Vibu

Hunnide vibu rekonstruktsioon

Vibu on laskerelv, mida kasutatakse noolte ja mõnel pool ka kuulide lennutamiseks. Vibu koosneb painduvast vibukaarest ehk loogast ja selle otsi ühendavast nöörist. Vibusid on kasutatud jahil, kalastamisel ja sõjas hilispaleoliitikumist kuni tänapäevani kõikjal maailmas. Pärast tulirelvade kasutuselevõttu on vibu tähtsus relvana järk-järgult vähenenud. Kuid veel Teises maailmasõjas kasutasid täpsuslaskurid vibu, vibuga tapeti vähemalt 5000 sõdurit. Tänapäeval täidab vibu kõiki kunagisi ülesandeid. Klassikalist vibu lastakse hoides looka parema käega ning asetades noole kindlasti paremale poole kaart, selline asend suurendab laskekiirust ja -täpsust. Nööri hoidmisel kasutatakse tihti sõrmeraudu, mis võimaldavad tugevamat tõmmet ja vähendavad sõrmede stressi.

Eristatakse kolme vibu põhiliiki: lihtvibu, liitvibu ja plokkvibu.

1. Lihtvibu look on ühest kindlast materjalist, mille läbilõike pindala väheneb otste suunas. Inglise pikkvibu laskekiiruseks on hinnatud 12 noolt minutis.
2. Liitvibu ehk refleksvibu look on mitmest osast ja eri materjalidest kokku liimitud ning jõudeolekus ilma nöörita tagaspidi kaardus. Selline ehitus annab vibule suure elastsuse ja laskekauguse (kuni 900 m). Lahingus on liitvibuga saavutatud sihitud tabamus on üle 700 meetri ja see sündmus on jäädvustatud ühel aasia-india freskol. Eksperimentaalarheholoog Lars Anderseni järgi võib ratsaniku liitvibu laskekiiruseks olla 3 noolt 0,6 sekundiga.
3. Plokkvibu ehituses kasutatakse plokke, kaableid, et suurendada vibu kiirust ja kergendada sihtimist tõmbetugevuse vähendamisega vinnatõmmatud asendis.

Ungari vibulaskja Mónus József Kína purustas 784 aastat püsinud maailmarekordi, traditsioonilise vibuga noolt lastes tabas ta inimfiguuri 508,74 m kaugusel. Ligi kaheksa sajandit püsinud rekord oli 502,5 m. Tema liitvibu tõmbetugevus oli ca 140 naela.

Vaata ka

• Amb
• Arbalett
• Maastikuvibulaskmine
• Nöör