Mine sisu juurde

Aleksandr Vassilevski

Allikas: Vikipeedia
Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.
Aleksandr Vassilevski
Sünniaeg 30. september 1895
Venemaa Keisririik, Vitšuga
Surmaaeg 5. detsember 1977
NSV Liit, Moskva
Teenistus Venemaa Keisririik 1915–1917,
NSV Liit 1917–1959
Auaste Nõukogude Liidu marssal
Juhtinud kindralstaabi ülem,
3. Valgevene rinne
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Teine maailmasõda Nõukogude-Jaapani sõda

Aleksandr Mihhailovitš Vassilevski (vene keeles Александр Михайлович Василевский; 30. september (vkj 18. september) 1895 – 5. detsember 1977) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane.

Nooruspõlv

Aleksandr Vassilevski sündis kaheksalapselises peres neljanda lapsena.[1] Tema isa Mihhail oli kohalikus kirikus preester.

1926. aastal astus Aleksandr kommunistlikku parteisse ja alustas karjääri Punaarmees. Vanematega katkestas ta igasugused suhted.[2][3]

Aleksandr Vassilevski sõnul oli nende pere väga vaene, ehkki isa oli päevad läbi tööl ja lapsed teenisid lisa abitöödega põllul. 1897. aastal kolis pere Novopokrovskojesse.[4] Aleksandr õppis sealses kirikukoolis. 1909. aastal astus ta Kostroma seminarikooli[5], mis sundis vanemaid veelgi rohkem tööd tegema.[6]

Esimene maailmasõda ja Venemaa kodusõda

Pärast õpingute lõpetamist seminarikoolis, töötas ta mõne aasta õpetajana. Talle meeldisid agronoomi ja geodeedi elukutsed, kui puhkenud Esimese maailmasõja tõttu oli ta sunnitud nendest unistustest loobuma[7] – temast sai hoopis sõdur. Vassilevski tegi 1915. aasta jaanuaris Aleksandri Sõjaõiguse Akadeemias eksamid ja sama aasta veebruaris võeti ta kooli vastu. Pärast mõne kursuse läbimist, mida Vassilevski pidas tolle aja sõja jaoks ajast mahajäänuks[8], saadeti ta 1915. aasta mais rinde lähedale tagalasse.[9]

Juunist kuni septembrini määrati ta järjest mitme rügemendi reservi, kuni viimaks otsustati 9. armee 409. rügemendi kasuks. Ta saadeti kohe rindele.[10] 1916. aasta mais võitles ta Brusilovi rindel, teenides välja pataljoniülema koha koos kapteni auastmega.[11][12]

1917. aasta novembris otsustas Vassilevski sõjaväelasekarjääri lõpetada. Vassilevski on oma mälestustes kirjutanud, et "enne selle otsuse vastuvõtmist ma arvasin end olevat Venemaa patrioot, pärast rindel sõdurite juhtimist aga taipasin, et meid oli petetud – rahvas vajas hoopiski rahu".[13] Aleksandr Vassilevski naasis kodukohta.

1917. aasta detsembris, olles juba koju jõudnud, sai ta teada, et 409. rügement on Vassilevski oma uueks ülemuseks valinud. Sedalaadi praktika, et iga üksus valib endale ise ülemuse, oli pärast revolutsiooni tavaline. Kohalikud ülemad sõjaväes soovitasid Vassilevskil seda ametit mitte vastu võtta, sest üksus asus nüüd Ukrainas, kus omavahel pidasid võitlusi Ukraina iseseisvuslased ja Nõukogude sõjaväeüksused. Aleksandr Vassilevski otsustas seda nõuannet järgida ja temast sai hoopiski kohaliku Kinešma maakonna sõjaväeinstruktor.[14] 1918. aastal pani ta ameti maha ja hakkas kooliõpetajaks Tula oblastis.[15]

