Nordmark

Põhjamark või Nordmark (saksa: Nordmark) loodi tohutu Marca Geronise jagunemisel 965. aastal. Algul hõlmas see Marca põhjapoolse kolmandiku (laias laastus tänane Brandenburg) ja oli osa vallutatud vendide alade territoriaalsest organisatsioonist. Lutitšite mäss 983. aastal katkestas Saksa kontrolli piirkonna üle kuni Brandenburgi margi loomiseni Albrecht Karu poolt 12. sajandil.

Slaavi taust

Hõimud Põhja- ja Billungite markides lutitšite ülestõusu ajal 983. aastal

Suure rahvasterändamise ajal hakkasid paljud germaanlased Rooma piiride suunas rändama. Kirdes asendasid neid peamiselt slaavlased (veletid, hiljem lutitšid). Esimesed slaavlased olid kindlasti Brandenburgi alal 720. aastal, pärast avaaride Euroopasse saabumist. Need slaavlased olid tulnud läbi Morava, kuhu nad olid jõudnud 7. sajandi keskpaigas. Germaanlaste semnonite riismed sulandati nende slaavi rühmade poolt.

Inimeste rühm, kes asusid Spree jõe äärde, sai tuntuks kui sprevjaanid. Nad asusid Haveli ja Nuthe jõe joonest itta, praegustesse Barnimi ja Teltowi piirkondadesse. Nad ehitasid oma peamise kindlustuse Spree ja Dahme jõe kohtumiskohta Köpenickis. Hevellid elasid sellest joonest läänes, praegustes Havellandi ja Zauche piirkondades. Neid nimetati "Habula" (Haveli) jõe iidse germaani nime järgi Habelli. Nende omanimi oli stodoraanid. Nad ehitasid oma peamise kindlustuse "Brennasse" (praegune Brandenburg). Hevellid ehitasid ka suure eelposti praegusse Spandau tsitadeli paika Berliinis. Sprevjaanid ja hevellid pidasid sõda mitte ainult oma germaani, vaid ka oma slaavi naabrite vastu.

Põhjamargi ajalugu

Rajamine ja kaotamine, 965–983

Pärast 808. aasta Saksi sõda annetas võidukas Karl Suur temaga liidus olnud slaavi hõimudele (nagu obotriidid) osa sakside maadest Elbe ja Läänemere vahel. Piirkonnas järgnes rahulik periood. Brandenburgi ja Havelbergi piiskopkonnad rajati 940. aasta paiku ning algas paganlike slaavlaste ristiusustamine.

Kuningas Heinrich I vallutas Brandenburgi 928.–929. aastal ja pani andamikohustuse hõimudele kuni Odrani. 948. aastaks oli tema poeg Otto I rajanud Saksa kontrolli paljude allesjäänud paganate üle, keda kaasaegsete poolt kutsuti ühiselt slaavlasteks või vendideks. Slaavi asulad nagu Brenna, Budišin (Bautzen) ja Chotebuž (Cottbus) läksid Saksa kontrolli alla markkrahvide paigaldamise kaudu. Markkrahvi ameti peamine funktsioon oli kaitsta Saksamaa kuningriigi marke (piiriringkondi). Pärast markkrahv Gero Suure surma 965. aastal jaotati tohutu markide kogum ("supermark") Otto poolt 5 väiksemaks margiks. Põhjamark oli üks nendest. Teised olid Idamark, Merseburgi mark, Meißeni markkrahvkond ja Zeitzi mark.

983. aastal lutitšite algatatud mäss tõi kaasa Põhja- ja Billungite markide, samuti vastavate piiskopkondade tegeliku eraldumise, kuigi titulaarseid markkrahve ja piiskoppe määrati ikka. Kuni lutitšite liidu kokkuvarisemiseni 11. sajandi keskpaigas jäi Saksa ekspansioon Põhjamargi suunas seisma ning vendid Elbest idas jäid umbes 150 aastaks sõltumatuks.

Brandenburgi mark

Pikemalt artiklis Brandenburgi mark

12. sajandi alguses taastasid Saksa kuningad kontrolli slaavlaste asustatud maade üle Saksa-Rooma riigi idapiiril. 1134. aastal, enne 1147. aasta Vendi ristisõda, andis keiser Lothar III Põhjamargi Saksa magnaadile Albrecht Karule. Slaavlased assimileeriti Saksa asunike poolt järgnevalt Ostsiedlungi käigus. Kirik rajas Albrechti ajal piiskopkonnad, mis oma kindlustatud linnadega kaitsesid linnarahvast rünnakute eest. Munkade ja piiskoppide saabumisega algas uuesti Brandenburgi linna kirjutatud ajalugu, linnast arenes samanimeline mark.

Albrechti kontroll piirkonna üle oli mitu aastakümmet nimeline, kuid ta tegeles mitmesuguste sõjaliste ja diplomaatiliste tegudega vendide vastu ja nägi oma kontrolli muutumist tõelisemaks sajandi keskpaigaks. 1150. aastal päris Albrecht ametlikult Brandenburgi selle viimaselt hevellide valitsejalt, kristlaselt Pribislavilt. Albrecht ja tema Askania järglased saavutasid märkimisväärset edu vallutatud maade ristiusustamisel.

Markkrahvide loend

Põhjamargi markkrahvid olid lähedalt seotud nii Stade krahvide, kellest paljudel oli kaks tiitlit, kui ka Walbecki krahvidega. Varased krahvid ja markkrahvid põlvnesid Thietmar von Merseburgist, algsete valitsejate järeltulijast.

Dietrich, 965–983, võibolla varajase Stade krahvi Wichmann I poeg
Lothar I, 983–1003, esimene Walbecki dünastiast markkrahv, Lothar II poeg
Werner, 1003–1009, eelmise poeg ja Thietmar von Merseburgi nõbu
Bernhard, 1009–1051, Dietrichi poeg
Wilhelm, 1051–1056, eelmise poeg
Lothar Udo I, 1056–1057, ka Stade krahv (Lothar Udo II), esimene Udoonidest, Siegfried II von Stade poeg
Lothar Udo II, 1057–1082, ka Stade krahv (Lothar Udo III), eelmise poeg
Heinrich I der Lange, 1082–1087, ka Stade krahv (Heinrich III der Lange), eelmise poeg
Lothar Udo III, 1087–1106, ka Stade krahv (Lothar Udo IV), eelmise vend
Rudolf I, 1106–1112, ka Stade krahv, eelmise vend
Helperich von Plötzkau, 1112–1114, mittedünastiline, kuid osa Walbecki dünastiast kui Konrad von Walbecki pojapoeg
Heinrich II, 1114–1128, Lothar Udo III poeg
Udo IV, 1128–1130, Rudolf I poeg
Konrad, 1130–1133, Helperichi poeg
Rudolf II, 1133–1134, Rudolf I poeg ja viimane Udoonidest
Albrecht Karu, 1134–1170

Albrechti ajal laienes mark 1157. aastal slaavi maade omandamisega ümber Brandenburgi. Laiendatud margist sai Albrechti Askania dünastia päritav valdus ja seda kutsuti Brandenburgi margiks.