Otto I (Saksa-Rooma keiser)

Otto I (ka Otto Suur) (912–973) oli Saksa kuningas alates 936 ja Saksa-Rooma riigi keiser 962–973.

Otto I isa oli Saksa (Ida-Frangi) kuningas (919–936) Heinrich I. Saksi hertsog Otto krooniti 7. augustil 936. aastal Aachenis, isa järglasena Saksa kuningaks.

Saksa kuningana

Otto kindlustas Saksamaa kuningriigis oma võimu laiendades selleks kiriku ja vürst-piiskoppide võimu ning laiendas nende õigusi nende võimualadel, saavutades nende toe võitluses riigi aristokraatia, hertsogitega. Otto nimetas ise ametisse piiskoppe ja abte ning nimetas kirikutegelasi riiklikesse ametitesse.

Saksa kuningriigi hõimuhertsogkonnad keisririigi sees omasid tugevaid ja võimsaid hertsogeid (algselt väepealikke), kes seisid alati enne oma hertsogkonna kui keisririigi "riikliku huvi" eest. Ottoonide (Saksi) kuningas Heinrich I Linnupüüdja ja veelgi enam tema poeg, keiser Otto I nõrgendasid nende võimu, andes ustavatele piiskoppidele keisrimaid ja annetades neile regalia privileege. Erinevalt hertsogitest ei saanud nad jätta pärilikke tiitleid ja maid oma järglastele. Selle asemel reserveerisid keisrid piiskoppidele oma erakiriku teostamise, trotsides asjaolu, et kanoonilise õiguse järgi olid need rahvusülese katoliku kiriku osa. See kohtas kasvavat vastuseisu paavstide poolt, tipnedes ägeda Investituuritüliga aastal 1076. Sellest hoolimata jätkasid keisrid suurte territooriumite andmist kõige tähtsamatele (pea)piiskoppidele. Piiskopitoolile antud vahetu territoorium muutus siis vürstlikuks diötseesiks või piiskopkonnaks (Fürstbistum).

Saksamaa kuningriigi kaart Saksi dünastiast Otto I Suure valitsemise ajal aastal 972 (tumesinine) ja keisririigi edasine laienemine kuni Saali Konradi valitsemiseni

Otto I järkas kuningriigi territooriumi laiendamist, vallutusretkedega polaabide aladele (hilisema Pommeri aladel) ning moodustas vallutatud aladel 2 uut piirimarki ja ristiusu levitamiseks uutel aladel 968. aastal Magdeburgi peapiiskopkonna.

925. aastal oli Lotharingia valinud Ida-Frangi kuninga Heinrich I Linnupüüdja. Aastal 930 premeeriti Giselberti otsust ja ta abiellus Heinrichi tütre Gerbergaga. Heinrichi surmaga aastal 936 püüdis Giselbert vahetada Lotharingia truudust läänefrankidele, kuna Lääne-Frangi kuningas Rodolphe oli nõrk ja sekkus vähem aristokraatide asjadesse. Aastal 939 tungis Otto I Lotharingiasse ja alistas Giselberti Andernachi lahingus. Lotharingia hertsogid olid seejärel Saksa kuninga nimetatud. Aastal 953 nimetas Otto I oma venna Brun Suure Lotringi hertsogiks. Aastal 959 jagas Brun hertsogkonna Ülem- ja Alam-Lotringiks, mis muutus jäävaks pärast tema surma aastal 965. Ülem hertsogkond oli Reini jõge pidi kaugemal "üleval", see tähendab, et oli sisemaal ja lõuna pool.

Paavst (946–955) Agapetus II andis Otto I-le privileege, mille alusel võis kuningas rajada peapiiskopkondi ja piiskopkondi ning määrata nende piire oma äranägemise järgi. Agapetus II laiendas 2. jaanuaril 948 Hamburg-Bremeni peapiiskopi jurisdiktsiooni Taani, Norra ja Rootsi üle ja andis Otto I rajatud Magdeburgi kloostri juhile metropoliidi volitused.

Itaalia kuningana

Aastal 950 mürgitati Itaalia kuningas Lothario II. Koos oma poja Adalbertoga kuningaks saanud Berengario II tegi Lothario lesele Adelheidile ettepaneku abielluda Adalbertoga. Kui Adelheid sellest keeldus, vangistas Berengario Adelheidi 951 Garda lossi torni. Adelheidil õnnestus põgeneda ning ta siirdus koos tütre Emmaga Canossasse. Sealt kutsus ta appi Saksa kuninga Otto I, kes oli kasvatanud Adelheidi venda Konradit. Otto saavutas Berengario üle võidu, abiellus ta 951 kuningalinnas Pavias Welfide dünastiast Adelheidiga, võttis Pavias Lombardia raudkrooni rivaalitseva Ivrea markkrahvi Berengari eest ning hakkas ise Lombardia-Itaalia kuningaks, jättes asekuningaks Berengari. Ta saatis oma saadikud paavsti juurde. Itaalia kuningaks kroonitud Otto soovis saada keisri krooni, kuid Rooma valitseja Alberico II keeldumisel jättis paavst Agapetus II selle talle andmata.