1919. aasta aprillis värvati Vassilevski Punaarmeesse ja määrati kompanii suuruse üksuse ülemaks. Tal tuli oma üksusega lämmatada talupoegade ülestõuse, ka oli tema ülesandeks talupoegi sundida müüma fikseeritud hinna eest toiduaineid – teha "prodrazvjorstkat". 1919. aasta oktoobris määrati Vassilevski juhtima rügementi. Kuigi tema üksus asus üsna lähedal Venemaa kodusõjas aset leidnud lahingutele, siis ei tulnud tal neist osa võtta, sest valgekaartlaste eesotsas Anton Denikiniga ei õnnestunud aset leidnud sõjalisest konfliktist olulist läbimurret saavutada.[16] 1919. aasta detsembris saadeti Aleksandr Vassilevski Läänerindele Nõukogude ja Poola sõtta, kus ta täitis rügemendi ülema asetäitja ülesandeid.[5][17][18]

Aleksandr Vassilevski 1928. aastal

1920. aasta hiliskevadel viidi üle 48. laskurdiviisi 32. brigaadi 427. polku, kus oli ka varem teeninud. Konflikti tagajärjel brigaadi ülema Oskars Kalninšiga saadeti tribunali alla, kuid asendati degradeerimisega rühmaülemaks. Berezina jõe lähedal toimunud lahingutes suutis oma üksusega üle kavaldada Poola vägesid: algul taganes, kuid siis alustas 14. mail vasturünnakuid, murdes Poola rindest läbi, kuni lõpuks peatasid tema edenemise Poola ratsaväed.[19] Mõni aeg hiljem, 4. juulil 1920 võttis ta osa Nõukogude rünnakust Poola vastu Vilno lähistel, ka seal saatis teda edu. Hoolimata Poola vägede kaitselahingutest ja Esimesest maailmasõjast säilinud Saksamaa kindlustusvöönditest, murdis ta end Poola kaitseliinist läbi kuni Nermani jõeni. Vassilevski väed olid viimaks üsna lähedal Vilno linnast. Nad rajasid sinna tugipunkti koos staabiga ja dislotseerusid seal kuni Riias sõlmitud rahulepingu 1921. aastal, relvarahu oli sõlmitud juba 1920. sügisel.[20]

Sõdadevaheline aeg

Pärast vaherahu sõlmimist tuli Vassilevskil kuni 1921. aasta augustini võidelda valgekaartlaste ja mässavate talupoegadega Valgevenes Smolenski oblasti ümbruses.[21] Aleksandr Vassilevski juhtis sõdade ja selle järgsel ajal 142., 143. ja 144. rügementi[5] ning on avaldatud arvamust, et nende üksuste ülemana näitas ta erakordseid oskusi nii soldatite väljaõppes kui ka lahingute organiseerimisel.

1928. aastal lõpetas ta rügemendiülema kursused vanemohvitseridele mõeldud militaarkoolis "Võstre".[5][22] Nendel aastatel lõi ta head suhted mitme hiljem tuntuks saanud väejuhiga, näiteks Kliment Vorošilovi[23], Vladimir Triandafillovi ja peatse kindralstaabi ülema Boris Šapošnikoviga.[24] Paljugi lahingutes üles näidatud heade juhtimisoskuste aga ka tihe läbikäimine Šapošnikoviga aitasid tal üle elada mitmed puhastused armees ja saada 1931. aastal Punaarmee Lahingvõime Valitsuses spetsialistiks väljaõppe küsimuste alal.[25] Seal lõi ta kaasa mitme õpiku kirjutamisel ning tegi järelevalvet Punaarmee sõduri baaskursuste efektiivsuse tagamises.

Lahingvõime Valitsuses kohtus ta meestega nagu Mihhail Tuhhatševski ja Georgi Žukov. Žukov on Vassilevskit kirjeldanud kui "meest, kes tundis oma ametit hästi ja oli ära teeninud paljude lugupidamise".[26] 1934. aastal määrati Vassilevski Volga sõjaväeringkonna lahingväljaõppe järelevalve ülemaks.[5] 1937. aastal astus ta Kindralstaabi Akadeemiasse[27][28], kus ta õppis tundma lahingstrateegiat.[29]

1937. aastal, mil NSV Liidus toimusid massilised repressioonid partei liikmete ja sõjaväejuhtide osas, sai Vassilevskist Punaarmee kindralstaabi liige, kus ta vastutas väljaõppega seotu eest.[5][30]

1938. aastal sai temast kommunistliku partei liige. 1939. aastal tõusis Vassilevski kindralstaabis kõrgemale ametikohale.[5] Koos Boris Šapošnikoviga olid nad vastutavad Soome hõivamise planeerimises.[31]

