Indigirka

Indigirka valgla

Indigirka jõgikond

Indigirka (vene Индигирка, jakuudi Индигир) on jõgi Venemaal Jakuutias.

Indigirka saab alguse 900 m kõrgusel Oimjakoni kiltmaalt, voolab läbi Tšerski mäestiku, möödub läänest Moma ahelikust ja suubub Ida-Siberi merre Kolõma lahte.

Indigirka pikkus on 1726 km, laius kuni 20 km, valgla 360 000 km², vooluhulk suudmes 1850 m³/s. Jõgi on laevatatav kuni Moma jõe suudmeni, aga oktoobrist kuni mai-juunini on ta jääs.

Indigirka moodustab suudmes suure delta. Sada kilomeetrit enne merd hargneb jõgi kaheks: vasakpoolseks Venemaa suudmeharuks (nimi tuleb sellest, et see on kõige lähemal Venemaa Euroopa-osale) ja parempoolseks Keskmiseks haruks. Allavoolu eraldub viimasest paremale Kolõma haru (nimi tuleb sellest, et jääb Kolõma jõe poole). Suudme läheduses tuleb harusid veelgi juurde. Kokku on deltas 7 madalat saart, mis on 2–12 km pikad ja 1–4 km laiad.

Vasakpoolse jõeharu järgi on saanud nime selle kaldal olev Russkoje Ustje küla, mis on tuntud omapärase kultuuri poolest. Seal on vene kolonistid juba üle saja aasta elanud.

Indigirka jõgikonnas asub Oimjakon, kus on mõõdetud kõige madalam temperatuur põhjapoolkeral.

1892–1894 uuris piirkonda parun Eduard von Toll, kes geoloogiliste uurimustööde käigus läbis Indigirka basseinis 1 aasta ja 2 päeva pikkuse ekspeditsiooni käigus 25 tuhat km, sellest 4200 km mööda jõgesid.

Indigirka basseinis on avastatud kulda.

Suuremad parempoolsed lisajõed on Nera, Moma, Badjarihha ning vasakpoolsed lisajõed Elgi, Selennjahh, Ujandina, Allaihha ja Bjorjoljohh.

Indigirka ääres asuvad Ust-Nera, Honuu, Belaja Gora ja Tšokurdahh.