952. aastal Augsburgis toimunud Saksa-Rooma riigipäeval tehtud otsuse järgi säilitas Berengar II Itaalia, kuid pidi loobuma Itaalia kuningriigi Verona margist.

Baieri aastal 976 koos Idamarki, Kärnteni ja Verona markidega.

Viimane liideti Otto venna hertsog Heinrich I valitsetava Baieri hertsogkonnaga. Samal ajal liideti Verona margiga ka Istria mark, millest sai selle üks krahvkondi. Aastatel 952–975 (teistel andmetel 951–962) olid nii Kärnteni mark kui Verona mark Baieri hertsogite kontrolli all, moodustades massiivse Itaalia, Saksamaa ja slaavi lääni, mida valitsesid sakside Ottoonide dünastia sugulased.

Otto I võitis Saksamaa kuningriiki Švaabimaale tunginud ungarlasi 955. aastal toimunud (Lechfeldi) Lechi lahingus Augsburgi piiranud, tehes sellega lõpu nende rüüstamistele Kesk-Euroopas. Ungarlased jäid paikseks ning kristianiseerusid järgneva sajandi jooksul.

Otto I võit Itaalia kuninga Berengar II üle

Paavst (955–965) Johannes XII üritas 958 laiendada Kirikuriiki, mistõttu paavsti vägi ründas Capuat ja Beneventot, kuid Salerno vürst Gisulfo I suutis vaenupoolte vahel rahu sõlmida. 959 vallutas Itaalia kuningas Berengar II Spoleto hertsogkonna ja tungis Kirikuriigi territooriumile. Johannes XII saatis abi lootuses 960 saadikud Saksa kuninga Otto I Suure juurde, keda ta kutsus Itaaliasse ja kellele ta pakkus keisri krooni.

Otto I kinnitas paavsti saadikutele, et ta kaitseb paavsti ja Kirikuriiki ning ei sekku Rooma siseasjadesse. Paavst lubas seepeale, et ei liitu Berengari ega tema poja Adalbertoga. Otto tungis 961 Itaaliasse, vallutas Itaalia kuningriigi ja marssis 31. jaanuaril 962 Rooma, kus Johannes XII kroonis ta 2. veebruaril 962 Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keisriks, tema abikaasa Adelheidi aga keisrinnaks. Rooma elanikud andsid keisrile truudusvande ja lubasid Berengari mitte toetada. Otto I võttis endale ka Itaalia kuninga tiitli ja sellest ajast alates olid Itaalia kuningad alati ka Saksa kuningad ja Itaaliast sai seega Saksa-Rooma riigi osastiskuningriik.

Meißeni markkrahvkond aasta 1000 paiku

Otto I avaldas 13. veebruaril 962 privileegi (Privilegium Ottonianum), mille alusel pidi keiser või tema saadik andma paavstiks valitud isikule vastava kinnituse, uus paavst pidi andma keisrile truudusvande ja tunnustama keisrit Kirikuriigi isandana. Keiser kohustus tagama Kirikuriigi terviklikkuse ning lubas selle territooriumi laiendada.

965. aastal loodi keiser Otto I poolt lääneslaavlaste alale Meißeni markkrahvkond.

Saksa-Rooma riik Otto I valitsusajal ja Konrad II valitsusajal ca 1000. aastal

Saksa-Rooma keisrina

Et Otto I nõustus hakkama ka paavsti ja kiriku kaitsjaks, siis kroonis paavst Otto 2. veebruaril 962 Roomas Saksa-Rooma keisriks. Sellega pandi alus Saksa-Rooma riigile, mis kestis 844 aastat, 1806. aastani.

973. aastal, vahetult enne oma surma kutsus Otto I Quedlinburgis kokku Riigipäeva. Sinna saabusid ka Poola valitseja Mieszko I ja Böömimaa valitseja Boleslav I ning isegi Bütsantsi aadlikke. Otto esitles seal rahvale oma uut miniat, Bütsantsi printsessi Theofanot, kelle abielu Otto I poja Otto II-ga pidi sümboliseerima ida (Ida-Rooma keisririik) ja lääne (Lääne-Rooma keisririik) impeeriumi vastastikust tunnustamist ja rahu.

Otto ise pidas ennast Rooma keisriks ning Lääne-Rooma taastajaks, kuna Frangi riigi, Frangi keisri tiitel oli vahepeal kadunud.

Välislingid

 Otto I – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

Eelnev Heinrich Linnupüüdja	Saksi hertsog 936–973	Järgnev Bernhard I
Eelnev Heinrich Linnupüüdja	Saksa kuningas 936–973	Järgnev Otto II
Eelnev puudub	Saksa-Rooma keiser 962–973	Järgnev Otto II