Apollon
See artikkel räägib jumalast; jõumehe kohta vaata artiklit Apollon (jõumees); perekonnanime kohta vaata artiklit Apollo (perekonnanimi) |
See artikkel vajab toimetamist. |
Apollon (vanakreeka keeles Ἀπόλλων; ka Phoibos; Vana-Rooma: Apollo) oli vanakreeka mütoloogias peajumal Zeusi ja Leto poeg ning jahijumalanna Artemise kaksikvend. Tema sümbolid olid vibu ja nool ning lüüra. Apollon oli kreeka religiooni üks tähtsamaid jumalusi: valguse, ennustamise ja muusika kaitsja, kellele allusid muusad. Samas valitses ta ka katku ja näriliste üle.
Eri aegadel ja paikades on Apollonit peetud valguse, päikese, tõe, muusika, ennustamise, arstikunsti, ravimise, katku, luule, kunstide, vibulaskmise, oraaklite, templite, teadmiste ja särava nooruse jumalaks. Rahvausundis hoidis ta eemal kurja. Etruskide kreekamõjulises mütoloogias tunti teda Apulu nime all. Samuti austati teda Apollo nime all Vana-Roomas ning tema kultus on levinud tänapäevases kreeka-rooma uuspaganluses.
Delfi oraakli kaitsjana (Pythia Apollon) oli ta ennustusjumal. Ravimisega seostati kas Apollonit ennast või tema poega, arstikunsti jumalat Asklepiost; samas võis Apollon tuua tõbesid ja epideemiaid. Ta kaitses Kreeka kolooniaid, samuti kariloomi. Muusade juhina olid tema hoole all muusika ja luule, ning üks ta levinud atribuute oli Hermese valmistatud lüüra. Apollonit ülistavaid hümne nimetati paiaanideks.
Hellenismi ajal, eriti 3. sajandist eKr, samastasid kreeklased Apolloni päikesejumal Heliosega ning tema õe Artemise kuujumalanna Selenega. Ladina tekstides ei liidetud Apollot Soliga aga kuni 3. sajandini pKr.
Päritolu
[muuda | muuda lähteteksti]Apolloni kultuse juured viivad tagasi mitme eri piirkondadest pärit traditsioonini, mille vahekord pole tänini lõplikult selge. Tema kummardamine oli levinud juba esimeste kirjalike teadete ajal, u 650 eKr. Eriti laialt levis see arhailisel ajastul, tema populaarsust tõestavad teofoorilised nimed nagu Apollodoros ja Apollonios ning linnanimed nagu Apollonia.
Apollonil oli Kreekas kaks kultuskeskust: Delfi ja Delos, mis mõlemad pärinevad 8. sajandist eKr. Delosel austati eelkõige Apolloni kaksikõde Artemist. Delfi ja Delose Apolloni kultused olid sedavõrd erinevad, et ühes piirkonnas võisid lähestikku olla mõlema pühamud. Delfis võis Apolloni oraaklikultus olla juba Mükeene kultuuri aegadel. Minoilisele päritolule viitab ka Delfi preestrite hilisem nimetus Labryaden ehk "kaksikkirve kandjad" – λάβρυς oli Kreeta labürindi püha sümbol. Ühes nn Homerose hümnidest kandis Apollon delfiinina preestrid Kreetalt Delfisse, ning Apollon Delphinios oli Kreetal ja teistel saartel austatud merejumal. Apolloni õde Artemist seostati Minose kultuuri "loomade emanda" Britomartisega.
Ravijana seostati Apollonit jumalate arsti Paioniga, keda on mainitud "Iliases", kuid kel polnud iseseisvat kultust. Apolloni kahetine funktsioon ravijana ja haiguste toojana sarnaneb India vedade haigusejumala Rudraga. Ka germaani mütoloogias peetakse haiguste allikaks üleloomulike olendite või nõidade nähtamatuid nooli, mis sarnanevad Apolloni vibu ja nooltega. "Iliases" nimetatakse teda "kohutavaks jumalaks" (δεινός θεός), kes külvab oma nooltega surma, kuid võib ka ravida. Samas teoses palvetab preester Apollon Smintheose ehk "hiirtejumala" poole, kes võib hoida närilised põldudest eemal, kuid ka lasta neil katku levitada.
