Mine sisu juurde

David Mitchell

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib kirjanikust; teiste samanimeliste kohta vaata artiklit David Mitchell (täpsustus).
David Mitchell
David Mitchell (2006)
Sünniaeg 12. jaanuar 1969
Southport, Inglismaa, Suurbritannia
Rahvus inglise
Amet kirjanik
Tegev 1999–...

David Stephen Mitchell (sündinud 12. jaanuaril 1969 Southportis) on inglise kirjanik.

Temalt on ilmunud 2020. aasta seisuga üheksa romaani. Neist kahega – "number9dreami" ja "Pilveatlasega" – kandideeris ta Bookeri auhinnale.

Eesti keeles on ilmunud tema romaanid "Varikirjas" (e. k. 2011, Varrak, tõlkinud Aet Varik) ja "Pilveatlas" (e. k. 2006, Varrak, tõlkinud Aet Varik) ning "Luukellad" (2017, Varrak, tõlkinud Krista Kaer).

David Mitchell esines Eestis 2012. aasta kirjandusfestivalil HeadRead.

Mitchelli "Pilveatlase" põhjal valmis 2012. aastal samanimeline film.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

David Mitchell sündis Inglismaal Merseyside’i linnkrahvkonnas Southporti linnas ning kasvas Kesk-Inglismaal Worcestershire’i krahvkonnas Malvernis. Mitchelli isa töötas kunstiõpetaja ja tootedisainerina, ema oli vabakutseline kunstnik.[1] Mitchell omandas hariduse Malverni lähedal asuva Hanley Castle’i küla keskkoolis. Ta lõpetas Kenti ülikooli inglise ja Ameerika kirjanduse alal. Sellele järgnes magistrikraadi saamine võrdlevas kirjandusteaduses.

Pärast ülikooli lõpetamist kolis ta aastaks Itaaliasse Sitsiiliasse, seejärel armus jaapanlannasse ja suundus 1994. aastal Hiroshimasse, kus töötas kaheksa aastat õpetajana. Essees kirjandusajakirjale Bold Type on ta maininud, et just Jaapanis olek mängib tema kirjanikutöös erilist rolli: enne Jaapanisse tulekut nõudsid muud asjad nii palju tähelepanu, et ta ei jõudnud tegudeni. "Ma oleksin kirjanikuks saanud arvatavasti ükskõik kus ma ka ei oleks elanud, aga kas ma oleksin saanud just selliseks kirjanikuks, kui ma veetnuks kuus aastat Londonis, Kaplinnas, Moose Jaw’s, õlitööstuses või tsirkuses?"[2]

2002. aastal, kui ta naine ootas esimest last, tegi ta otsuse lahkuda Jaapanist, kus teda oleks oodanud ees igapäevase kontoritöötaja elu, ja proovida kirjanikuna läbi lüüa Inglismaal. Ta asus elama Iirimaale Clonakiltysse.[1] Ta on abielus Keiko Yoshidaga ja peres kasvab kaks last.

Mitchellil on kõne tempo ja rütmi häire – ta on kogeleja[3]. Sellest räägib ka tema poolautobiograafiline romaan "Black Swan Green". Mitchell on Briti Kogelejate Ühingu üks kõneisikuid[4].

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

David Mitchell on maininud, et tahtis kirjanikuks saada juba lapsena. Varasematest mõjutajatest on ta ajakirjale The Paris Review nimetanud Ursula Le Guini "Meremaa triloogiat", Susan Cooperi fantaasiaromaane ja Isaac Asimovit. Loetu ajel alustas ta mõnikord ka kirjutamist, kuid ei jõudnud kaugemale kui paar lehekülge. Teismelisena oli temale suur mõju ka Thornton Wilderil, eriti tema romaanil "Our Town", ja hiljem, tudengipõlves "San Luis Rey sillal".[1]

Mitchell alustas loometeed 1999. aastal romaaniga "Varikirjas" ("Ghostwritten"). Juba selles romaanis on äratuntav Mitchelli eriline stiil: rohkelt jutustajaid, ajaliselt ja vormiliselt fragmenteeritud ülesehitus. Romaani tegevustik liigub Okinawalt Mongooliasse ja millenniumieelsesse New Yorki, kus üheksa kandva jutustaja lood kohtuvad ja lõikuvad. Romaan võitis alla 35-aastastele briti autoritele antava John Llewellyn Rhysi preemia ja valiti Guardiani debüütteose auhinna kandidaatide hulka[5]. Järgmiste romaanidega, "number9dreami" (2001) ja "Pilveatlasega" ("Cloud Atlas", 2004) kandideeris ta Bookeri auhinnale.[6] 2003. aastal nimetati ta üheks kirjandusajakirja Granta parimaks nooreks briti romaanikirjanikuks.[7] 2007. aastal valiti ta ajakirja Time 100 maailma mõjukaima inimese hulka.[8] Järgnesid poolautobiograafiline romaan "Black Swan Green" (2006) ja ajalooline romaan "Jacob de Zoeti tuhat sügist" ("The Thousand Autumns of Jacob de Zoet", 2010). Mitchelli kuuendas romaanis "Luukellad" ("The Bone Clocks", 2014) on autori sõnul "näpuotsaga fantaasiat" ning see räägib "asjadest elu ja surma vahel".[9] Sellele järgnes 2015. aastal "Slade House" ja 2016. aastal "From Me Flows What You Call Time". Tema järgmine romaan "I Have the Room Above Her" ilmub 2020. aasta juunis.

