Jonathan Lowe

E. Jonathan Lowe (24. märts 1950 – 5. jaanuar 2014) oli Briti filosoof.

Ta õppis 1968–1972 Cambridge'i Ülikoolis ja 1972–1975 Oxfordi Ülikoolis.

Ta oli 1995. aastast Durhami Ülikooli filosoofiaprofessor.

Tema põhilised uurimisvaldkonnad olid metafüüsika, vaimufilosoofia, filosoofiline loogika ja varauusaja filosoofia ajalugu.

Vaimufilosoofias vastustas ta igasugust füsikalismi, leides, et see ei anna inimese kogemusest, mõtlemisest ja tegevusest õiget pilti. Ta kaitses mina (self) ja keha psühhofüüsilist dualismi, pidades mina püsivaks ja taandumatuks entiteediks, mõtlemise ja kogemuse eneseteadlikuks subjektiks ning kavatsusliku tegevuse allikaks. Ta ei pidanud mina olemuslikult mittemateriaalseks asjaks ega reifitseerinud vaimu. Jäädes naturalismi raamesse, rõhutas ta teadvuseseisundite asendamatut ja sõltumatut seletuslikku rolli.

Looming

Mittekartesiaanlik substantsidualism ja vaimse põhjuslikkuse probleem

Artiklis "Non-Cartesian substance dualism and the problem of mental causation" (2006) pakub Lowe välja mittekartesiaanliku substantsidualismi, mille järgi isik ehk mina on kehast ja selle osadest erinev substants, mis ei pruugi olla kehast lahutatav. See positsioon seletab vaimse põhjustamise võimalikkust paremini kui Descartesi dualism ja tavalised füsikalismi vormid.

Mittekartesiaanlik substantsidualism väidab, et isikud ehk minad, st eneseteadlikud elamuste ning kavatsuslike tegude subjektid, erinevad oma orgaanilistest füüsilistest kehadest ja nende osadest (aju, kesknärvisüsteem. Isikud on etaldi substantsid (püsivad entiteedid ja omaduste kandjad, mille identsus ei sõltu millestki muust). Isik ei pruugi olla kehast lahutatav, kehata olemas olla suutev. Isikud võivad olla füüsilised, omada näiteks kuju, pikkust ja kaalu. Sarnane seisukoht oli Peter Strawsonil, kes vaevalt oleks tahtnud nimetada seda dualismiks. Mittekartesiaanlik substantsidualism seletab vaimset põhjustamist paremini kui Descartesi dualism ja tavalised füsikalismi vormid. Descartesi dualismil, mille järgi hingel ehk minal, puhtvaimsel substantsil, pole füüsilisi tunnuseid ega asukohta, on raskus seletada, kuidas hing on põhjuslikult seotud just oma kehaga (Jaegwon Kim). Füsikalism jälle ei suuda hästi seletada vaimsele põhjuslikkusele iseloomulikku intentsionaalsust või teleoloogilisust. Mittekartesiaanlik substantsidualism aga tunnistab nii mina füüsilisi aspekte kui ka vaimse põhjuslikkuse autonoomset loomust.