Dooria traditsioonis seostus Apollon doorlaste initsiatsioonipidustuste apellai'ga, samuti Loode-Kreeka kalendrikuu Apellaiosega. Nende nimede taga on vana-makedoonia sõna pella, mis tähendab kivi. Kivid olid Apolloni kultuses olulisel kohal, eriti Delphis, kus austati maailma naba Omphalost. Nn Homerose hümnis Apollonile nimetatakse teda põhjast pärit sissetungijaks, mis kajastab tema saabumist Minose kultuuri languse järgsel ajal. Pythoni tapmine võib märkida tema võitlust maaema Gaiaga. Lohe Pythoni tapjana sai Apollonist lahingute ja võitude jumal, mistõttu Rooma armees lauldi paiaane marsil, enne lahingusse minekut, pärast võitu ning siis, kui laevastik sadamast väljus.
Räägitud on ka Apolloni võimalikust mitte-kreeka, eelkõige Väike-Aasia päritolust. Apolloni ema Leto nimi pärines Lüüdiast ning teda austati Väike-Aasia rannikul. Sellega sobib ka oraaklikultus, kuna Hetiidi impeeriumis olid levinud Assüüria-Babüloonia ennustuskunst ja eksortsism. Trooja sõjas võitles Apollon troojalaste poolel ning Trooja kohal varem asunud linna Wilusa rahvusvahelistes lepingutes on nimetatud jumal Apaliunast, mis võib olla Apolloni nime hetiidikeelne kuju. Seda on seostatud ka hetiidi ja hurri katkujumala Apluga.
Müüdid
[muuda | muuda lähteteksti]Kui Zeusi naine Hera kuulis, et Leto on Zeusist rase, keelas ta Letol sünnitada kuival maal. Ringi rännates leidis Leto ujuva saare Delose, mille rahvas lubas tal sünnitada vastutasuks lubaduse eest, et tema poeg linna soosib. Hiljem kinnitas Zeus Delose merepõhja ning saarest sai Apolloni pühapaik. On öeldud ka, et Hera röövis sünnitusjumalanna Eileithyia, et Leto ei saaks sünnitada. Teised jumalad meelitasid Hera teda lahti laskma, kinkides Herale kaheksameetrise merevaigust kaelakee. Mütograafide sõnul sündis Artemis kõigepealt ning aitas seejärel Apolloni sünni juures või sündis päev varem Ortygia saarel ja aitas Letol jõuda Delosele Apollonit sünnitama. Apollon sündis kuu seitsmendal päeval (Delose traditsioonis Thargelionikuul, Delphi traditsioonis Bysiosekuul) ning tema pühad päevad olid kalendrikuu seitsmes päev, mil kuu loodi, ja kahekümnes päev, mil paistis täiskuu.
Apollon tappis Delphi lähedal draakon Pythoni (või Typhoni), kes oli maaema Gaia laps ning elas Parnassose koopas. Pärast kaljumao tapmist rajas Apollon sinna oma pühamu, kus preestritar Pythia ennustas temalt saadud inspiratsiooni mõjul tulevikku. Enne aga pidi Apollon oma tegu kahetsema ja Zeus sundis teda kuriteo hüvitamiseks kahel korral sureliku inimese orjaks hakkama.
Legendi järgi oli Apollonil sõber Hyakinthos, kelle ta kogemata surmas. Kord ketast heites viskas Apollon Hyakinthosele kogemata ketta vastu laupa ja purustas selle. Apollon ehmatas, kui nägi oma sõpra verisena maha varisemas. Apollon tõstis Hyakinthose kätele ja püüdis haava sulgeda, kuid oli juba hilja. Apollon, põlvitades tema surnukeha juures, lausus: "Oh, kui võiksin anda oma elu sinu eest või surra koos sinuga!" Sedamaid muutus verine rohi taas roheliseks ning puhkesid õitsema imekaunid lilled – hüatsindid.
Apolloni järglased
[muuda | muuda lähteteksti]Tsitaadid Vikitsitaatides: Apollo |