Mitchell on kirjutanud ka libretosid. 2010. aastal kirjutas ta libreto Hollandi Rahvusooperis lavale toodud ooperile "Wake". Ooper loodi Hollandis Enschede linnas 2000. aastal toimunud ilutulestikulao plahvatuse mälestamiseks.[10] Koostöös hollandi filmi- ja teatrilavastaja ning helilooja Michel van der Aaga valmis ooper "Sunken Garden", mis esietendus 2013. aasta aprillis Inglise Rahvusooperis.[11]

Mitchelli sulest on ilmunud ka novelle: "Judith Castle" (2008), "The Massive Rat" (2009), "Character Development" (2009) ja "Muggins Here" (2010). 2011. aastal ilmus heategevuslikel eesmärkidel välja antud kogumikus "I’m with the Bears: Short Stories from a Damaged Planet" Mitchelli novell "The Siphoners".[12]

Põhiteosed ja nende retseptsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Mitchelli romaane peetakse laiahaardelisteks ja jõuliselt fantaasiarikasteks. Tavaliselt kulgeb faabula keeruliselt, lugu pendeldab ajastute, riikide ja erinevate (selgelt eristumata) peategelaste vahel. Autor ise on rõhutanud, et tema loomingus on üheks märksõnaks kiskjalikkus, olgu siis otsesel moel (näiteks romaanides "Pilveatlas" ja "Jacob de Zoeti tuhat sügist") või kaudsemalt.[1]

  • "Varikirjas" ("Ghostwritten", 1999)

Romaan koondab üheksat lugu, milles mängivad keskseid rolle metroos gaasirünnaku korraldanud sekti liige Quasar Okinawalt, läbikukkunud briti finantsist Neal Brose Hongkongis, Hiina teemaja perenaine, kehatu vaim Mongoolias, noor džässihuvilisest plaadipoe müüja Satoru Tokyos, kuraator Margarita Latunsky Peterburis, varikirjanik Marco Londonis, kvantfüüsik Mo Muntervary Iirimaal ja raadiosaate "Night train" juht Bat Segundo New Yorgis. Tegelased kohtuvad otsesel või kaudsel moel põgusalt ajas või ruumis ning romaan kulmineerub terrorirünnakuga Tokyo metroos.

Mitchelli debüütromaan valmis Jaapanis veedetud aja jooksul, kui autor võttis kuus-seitse kuud vabaks, et reisida Hongkongi, Macau ja Hiina kaudu ja Siberi raudteed pidi Euroopasse. Romaani varasemad osad valmisid hostelites, et "leevendada kirjutamise sügelust", pärast Hiina-osa lõpetamist tekkis Mitchellil idee osad ühendada.

Mitchell on märkinud, et sai kirjutamiseks inspiratsiooni tudengipõlves loetud Thornton Wilderi loomingust, eeskätt romaanist "San Luis Rey sild", ning sellele viitab ka romaani epigraaf. Mõlema romaani põhimõtted kattuvad: mõlemad kirjanikud on otsinud põhjust, miks miski juhtub (Wilderil, miks Peruus rippsild purunes, Mitchellil erinevad põhjused, sealhulgas see, mis viis 1995. aastal Aum Shinrikyo sekti sariinirünnakuteni Tokyo metroos). Romaani üheks märksõnaks on ajupesu – see, kuidas see toimib, ja kuidas seda võidakse ka ihaleda.[1]

Romaanil on seoseid ka järgmise romaani, "number9dreamiga": Tokyo-osa peategelane Satoru meenutab Eijit ja Mongoolia päritolu mõrvar Suhbataar libiseb läbi nii sellest kui ka järgmisest romaanist.

  • "number9dream" (2001)

Romaan on noore Tokyosse tulnud jaapanlase Eiji Miyake oma kadunud isa otsimise lugu, kus reaalsus seguneb alternatiivsete reaalsustega.

