paiknes Narva maantee äärses hoones Forekspank, seejärel Optiva Pank, siis Sampo Pank, kuni selle omandas Danske Bank.

Ahtri 12, varasema galvaanikatsehhi hoones avati 1997. aastal kaubamaja City[13]. Enamik Jõe tänav 3 hoonest müüdi büroopindadeks. Jõe 7 kujundati äri- ja eluhooneks. Ahtri 8 kohandati seitsmekorruseliseks büroohooneks ja Jõe 5 kaheteistkümnekorruseliseks büroohooneks. 1997. aastast RET Arengugrupp jätkas nüüd tööd Tallinna Maailmakaubanduskeskuse nime all äriteenuste pakkujana[14].

Peterburi tee 67a tootmishoonet hakkas kasutama Soome ettevõte Elcoteq, mille mobiiltelefonide toodang tehases Elcoteq Tallinn andis suure osa Eesti ekspordist. Hiljem lisandus selle tehasehoone kasutajaks Rootsi ettevõte Ericsson AB, kellest Elcoteqi lahkumise järel sai hoone ainukasutaja, toodanguks mobiiltelefonside tugijaamad.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Tallinna entsüklopeedia. I köide Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS, 2004. Lk 137
  2. ↑ 771. Natsionaliseerimisele kuuluvad tööstusettevõtted, Riigi Teataja, nr. 81, 26 juuli 1940
  3. ↑ "Universal voltmeter B7-26 (www.radiomuseum.org)".
  4. ↑ Sirje Niitra, RET-i Arengugrupp ootab pilvelõhkuja ehitamise luba, Ärileht, 12.02.1996
  5. ↑ RETis valmivad hooned, www.aripaev.ee, 5. jaanuar 1996
  6. ↑ Ööklubi Dekoltee avab uksed 17. jaanuaril , epl.delfi.ee, 12.01.1996
  7. ↑ Dekoltee on muutunud vanarauaks, www.aripaev.ee, 26. jaanuar 2000
  8. ↑ Kaks uut ööklubi avab peagi uksed, epl.delfi.ee, 18.11.2000
  9. ↑ Ööklubi Panoraam kolib Decolte ruumidesse, majandus.postimees.ee, 20. juuni 2006
  10. ↑ Forekspank ostis endise RET-i hoone Narva maanteel, arileht.delfi.ee, 4.04.1996
  11. ↑ Eesti Forekspank ostab peakontori jaoks hoone, www.aripaev.ee, 3. aprill 1996
  12. ↑ ISESEISVATEKS VÄLISARVELDUSTEKS VOLITATUD PANGAD seisuga 11. aprill 1995, RAEPANK, haldus.eestipank.ee, (vaadatud 28.12.2022)
  13. ↑ Uus kaubamaja büroohoone all, www.postimees.ee, 26. veebruar 1997
  14. ↑ RET Arengugrupp muutus Tallinna Maailmakaubanduskeskuseks, 21. juuni 1997

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Raadio-Elektroonika_Tehas&oldid=6696701"