Lausitzi mark

Lausitzi mark või markkrahvkond (saksa: Mark(grafschaft) Lausitz) oli Saksa-Rooma riigi idapiirimark polaabidega asustatud maadel. See tekkis 965. aastal tohutu Marca Geronise jagunemise käigus. Valitsetud mitmete Saksi markkrahvidünastiate poolt, nende seas Wettinid, vaidlustasid nende võimu Poola kuningad, samuti Askania Brandenburgi markkrahvid. Allesjäänud territoorium liidendati 1367. aastal lõpuks Tšehhi krooni maadega.

Geograafia

Markkrahvkonna territoorium vastas laias laastus tänapäeva Alam-Lausitzi piirkonnale. Algselt ulatus see Saksi hõimuhertsogkonna piirist Saale jõel (läänes) Poola piirini Boberi (Bóbri) jõel (idas). Umbes 1138. aastast oli külgnev territoorium teisel pool jõge osa Sileesia hertsogkonnast (Alam-Sileesia). Põhjas piirnes Lausitzi mark Põhjamargiga, mis pärast Suurt slaavlaste ülestõusu 983. aastal taasrajati 1157. aastal Askania markkrahvi Albrecht Karu poolt Brandenburgi margina, samuti Lubuszi maaga, Brandenburgi Neumarki territooriumi tuumikuga 1248. aastast alates. Lõunas tekkis Meißeni markkrahvkond samuti endisest Marca Geronisest, selle lääneosa ühendati hilisema Saksimaa kuurvürstiriigiga, samas kui idapoolsetest miltsenite maadest tekkis Ülem-Lausitz.

Sajandite jooksul vähenes markkrahvi territoorium Askania Anhalti krahvkonna ja Saksi-Wittenbergi hertsogkonna kasuks. Läänes anti jaotamisega üle veel territooriume, nagu Landsbergi markkrahvide valitsetud Osterland või Brehna krahvkond.

Ajalugu

Ala endise Ida-Frangi limes Sorabicusest idas, mida asustasid slaavi veletite ja miltsenite hõimud, vallutati järk-järgult kuni 963. aastani Saksi Merseburgi krahvi Gero poolt. Ta liitis Saale ja Boberi jõe vahelise territooriumi oma Marca Geronisega, mille Saksi hertsog ja Saksa kuningas Otto I oli 937. aastal loonud. Pärast Gero surma 965. aastal ja Nordmarki kaotust 983. aasta slaavi ülestõusu käigus sai Lausitzist allesjäänud Saksi Idamargi (Ostmark) tuumik markkrahv Hodo I juhtimisel.

Markkrahvkond

Kuigi mõiste Ostmark oli kasutuses sajandeid, tekkis Lausitzi mark eraldi haldusüksusena vähemalt juba 965. aastal samaaegselt Meißeni, Merseburgi ja Zeitzi markidega. Jagunemine Alam-Lausitziks ning külgnevateks miltsenite maadeks Bautzeni ja Görlitzi ümbruses (hilisem Ülem-Lausitz), siis Meißeni osa, toimus ilmselt ka sama vara.

1002. aastal vallutas Lausitzi ja Meißeni margid Poola hertsog Bolesław I Chrobry kuningas Heinrich II kampaania ajal mässava Heinrich von Schweinfurti vastu, mis sütitas Saksa–Poola sõja, mille lõpetas 1018. aasta Bautzeni rahu. Heinrichi järglane Konrad II pidas kaks kampaaniat, 1031. ja 1032. aastal, millega vallutati nii Alam- kui ka Ülem-Lausitzi Poola Mieszko II-lt tagasi.

Kuningas Heinrich IV valitsemisajal 1056. aastast taasliideti Lausitz Saksa-Rooma riiki ja see moodustas ühe neljast Ülem-Saksi jaotusest koos Meißeni, Ostmarki ja Zeitziga. Neid piirkondi ei valitsenud alati eraldi markkrahvid, vaid need olid peamiselt haldusüksused. Lausitzit ja Ostmarki valitseti koos ja lõpuks vähendati Ostmark Alam-Lausitziks. Heinrich IV ajal eraldati Ülem-Lausitz Lausitzi margist ja anti lääniks Poola Bolesław II-le.