Mina ja sama identsuses on palju põhjusi kahelda. Aga kui nad ei ole identsed, kuidas me saame siis oma keha osi põhjuslikult kontrollida (vaimne põhjustamine)? René Descartes ("Meditatsioonid esimesest filosoofiast") oli kõige kuulsam substantsidualist. Tema järgi on vaim ehk mina ehk hing ja keha erinevad ja lahutatavad substantsid (individuaalsed entiteedid]], mis on olemas sõltumatult teistest säärastest entiteetidest, välja arvatud Jumal), mis on substantsiaalses ühenduses. Kummalgi substantsil on põhiatribuut, mida teisel pole: vaimul mõtlemine ehk teadvus, kehal ulatuvus, ja kõik substantsi omadused on selle atribuudi moodused (üksikmääratlused). Mõtlemise moodused on näiteks uskumused, soovid ja tahtmised, ulatuvuse moodused näiteks kujud, suurused ja kiirused. Descartes põhjendab seda esiteks vaimu ja keha eraldi olemasolu mõeldavusega, teiseks hinge oletatava jagamatusega ehk lihtsusega, mida ta vastandab keha jagatavusele, mis on ilmsem. Mõeldavusargument on niisugune: 1) on mõeldav, et ma oleksin olemas ilma kehata; 2) see, mis on mõeldav, on võimalik, sest vähemalt Jumal saab seda esile kutsuda; 3) järelikult on võimalik, et ma oleksin olemas ilma kehata; 4) kui on võimalik, et ma oleksin olemas ilma kehata, siis mina ja minu keha on erinevad ja lahutamatud substantsid; 5) järelikult on mina ja minu keha erinevad ja lahutamatud substantsid. Sammu 2) saab vaidlustada, sest siin eeldatakse, et mõeldavuse põhjal saab usaldatavalt reaalse ehk metafüüsilise võimalikkuse üle otsustada. Sammu 4) saab vaidlustada, sest siin eeldatakse, et minu keha on olemuslikult keha, st igas võimalikus maailmas, kus minu keha on olemas, on ta keha (sest kui minu keha ei ole olemuslikult keha, siis on võimalik, et ma olen oma keha ning võimalikud maailmas, milles ma olen olemas ilma kehata, on lihtsalt need, milles minu keha on olemas, kuid pole keha (Trenton Merricks, "A new objection to a priori arguments for dualism")). See samm on siiski väga usutav, sest ontoloogiline kategooria tundub olevat entiteedile olemuslik. Raskem lugu on sammuga 2) (Tamar Szabó Gendler, John Hawthorne (toim). Conceivability and Possibility). Ka samm 1) on vaieldav. Kogu argument on liiga vaieldav, et olla kuigi veenev. Jagatavusargument on palju lihtsam: 1) minal ehk hingel ei ole osasid, milleks ta oleks jagatav; 2) et keha on ulatuv, siis ta on jagatav ja koosneb osadest; 3) seega on mina ja keha erinevad substantsid ja erinevalt minast on keha ulatuv. Kõige vaieldavam on siin eeldus 1), aga vaieldav on ka see, kas sammu 2) eeldusest, et keha on ulatuv, järeldub, et ta on osadeks jagatav. Võidakse ju väita, et isegi lihtne substants võib põhimõtteliselt olla ulatuv. Lowe ongi seisukohal, et mina on lihtne, kuid ulatuv substants. Sellepärast on ta nõus sammudega 1) ja 2), välja arvatud sammu 2) varjatud eeldus, et ulatuvusest järeldub jagatavus, kuid ta ei pea seda argumenti heaks, sest ta ise ei saaks seda kasutada ilma tsirkulaarsuseta, sest ta väidabki seda, et mina on lihtne substants, osalt sellepärast, et ta peab seda kehast erinevaks. Lowe ei pea Descartesi argumente veenvateks.