Vanemohvitserina tuli Vassilevskil sageli kohtuda Staliniga. Ühel niisugusel kohtumisel küsis Stalin Vassilevski päritolu kohta. Kuivõrd Vassilevski isa oli preester ja seega klassivaenlane, siis Vassilevski rõhutanud, et on katkestanud igasugused sidemed perekonnaga juba 1926. aastal. See pannud Stalinit imestama ja ta soovitanud perega suhteid parandada.[2][3]

Teine maailmasõda

Moskva lahing (oktoober 1941 – jaanuar 1942)

Sakslaste edasitung Idarindel: 1941
██ kuni 9. juuli 1941
██ kuni 1. september 1941
██ kuni 9. september 1941
██ kuni 5. detsember 1941

1941. aasta augustis määrati NSV Liidu kindralstaabi ülema asetäitjaks ja eriülemaks operatsioonide alal[32]. 1941. aasta septembris pidas Vassilevski kõne kindralstaabile, kus kirjeldas alanud sõja Nõukogude Liidu poole ebaedu. Ta tõi välja, et Leningradi lähistel osutatakse Saksa vägedele tõsist vastupanu, samas kui lõunapoolel teevad sakslased suuri läbimurdeid.[33]

1941. aasta oktoobris muutus olukord rinnetel kriitiliseks. Vassilevski saadeti parasjagu koordineerima NSV Liidu Läänerinnet.[34] Kui suurem osa kindralstaabist, sealhulgas ka marssal Šapošnikov evakueerus Moskvast, siis Vassilevski jäi endiselt paigale.[35] Lisaks personali vähenemisele lisas pingeid seegi asjaolu, et sakslased jõudsid Moskvale üha lähemale. Vassilevski töötas sageli varahommikuni, puhates ööpäevas vaid mõni tund.

29. oktoobril 1941 plahvatas kindralstaabi sisehoovis pomm. Kuigi hoone sai märkimisväärseid kahjustusi, siis Vassilevski ise kuigivõrd kannatada ei saanud. Kindralstaap majutati keldrikorrusele ja Aleksandr Vassilevski jätkas tööd.[36] 1941. aasta detsembris koostas Vassilevski Moskva vasturündeplaani. Tulemusliku töö eest evakueeriti tema perekond.[37]

1942. aasta

1942. aasta algus saatis Vassilevskit ebaedu. Aprillis, sakslaste piiramisel Demjanski kotis ei tulnud ta toime ründeplaani koostamisega, mis hävitanuks Saksa väeüksused lõplikult. Pärast Saksa relvajõudude korduvaid katseid piiramisrõngast välja murda see viimaks õnnestus. Sama aasta mais äpardus Vassilevski ofensiivi kujundamisel täielikult: Teises Harkivi lahingus kandis Punaarmee suuri kaotusi ja oli sunnitud taganema.

1942. aasta juunis saadeti Vassilevski appi Leningradi rindele. Seal tuli tal koostada plaan kindral Andrei Vlassovi juhitava 2. löögiarmee läbimurdmist Leningradi blokaadist. Saksa vägede kontsentrilise pealetungi tõttu viimane ei õnnestunud. Vlassovi väeüksus purustati täielikult, kindral Vlassov andis end sakslastele vangi ja läks nende poole üle.

26. juunil 1942 määrati Vassilevski NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi ülemaks, sama aasta oktoobris kaitseministri asetäitjaks.[32] Ta võttis osa Stalingradi lahingute Nõukogude ofensiivi planeerimisest.

1943. ja 1944. aasta

Aleksandr Vassilevski ja Semjon Budjonnõi 1943. aastal Donbassis

1943. aasta jaanuaris kujundas pealetungi Doni jõe põhjapoolsele osale. Ta oli edukas, sest suutis mitmed Saksa üksused ümber piirata ja hävitada.[32][38] Jaanuari keskpaigas ülendati Vassilevski armeekindraliks ja kuu aega hiljem anti talle Nõukogude Liidu marssali auaste.