Keiserlikud osariigid

Wettini Lausitzi ja Meißeni margid (roosa), 1260. aasta paiku

Esimene Lausitzi markkrahv on teada alles 1046. aastast. Keiser Lothar III ajal ühendati Ülem- ja Alam-Lausitz taas 1136. aastal. Mõisted "Ostmark" ja "Lausitz" olid 12. sajandiks omavahel asendatavad, kuigi 1128. aastal on krahv Heinrich von Groitzschi kirjeldatud Ostmarki markkrahvina, kuid sai Lausitzi margi alles 1131. aastal. Kui 1156. aastal andis keiser Friedrich I Barbarossa Böömi hertsog Vladislav II-le Ülem-Lausitzi, vähenes (Alam-)Lausitzi markkrahvkonna territoorium veelgi, kui loodi Landsbergi markkrahvkond (Osterland), Anhalti vürstkond ja Saksi-Wittenbergi hertsogkond.

1210. aastast omasid järelejäänud Alam-Lausitzi marki Saksi Wettinite soost Meißeni markkrahvid. Pärast Meißeni markkrahvi Heinrich III surma 1288. aastal tema maad jaotati: kui Meißeni territoorium läks tema vanemale pojale Albrecht II-le, läksid Lausitzi maad tema lapselapsele Friedrich Tutale, kes oli viimase markkrahvi Dietrich von Landsbergi poeg. Tõusis äge päranditüli, mispeale korraldas Albrechti poeg Dietrich IV (Diezmann) kampaania Lausitzis ja võttis selle omale pärast Friedrich Tuta surma (arvatavasti mürgitati) 1291. aastal.

1303. aastal müüs Dietrich IV Lausitzi margi Askania Brandenburg markkrahvile Otto IV-le. Brandenburgi Askaniad olid juba omandanud naabruses külgnevad "Ülem-Lausitzi" valdused Bautzeni ja Görlitzi ümber, samuti Landsbergi markkrahvkonna 1291. aastal; siiski, kui dünastia 1319. aastal hääbus, lagunes territoriaalne kompleks jälle. Alam-Lausitzi maad hõivas Wittelsbachist kuningas Ludwig Baierist ja loovutas need koos Brandenburgiga oma pojale Ludwig V-le. Tema vend Otto müüs 1367. aastal Alam-Lausitzi lõpuks Luksemburgist keiser Karl IV-le, misjärel lisati see Tšehhi krooni maade hulka. Sajandeid hiljem läksid mõlemad kroonimaad Alam- ja Ülem-Lausitz 1635. aasta Praha rahuga Wettinitest Saksi kuurvürstidele.

(Alam-)Lausitzi või (Saksi) Ostmarki markkrahvid

Dedo I, 1046–1075
Dedo II, pärast 1069
Heinrich I, 1075–1103
Heinrich II, 1103–1123
Wiprecht, 1123–1124
Albrecht Karu, 1123–1128
Heinrich III, 1124–1135
Konrad I, 1136–1156, 1123. aastast ka Meißeni markkrahv
Dietrich I, 1156–1185, Konradi poeg, titulaarne Landsbergi markkrahv
Dedo III, 1185–1190, vend
Konrad II, 1190–1210, poeg

Meißeni markkrahvid

Dietrich II, 1210–1221, 1198. aastast ka Meißeni markkrahv
Heinrich IV, 1221–1288, viimane Wettinist Lausitzi markkrahv

Landsbergi markkrahvid

Friedrich Tuta, 1288–1291, Heinrich IV lapselaps
Dietrich IV, 1291–1303, Heinrich IV lapselaps

Askania Brandenburgi markkrahvid ostsid 1303. aastal Lausitzi markkrahvkonna (Ostmarki)

Brandenburgi markkrahvid

Otto I, 1303–1308
Waldemar, 1308–1319, liin hääbus, Lausitzi hõivas keiser Ludwig IV
Ludwig I, 1323–1351
Ludwig II, 1351–1365
Otto II, 1365–1367

Lausitzist sai 1367. aastal Tšehhi krooni maa