Mittekartesiaanlik substantsidualism on seisukoht, mille järgi mina erineb kehast ja kõigist selle osadest, kuid ei pruugi olla kõigest kehalisest lahutatav ega ulatuvuseta. Tal võivad olla näiteks kuju, suurus ja asukoht. Mina võib olla (Lowe' arvates peab olema) lihtne ehk osadeta. Üks võimalus mina ja keha suhet selle seisukoha raames mõelda oleks võtta seda analoogiliselt pronkskuju ja seda moodustava pronksitüki suhtega mingil hetkel (Baker, Persons and Bodies; Lowe' meelest pole see analoogia täielik ning keha ja vaimu suhe on ainulaadne). On väga usutav, et kuju ja pronksitükk ei ole identsed, sest kumbki võiks olemas olla ilma teiseta (pronksitükk, kuid mitte kuju, jääks alles, kui see õhukeseks kettaks vormitaks; kuju, kuid mitte pronksitükk, jääks alles, kui selle üks käsi asendataks teisest ainetükist koosneva käega). Kujul peab sellegipoolest olema mingi materjal. Kui mina on lihtne, siis see analoogia ei ole täielik, kuid näitab siiski, kuidas kaks substantsi võivad olla mitteidentsed ja ometi olla antud hetkel täpselt kokkulangevad ning jagada paljusid füüsilisi omadusi. Mida saab selle seisukoha kasuks öelda ja miks seda eelistada Descartesi dualismile? Mittekartesiaanlik substantsidualism on vähem äärmuslik (ei seo end ilma kehata olemasolu võimalikkusega) ja intuitiivselt usutavam (meil on intuitsioon, et ka me ise võtame ruumi ning meil on kuju, suurus, mass ja asukoht). Kui järele mõelda, siis tundub selge, et minade ja kehade (ning kehade osade) identsustingimused on väga erinevad, nagu ka kujude ja pronksitükkide puhul. (Teatud liiki (K) entiteetide identsustingimused on piisavad ja tarvilikud tingimused selleks, et identsusväide kujul "a on seesama K mis b" oleks tõene, kus a ja b on liiki K kuuluvate entiteetide nimed.) Näiteks on väga usutav, et ma jääksin alles, kui kõik minu rakud ükshaaval asendataks sobivate mitteorgaaniliste osadega. Peale selle, tundub, et minu keha ega mõnd selle osa ei saa pidada (nii nagu mind) kõigi minu mõtete ja teiste teadlike vaimuseisundite ainsaks subjektiks, sest ükski kehaline entiteet ei ole tarvilik kõigi nende minu vaimuseisundite olemasoluks, kuigi iga vaimuseisundi olemasolu sõltub mingist kehalisest entiteedist. Paljud füsikalistid usuvad, et ma olen identne oma ajuga. On küll tõsi, et iga minu teadlik mõte ja tunne sõltub mingist neuronite aktiivsusest mingis minu aju osas ega saaks ilma selleta olemas olla, aga tundub selge, et minu ajul ei ole niisugust osa, et kõik minu teadlikud mõtted ja tunded sõltuvad just sealsest neuronite aktiivsusest. Ja selleks et mul saaks olla mõni minu teadlik mõte ja tunne, ei pea kogu aju olemas olema, kuigi mul ilma ajuta mingeid teadlikke mõtteid ja tundeid ei oleks. Minu teadlike mõtete ja tunnete suhe minu ajuga või mõne selle osaga on teistsugune kui nende suhe minuga kui nende subjektiga. Kõigi nende jaoks on tarvilik minu olemasolu, ükski neist ei saaks olla kellegi teise oma, ammugi mitte mitte kellegi oma. Järelikult ma ei saa olla identne ei oma ajuga ega mõne selle osaga. Lowe' arvates on asi lõppkokkuvõttes selles, et minul kui elamuste subjektil on tugev ühtsus, sest ma olen lihtne substants. Minu ajul seda ei ole. Lowe ei näe, kuidas füsikalist saaks sellele usutavalt vastu vaielda. Ta peaks siis eitama mina olemasolu, nagu David Hume ongi teinud. Humegi möönis, et see on talumatult paradoksaalne. Lowe näeb selles füsikalismi absurdini viimist.

Alati on arvatud, et vaimse põhjustamise probleem valmistab Descartesi dualismile erilist raskust? Kas see on nii, ja kui on, kas see valmistab sama suurt raskust mittekartesiaanlikule substantsidualismile? Descartesi dualismi puhul on sageli kaevatud, et on täiesti käsitamatu, kuidas ulatuvuseta mittefüüsilisel substantsil saab olla kehale mingi põhjuslik mõju; eeldatakse võib-olla, et füüsilise sündmuse põhjus peab kas asuma seal, kus on see sündmus, või vähemalt sellega seotud sündmuste ahela kaudu, mis seob põhjuse asukohta tagajärje asukohaga. Teine, lähedane eeldus on see, et füüsiliste sündmuste vald on põhjuslikult kinnine, st ükski põhjustamisahel ei saa viia puhtfüüsiliselt tagajärjelt tagasi eelnevatele mittefüüsilistele põhjustele. Kui need eeldused on õiged, siis Descartesi dualismil midagi vastu väita ei ole. Pole aga ilmne, kas need vastuväited tabavad ka mittekartesiaanlikku substantsidualismi, mis ei väita mina ulatuvusetust ja ruumiliste omaduste puudumist.