1943. aasta märtsis pärast kaotust Kolmandas lahingus Harkivi pärast otsustas Vassilevski koos Stalini ja teiste Stavka liikmetega tõmbuda ründamiselt tagasi kaitsepositsioonile. Kuigi Saksamaa rünnak viibis, siis otsustas Vassilevski jätkuvalt jätta Nõukogude väed kaitsepositsioonile. See tõi edu. Pärast sakslaste ebaõnnestumist Kurski kaarel alustas Vassilevski vastupealetungi ja aasta lõpuks oli Saksa väed Krimmist välja löödud.[32][39]

1944. aasta alguses koordineeris Vassilevski NSV Liidu pealetungi Dnepri paremalt kaldalt, mis viis Lääne-Ukraina vallutamiseni. 10. aprillil, kui alistati Odessa, anti Vassilevskile Võidu orden. Seni oli selle autasu saanud vaid Georgi Žukov.[40] 1944. aasta mais sõitis Vassilevski auto miini otsa. Ta sai raskelt viga ja viidi Moskva haiglasse taastuma.[41]

Operatsiooni "Bagration" ajal juhtis Vassilevski 1. Balti rinnet ja 3. Valgevene rinnet.[42] Kui Nõukogude väed sisenesid Baltikumi, vastutas Vassilevski kõigi kolme Balti rinde juhtimise eest.[43]

1945. aasta

1945. aasta veebruaris määrati Vassilevski juhtima 3. Valgevene rinnet, mis parasjagu võitles Ida-Preisimaal Königsbergis (nüüd Kaliningrad) ja Pillaus[32][44] Pärast mõningasi lahinguid õnnestus tal sõlmida Königsbergi garnisoni juhiga Otto Laschiga kokkulepe. Pärast sõda kuulutas Lasch, et Vassilevski taganes oma lubadustest. Vassilevski olevat kinnitanud, et kapituleerumisel Saksa sõdureid ei hukata ega vangistata ja tsiviilelanikke koheldakse hästi. Nii aga ei juhtunud: paljud sõdurid saadeti 10 aastaks vangi ja nad vabanesid alles 1955. aastal. Tsiviilelanikkond deporteeriti Ida-Preisimaalt lääne poole.[45] Aleksandr Vassilevski sai eduka lahingoperatsiooni läbiviimise eest järgmise Võidu ordeni.[40]

Sõda Jaapaniga

1944. aasta suvel teatas Stalin Vassilevskile, et vahetult pärast sõja lõppu Saksamaaga määrab ta viimase juhtima rinnet Kaug-Idas. Sellest tulenevalt hakkas paralleelselt tegelema sõjaplaanide väljatöötamisega Jaapani alistamiseks. Tõsisemad ettevalmistused rünnaku alustamiseks Jaapani vastu algasid aprilli lõpus 1945. Sama aasta juunis sai ründeplaan Stalini heakskiidu.

Rünnak Mandžukuos kestis 24 päeva. 1,6-miljonilisest armeest kaotati 37 000 sõdurit.[46] Edukate lahingute eest anti Vassilevskile Nõukogude Liidu kangelase aunimetus.[32]

Pärast teist maailmasõda

Aastatel 1946–1949 oli Vassilevski endiselt kindralstaabi ülem, aastatel 1949–1953 aga NSV Liidu kaitseminister. Pärast Stalini surma 1953. aasta märtsis sattus Vassilevski ebasoosingusse ja asendati Nikolai Bulganiniga, Vassilevskist sai tema asetäitja. 1956. aastal nimetati vähetähtsale ametikohale – NSV Liidu kaitseministri asetäitja militaarteaduste alal. 1959. aastal nimetati NSV Liidu kaitseministeeriumi allüksuste järelevalve ülemaks, mis niisamuti oli vähetähtis ametikoht.[5]

Aleksandr Vassilevski suri 5. detsembril 1977 ja on maetud Moskva Punasele väljakule Kremli müüri äärde.[12]