Romaani on võrreldud Haruki Murakami loominguga, mille mõju all Mitchell kirjutades oli, kusjuures mõningad paralleelid jooksevad Murakami "Norra metsa" ja "Üleskeeratud linnu kroonikaga". Briti ajakirjanik ja toimetaja Steven Poole on arvustuses The Guardianis siiski täheldanud, et Murakami võib osutuda liiga ohtlikuks eeskujuks, sest Mitchelli püüd leida ajalookirjutuses paatost ebaõnnestub ning ta üritab luua karakterites samasugust õrna naiivsust kui Murakami, kuid ei tundu isegi püüdvat neid sellisel moel võnkuma panna kui jaapani kirjanik.[13]

Kirjanik Robert MacFarlane on The Observeris leidnud, et Mitchell püüab eklektilise jutustusviisi kaudu, kus reaalsus muundub tihti mänguks ning lugeja hakkab alles aegamööda tajuma peategelase mõttelõnga, edasi anda sissevaadet postmodernistlike noorte mõtlemisse, kus neid on lapsest peale saatnud arvutimängud, filmid, internetikeskkonnad ja reaalsuste paljusus. Teisalt on see ka teose nõrkus, sest lugejale paisatakse nii palju infot, et selles süsteemi leidmine võib osutuda võimatuks (erinevalt eelmisest romaanist, kus loo otsad kokku sõlmitakse).[14]

  • "Pilveatlas" ("Cloud Atlas", 2004)

Romaan koosneb kuuest loost: 1850. aastatel Austraaliast Ameerikasse rändava ameerika notari Adam Ewingi päevik, noore biseksuaalse inglise muusiku Robert Frobisheri 1930. aastatel sõbrale saadetud kirjad, pilguheit 1970. aastate energiapoliitikasse ajakirjanik Luisa Rey silme läbi, 65-aastase kirjastaja Timothy Cavendishi gangsterite eest põgenemise plaan (leiab aset tänapäeval), tuleviku-Koreas aset leidev roboti Sonmi~451 vabastamine ning postapokalüptilisel ajal Hawaii saarel toimuv "tuleviku" kohtumine "olevikuga" (kus selgub, et Sonmi~451-st on saanud jumalus).

Mitchell sai romaani ülesehituse loomiseks inspiratsiooni Italo Calvino romaanist "Aga kui ühel talveööl üks rändur", milles on samuti peategelase loo kulg katkestatud, narratiiv hakitud ja lugeja-teose piir katkestatud.[15] Mõte, missugune see romaan tundunuks siis, kui selle lõppu oleks pandud peegel, kummitas Mitchelli juba 18–19-aastaselt, kuni leidis kolmanda romaani ülesehituse loomise juures viimaks väljundi.[1] Romaani kõik osad kirjutas ta valmis terviklikult, kuid mõeldes täpselt kohtadele, kus toimuvad katkestused.

  • "Black Swan Green" (2006)

Kokutamisest rääkiv romaan on üks Mitchelli autobiograafilisemaid: peategelasel, 13-aastasel kokutamisega kimpus oleval Jasoni Tayloril on romaani autoriga palju ühiseid jooni. Autor on ka selgitanud, et selle raamatu kirjutamise tulemusena jäi minevikku teda läbi elu saatnud häbi kokutamise pärast ning kui ta ei oleks seda raamatut kirjutanud, väldiks ta seda temaatikat siiamaani.[4]

Raamatus selgitab Mitchell kokutamise tagamaad ning tutvustab tehnikaid, kuidas sellega koos elada (mitte sellest vabaneda), andes raamatu jaoks loodud Pooja (ingl Hangman) kujundi kaudu kõnehäirele isikustatud vormi. Selle tulemuseks on tõdemus, et Poojaga pole mõtet võidelda, sest too kehtestab reeglid. Nagu Mitchell on öelnud: "Kogelemine on kui isik, kes tahab olemas olla, ja kui ma tahan teda maha suruda, püüab ta mind maha suruda."[16]

Nagu eelmised romaanid on seegi väga läbimõeldud ülesehitusega, kuid erineb teistest jutustamise laadi poolest. Inglise kirjanduskriitik James Wood on märkinud, et Mitchell on selles püüdnud vältida postmodernset keerukust ning rääkida selle asemel otsekoheselt naljaka, lummava ja autobiograafilise loo poisist, kes ihaleb kirjanikuks saada, aga on koomilisel kombel sündinud 1980. aastate algul maapiirkonnas, kitsarinnalises ja ühekülgses Worcestershire’is.[17]

  • "Jacob de Zoeti tuhat sügist" ("The Thousand Autumns of Jacob de Zoet", 2010)

Romaani tegevus toimub 1790. aastatel Jaapanis Dejima tehissaarel, kus asus Ho­l­landi Ida-India Kompanii kaubandusesindus. Peategelaseks on noor hollandlane Jacob de Zoet, kes on sinna saabunud mõtetega koguda piisavalt vara, et oma väljavalitu vanematele meeldida. Lugu areneb laia haardega, jõudes kloostrisse, kus nunnasid sunnitakse ilmale tooma lapsi (paralleel tuleviku-Koreaga "Pilveatlases") ja briti sõjalaeva pardale.