Tundub usutav, et kui jälgida ajas piiramatult tagasi mingi perifeerse kehalise sündmuse (näiteks käe liigutamise) puhtkehalisi põhjusi, siis need hargnevad keerulisteks närvisüsteemi ja aju sündmuste labürindiks, mis jaotub seal suures piirkonnas selge fookuseta kindlas kohas, ja põhjuslikel ahelatel ei ole kindlat algust (seda on ka empiiriliselt näidatud). Ometi on minu vaimuakt, millega ma teen otsuse või valiku kätt liigutada, introspektsiooni jaoks ainus ja ühekordne sündmus, mis pani käe liigutamise teole kuidagi alguse. Kas ja kuidas saab neid tõsiasju lepitada? Tundub võimatu samastada valikuakti mõne kindla närvisüdmusega või närvisündmuste kombinatsiooniga, sest nende põhjuslikud profiilid tunduvad nii erinevad. Lowe' meelest võimaldab mittekartesiaanlik substantsidualism näha, kuidas mõlemad vaatekohad saavad olla õiged, ilma et üks oleks teisele taandatav ja ilma et need omavahel võistleksid. Valikuakt on omistatav minale, närvisündmused keha osadele, ning mina ja keha on erinevad asjad. Valikuakt seletab kehaliigutust põhjuslikult teistmoodi kui närvisündmused. Närvisündmused seletavad, miks käsi liikus teatud hetkel nii-ja-nii kiiresti selles-ja-selles suunas. Valikuakt seletab, miks selle aja paiku toimus teatud kindlat laadi liigutus (käe tõstmine). Sellepärast, et ma olin äsja otsustanud käe tõsta. See otsus ei määranud liigutuse füüsikalisi parameetreid, vaid ainult seda, et selle aja paiku toimub seda laadi liigutus. Kui ma poleks otsustanud kätt tõsta, siis seda laadi käeliigutust poleks üldse olnud. Tundub, et ei ole närvisündmust ega närvisündmuste komplekti, mille ärajäämisel oleks olnud täpselt samad järelmid nagu minu otsuse ärajäämisel. Saab öelda ainult, et kui mõni närvisündmus või närvisündmuste komplekt oleks ära jäänud, oleks käeliigutus võinud toimuda pisut teisiti (näiteks järsemalt või kiiremini), mitte aga, et käsi oleks paigale jäänud või teinud mõne muu ligutuse, nagu valikuakti ärajäämise puhul.

Kontrafaktuaale tõlgendatakse tavaliselt võimalike maailmade kaudu (lihtsustatult) nii. Kontrafaktuaali kujul "Kui oleks tõsi, et p, siis oleks olnud tõsi, et q," nimetatakse tõeseks siis ja ainult siis, kui lähimas võimalikus maailmas, milles p on tõsi, on tõsi ka q, kus see lähim võimalik maailm on see, milles p on tõsi, kuid muus osas erineb tegelikust maailmast vähe. Oletame nüüd, et füsikalist pakub, et minu otsus D tõsta käsi on identne närvisündmusega N, mis on järgneva kehalise sündmuse B (käe tõstmise) põhjus. Mööname siis, et kontrafaktuaal "Kui N poleks toimunud, siis B ei oleks toimunud" on tõene. Mis laadi sündmus oleks B asemel toimunud, kui N ei oleks toimunud? Ehk: mis laadi sündmus toimub B asemel lähimas võimalikus maailmas, kus N ei toimu? Lowe väidab, et seal toimub sama laadi sündmus nagu B ning see erineb B-st väga vähe. Asi on selles, et N peab olema tohutult keeruline närvisündmus. Siis tundub vaieldamatu, et lähim maailm, kus N ise ei toimu, on maailm, kus toimub teine väga keeruline närvisündmus N*, mis N-ist ainult pisut erineb. See erineb ainult mõne üksiku individuaalse närvisündmuse poolest. Tundub aga selge, et võimalikus maailmas, kus toimub N*, põhjustab see B-ga väga sarnase kehalise sündmuse. Kui aga küsida, mis laadi kehaline sündmus oleks B asemel toimunud, kui D ei oleks toimunud, siis on väga usutav, et vastus on hoopis teistsugune. on väga usutav, et siis ei oleks käsi üldse tõusnud. Oleks päris uskumatu oletada, et kui ma poleks teinud sedasama otsust D, oleksin ma teinud peaaegu samasuguse otsuse tõsta kätt samamoodi või peaaegu samamoodi. Ma oleksin teinud hoopis teistsuguse otsuse või poleks üldse otsust teinud. Kui mu närvisüsteemis pole midagi korrast ära, poleks kummalgi juhul mu käsi tõusnud peaaegu täpselt samamoodi, nagu ta tõusis. Kui see mõttekäik on õige, siis järeldub vältimatult, et minu otsus D ei saa olla identne närvisündmusega N. Asi on lõppkokkuvõttes selle, et valiku või otsuse vaimuakt on ainus ja ühtne sündmus, mitte sõltumatute närvisündmuste keerukas summa. D-d ei saa arusaadavalt mõelda koosnevana müriaadidest väikestest sündmustest.