Auastmed

Viited

  1. ↑ Marshal A.M. Vasilevsky, The matter of my whole life, Moscow, Politizdat, 1978, p. 8.
  2. ↑ 2,0 2,1 Vasilevsky, p.96.
  3. ↑ Vasilevsky, p. 9.
  4. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 K.A. Zalessky, Stalin's empire (biographic dictionary), Moscow, Veche, 2000 (entry: Vasilevsky).
  5. ↑ Vasilevsky, p. 10.
  6. ↑ Vasilevsky, p.14
  7. ↑ Vasilevsky, p.15.
  8. ↑ Vasilevsky, p.16
  9. ↑ Vasilevsky, p.19.
  10. ↑ Vasilevsky, p. 27.
  11. ↑ 12,0 12,1 Shikman A.P., Actors of our History, biographical dictionary, Moscow, 1997, entry "Vasilevsky".
  12. ↑ Vasilevsky, p. 30.
  13. ↑ Vasilevsky, p. 31.
  14. ↑ Vasilevsky, p.33.
  15. ↑ Vasilevsky, p. 35.
  16. ↑ Vasilevsky, p.41–49.
  17. ↑ Spencer C Tucker, Who's Who in Twentieth-Century Warfare, Routledge (UK), 2001, ISBN 0-415-23497-2, p. 339, (online link)
  18. ↑ Vasilevsky, p.42–44
  19. ↑ Vasilevsky, p.45
  20. ↑ Vasilevsky, p.49–50
  21. ↑ Vasilevsky, p. 61.
  22. ↑ Vasilevsky, p. 59–60.
  23. ↑ Vasilevsky, p. 63.
  24. ↑ Vasilevsky, p. 70.
  25. ↑ Zhukov, p.110.
  26. ↑ Great Soviet Encyclopedia, Moscow, 1969 – 1978, entry "Vasilevsky".
  27. ↑ Vasilevsky, p.80
  28. ↑ Vasilevsky, p.81.
  29. ↑ Vasilevsky, p.82.
  30. ↑ Kees Boterbloem, The Life and Times of Andrei Zhdanov, 1896–1948, McGill-Queen's Press, 2004, ISBN 0-7735-2666-8, p. 203 (online link)
  31. ↑ 32,0 32,1 32,2 32,3 32,4 32,5 Soviet Military Encyclopedia, Moscow, 1976–1979, tome 2, entry "Vasilevsky"
  32. ↑ S.M. Shtemenko, The General Staff during the war, 2nd ed., Moscow, Voenizdat, 1989, p.26
  33. ↑ Shtemenko, p.25
  34. ↑ Shtemenko, p. 27
  35. ↑ Shtemenko, p. 29
  36. ↑ Vasilevsky, p.159
  37. ↑ Shtemenko, p. 90
  38. ↑ Shtemenko, p. 141
  39. ↑ 40,0 40,1 http://mondvor.narod.ru/OPobeda.html, retrieved on July 8, 2006.
  40. ↑ Vasilevsky, p.395
  41. ↑ Steven J Zaloga, Bagration 1944, Osprey Publishing, 1996, ISBN 1-85532-478-4, p. 21.(online link)
  42. ↑ Shtemenko, p. 208
  43. ↑ Shtemenko, p.219
  44. ↑ Otto von Lasch, So fell Königsberg, Moscow, 1991, chapter "Capitulation".
  45. ↑ Daniel Marston, The Pacific War Companion, Osprey Publishing, 2005, ISBN 1-84176-882-0, p. 242, (online link).

Kirjandus

  • Nikita Khrushchev (1999), Time. People. Power. (Memoirs), vol. 1. Moscow: IIK Moscow News.
  • Otto von Lasch (1991), So fell Königsberg ('So fiel Königsberg'). Moscow.
  • P.Ya. Mezhiritzky (2002), Reading Marshal Zhukov'. Philadelphia: Libas Consulting.
  • Marshal K. Rokossovsky (1988), Soldier's duty. Moscow: Politizdat.
  • A.P. Shikman (1997), Actors of our History (biographical dictionary). Moscow.
  • S.M. Shtemenko (1989), The General Staff during the war. 2nd ed., Moscow: Voenizdat.
  • Viktor Suvorov (2002), Shadow of Victory. Moscow: ACT.
  • Marshal A.M. Vasilevsky (1978), The matter of my whole life. Moscow: Politizdat.
  • K.A. Zalessky (2000), Stalin's empire (biographical dictionary). Moscow: Veche.
  • Marshal G.K. Zhukov (2002), Memoirs. Moscow: Olma-Press.
  • (1969–1978) Great Soviet Encyclopedia. Moscow.
  • (1976–1979) Soviet Military Encyclopedia. Moscow.
Marssalid:
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aleksandr_Vassilevski&oldid=6643074"