Romaanile on ette heidetud ülemäärast eksootilisust ja häirivaid põnevusromaani sugemeid. Briti kirjanik ja kirjanduskriitik Phi­lip Hensher on lisanud, et Mitchell taotleb romaaniga tavalisele lugejale meeldimist, mille tagajärjel on esile tõusnud kõik autori nõrkused. Ta heidab ette ka olevikuvormis kirjutust, milles, "tundub, et kõik tänapäevased ajaloolised romaanid tunduvad olevat kirjutatud". Ta arvab, et ehk on selle põhjuseks filmistsenaariumide mõju.[18] India päritolu inglise keeles kirjutav kirjanik ja kriitik Neel Mukherjee ei ole siiski nii kriitiline olnud, ta rõhutab küll mõningaid nõrku külgi, kuid leiab sellele vaatamata, et tegu on mitmeplaanilise põnevusromaaniga, mida läbib armastuslugu (või vastupidi), ning samas värvikas ajalooline romaan kultuuride kokkupõrgetest ja segunemisest.[19]

  • "Luukellad" ("The Bone Clocks", 2014)

Fantaasiaromaani tegevus on jaotatud kuueks mahukamaks peatükiks, mida seob vähemal või rohkemal määral Holly Sykesi nimeline karakter. Tegevusaeg ulatub 1984.–2043. aastani.

Romaan valiti 2014. aasta Bookeri auhinna kandidaatide nn pikka nimekirja.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Adam Begley "Interviews. David Mitchell, The Art of Fiction No. 204". The Paris Review, summer 2010, no. 193 (kasutatud 26.03.2013)
  2. ↑ David Mitchell "Author Essay: Japan and my Writting". Bold Type (kasutatud 26.03.2013)
  3. ↑ David Mitchell "Lost for Words". Prospect, 23. veebruar 2011 (kasutatud 26.03.2013)
  4. ↑ 4,0 4,1 "Black Swan Green Revisited". Briti Kogelejate Ühingu ajakiri Speaking Out, kevad 2011, lk 17 (kasutatud 26.03.2013)
  5. ↑ Fiachra Gibbons "Readers pick top Guardian books". The Guardian, 6. november 1999 (kasutatud 26.03.2013)
  6. ↑ "Man Booker Price: Timeline". Bookeri auhinna koduleht (kasutatud 26.03.2013)
  7. ↑ "The January Man: David Mitchell". Granta, no. 81 (kasutatud 26.03.2013)
  8. ↑ Pico Iyer "The 2007 Time 100: David Mitchell". Time, 3. mai 2007 (kasutatud 26.03.2013)
  9. ↑ Mark Greaves "Interview with a writer: David Mitchell". The Spectator, 25. jaanuar 2013 (kasutatud 26.03.2013)
  10. ↑ David Mitchell "Adventures in opera". The Guardian, 8. mai 2010 (kasutatud 26.03.2013)
  11. ↑ "Sunken Garden". Michel van der Aa koduleht (kasutatud 26.03.2013)
  12. ↑ "I'm With the Bears: Short Stories from a Damaged Planet" – versobooks.com (kasutatud 26.03.2013)
  13. ↑ Steven Poole "I think I'm turning Japanese". The Guardian, 10. märts 2001 (kasutatud 2.04.2013)
  14. ↑ Robert MacFarlane "When Blade Runner meets Jack Kerouac". The Observer, 11. märts 2001 (kasutatud 2.04.2013)
  15. ↑ Valner Valme "Katkestustega kaitsekõne terviklikkusele". Postimees, 28. jaanuar 2013 (kasutatud 1.04.2013)
  16. ↑ Alexander Linklater "The author who was forced to learn wordplay". The Guardian, 22. september 2007 (kasutatud 26.03.2013)
  17. ↑ James Wood "The Floating Library. What can't the novelist David Mitchell do?". The New Yorker, 5. juuli 2010 (kasutatud 02.04.2013)
  18. ↑ Philip Hensher "For the simpler reader". The Spectator, 28. aprill 2010 (kasutatud 1.04.2013)
  19. ↑ Neel Mukherjee "The Thousand Autumns of Jacob de Zoet by David Mitchell" – neelmukherjee.com (ilmunud The Timesis 24. aprillil 2010) (kasutatud 01.04.2013)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Novelle

[muuda | muuda lähteteksti]

Arvustusi

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=David_Mitchell&oldid=6636530"