Seni oli juttu sellest, miks tahtlike kehaliigutuste vaimsed ja neuraalsed põhjused peavad olema erinevad, kuigi mõlemad on olemas. Nüüd tuleb juttu sellest, mille poolest vaimne põhjustamine erineb kehalisest ehk füüsilisest põhjustamisest. Kõige tähtsam erinevus on see, et vaimne põhjustamine on kavatsuslik, sellel on teatud laadi kavatsetav tagajärg. Seevastu kehaline põhjustamine on pime. Inimtegevuse seletamiseks tuleb viidata mõlemat laadi põhjustamisele, ja paistab, et mittekartesiaanlik substantsidualism arvestab seda kõige paremini. Kavatsuslik põhjustamine on faktide põhjustamine, kehaline põhjustamine on sündmuste põhjustamine (Jonathan Bennett, #Events and their Names"). Otsus on põhjuslikult vastutav fakti eest, et teatud laadi kehaliigutus toimub, närvisündmus või närvisündmuste komplekt on põhjuslikult vastutav konkreetse kehaliigutuse (sündmuse) eest. Otsus ei seleta põhjuslikult, miks see konkreetne kehaliigutus toimub, muu hulgas sellepärast, et ei saa kavatseda põhjustada konkreetset sündmust, vaid ainult kavateda esile kutsuda seda, et teatud laadi sündmus toimub. (Selleks, et midagi kavatseda, peab saama sellest mõelda.) Vaimne seletus ja füüsiline seletus on mõlemad vajalikud ja teineteist täiendavad. Kui lihtsalt teatakse, miks toimus konkreetne sündmus, mis on teatud laadi, siis ei pruugita veel teada, miks toimus just seda laadi sündmus. Seda viimast saab seletada kavatsusliku põhjustamisega. Sündmus, mis puhtfüsioloogiliselt tundub kokkusattumusena, sest see on paljude sündmuste summa, ei ole kavatsuslikust vaatekohast kokkusattumus, sest see on seda laadi sündmus, mida subjekt kavatses esile kutsuda. D toimumine on ühitatav kahe arvuliselt erineva sama laadi liikumise B ja B* toimumisega; see ei määra põhjuslikult, kumb toimub, vaid ainult seda, et mingi nende laadi kehaliigutus toimub. Füsikalist võib nüüd vastu väita, et D ei ole tõesti identne kõnealuse sündmusega N, aga ta on identne mõne närvisündmusega M, millel on täpselt sama põhjuslik roll nagu D-l. Aga see ei ole usutav, sest M peaks ikkagi olema väga keeruline sündmus, ja siis kehtib N-i kohta öeldu.

Aga kas minu otsuse põhjused on kehalised, vaimsed või mõlemad? Lowe arvab, et otsuse akt on vaba, ilma põhjuseta. Otsused ei ole seletamatud, kuid nad nõuavad mittepõhjuslikke seletusi. Otsused on seletatavad põhjendite, mitte põhjuste kaudu. Kui me tahame teada, miks subjekt otsustas niimoodi toimida, siis tuleb uurida, milliste põhjendite valguses ta seda tegi. Et otsused on omistatavad minale, mitte kehale ega keha osale, siis ükski kehaline sündmus ei osutu mittepõhjustatuks. Aga kuidas otsuseaktid saavad midagi füüsilises vallas toimuvat seletada, kui see vald on põhjuslikult kinnine: ükski põhjuslikkuse ahel puhtfüüsiliselt tagajärjelt eelnevate põhjusteni ei saa tagasi viia mõne mittefüüsilise põhjuseni? Aga kavatsuslik põhjustamine ei riku füüsilise põhjusliku kinnisuse teesi, sest pole öeldud, et otsused kuuluvad puhtfüüsiliste tagajärgedeni viivatesse põhjuslikkusahelatesse. Pole öeldud, et füüsilistes põhjusteahelates oleks lünki, mille täidavad vaimusündmused. Otsus saab seletada seda, et toimus teatud laadi kehaliigutus, mitte seda, et toimus see konkreetne liigutus. Võidakse ikkagi vastu väita, et kui füüsikaline põhjustamine on deterministlik, siis pole kavatsusliku põhjustamisega seletamise jaoks ruumi, sest vastavad kontrafaktuaalid oleks kõik väärad. Näiteks oleks väär, et kui ma poleks otsustanud kätt tõsta, siis käe tõusmist poleks toimunud: siis oleks ikkagi toimunud seesama kehaliigutus, mille oleks põhjustanud needsamad füüsilised sündmused. Võib-olla. Aga kvantfüüsikast on teada, et füüsikaline põhjuslikkus ei ole deterministlik.

Publikatsioone

Lewis on Perdurance versus Endurance. – Analysis, 1987, 47, lk 152-154.
The indexical fallacy in McTaggart's proof of the unreality of time. – Mind, 1987, 96(381), lk 62–70.
Substance, Identity and Time. – Proceedings of the Aristotelian Society, supp. vol. 62, 1988, lk 61–78.
The Problems of Intrinsic Change: Rejoinder to Lewis. – Analysis, 1988, 48, lk 72–77.
Kinds of Being: A Study of Individuation, Identity and the Logic of Sortal Terms (Oxford: Blackwell 1989)"
What is a Criterion of Identity? – Philosophical Quarterly, 1989, 39, lk 1–21.
Objects and Criteria of Identity. – Bob Hale, Crispin Wright (toim). A Companion to the Philosophy of Language, Blackwell: Oxford 1989, lk 613–633.
Are the Natural Numbers Individuals or Sorts? – Analysis, 1993, lk 142–146.
Vague Identity and Quantum Indeterminacy. – Analysis, 1994, 54, lk 110–114.
Ontological Dependency. – Philosophical Papers, 1994, 23, lk 31–48.
Primitive Substances. – Philosophy and Phenomenological Research, 1994, 54, lk 531–552.
Locke on Human Understanding (London: Routledge, 1995)
Die Metaphysik und ihre Möglichkeit. – J. Brandl, A. Hiecke, P. Simons (toim). Metaphysik: Neue Zugänge zu alten Fragen, St Augustin: Academia Verlag 1995.
Subjects of Experience ("Teadvuse subjektid"; Cambridge: Cambridge University Press 1996) (Google'i raamat)
Why is There Anything at All? – Proceedings of the Aristotelian Society, supp. vol. 70, 1996, lk 111–120.
Ontological Categories and Natural Kinds. – Philosophical Papers, 1997, 26, lk 29–46.
The Possibility of Metaphysics: Substance, Identity, and Time, Oxford: Clarendon Press 1998
Entity, Identity and Unity. – Erkenntnis, 1998, 46
Tense and Persistence. – Robin Le Poidevin (toim). Questions of Time and, Tense Oxford: Clarendon Press 1998.
Form without Matter. – Ratio, 1998, 11.
The Metaphysics of Abstract Objects. – Journal of Philosophy, 1995, 92, lk 509–524.
Self, Agency, and Mental Causation. – Journal of Consciousness Studies, 1999, 6, lk 225–239. Taastrükk: B. Libet, A. Freeman, K. Sutherland (toim). The Volitional Brain: Towards a Neuroscience of Free Will, Imprint Academic: Thorverton 1999, lk 225–239.
An Introduction to the Philosophy of Mind (Cambridge: Cambridge University Press 2000) Questia raamat. Eesti keeles: "Sissejuhatus vaimufilosoofiasse", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2008, tõlkinud Tiiu Hallap. Tiiu Hallapi saatesõna ning sisukord^[kõdulink] (pdf)
Causal Closure Principles and Emergentism. – Philosophy, 2000, 75, lk 571–585.
Identity, Composition, and the Simplicity of the Self. – K. Corcoran (toim). Soul, Body, and Survival, lk 139–158.
A Survey of Metaphysics (Oxford: Oxford University Press, 2002)
Personal Agency. – A. O'Hear (toim). Minds and Persons, Cambridge University Press, Cambridge 2003, 211–227.
Physical Causal Closure and the Invisibility of Mental Causation. – S. Walter, H. D. Heckmann (toim). Physicalism and Mental Causation: The Metaphysics of Mind and Action, Imprint Academic, Exeter 2003, 137–154.
Locke (London, New York: Routledge 2005)
The Four-Category Ontology: A Metaphysical Foundation for Natural Science (Oxford: Clarendon Press 2006)
Non-Cartesian substance dualism and the problem of mental causation. – Erkenntnis, 2006, 65 (1), lk 5–23.
Personal Agency (Oxford: Oxford University Press 2008)
More Kinds of Being (Wiley-Blackwell 2009).
Action Theory and Ontology. – Timothy O'Connor, Constantine Sandis (toim). A Companion to the Philosophy of Action, Wiley-Blackwell 2010, lk 3–9.

Välislingid

J. E. Lowe: "Recent advances in metaphysics