Mine sisu juurde

Turg

Allikas: Vikitsitaadid
Arnout de Muyser, "Lilleturg ja köögiviljad" (1590)
Elisabeth Alida Haanen, "Turunaine" (1840)
Amedeo Preziosi, "Turg Râmnicu Vâlceas" (1869)
Léon Augustin Lhermitte, "Halles" (1895)
Alberta Kinsey, "Kalaturg" (u 1934)
Andrée Ruellan, "Savannah' maastik. Linna turg" (1943)
Guido Marzulli, "Kalaturg Milanos" (2009)

Piibel

[muuda]

Tarkus hüüab tänavail,
annab oma häält kuulda turgudel,
21 kisendab lärmakates paikades,
kõneleb oma sõnu linnaväravate suus:
22 "Kui kaua te, rumalad, armastate rumalust?"


  • "Hoiduge kirjatundjatest, kes tahavad kõndida pikkades kuubedes ning armastavad teretusi turgudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja esimesi kohti pidusöökidel,
47 kes neelavad alla lesknaiste majad ja silmakirjaks venitavad palvetused pikaks! Nemad saavad seda rängema kohtuotsuse."


Draama

[muuda]
  • NAINE. Anna tilk vett, Juudit, halasta meeletu ema peale. Muidu lähen turuplatsile, lähen lausa taeva alla, lähen sinna, kus on palju teisi nälgijaid, ja nean seal… nean kõikide kuuldes… nean oma lapsukese pärast, kellele ei saa tilgakest vett kogu Petuuliast.
JUUDIT. Ära nea ka turuplatsil, naine; ei ole hea, kui neetakse tilga vee pärast.
NAINE (pöördub minema, uksel tuleb talle vastu tudisev vanake väikse poisiga käe kõrval. Naine neile) Ärge tulge parem — mine tagasi, Siimeon: Juudit on nagu teisedki, tema halastus on kurt, tema heldus on surnud. Juudit tahab palvetada, aga mu laps tahab juua, mu laps tahab vett… kust leian oma lapsele tilga vett. Siimeon, juhata sina ometi, heida armu, halasta!
SIIMEON. Turul müüakse vett, räägiti.
NAINE. Turul? Turul müüakse vett! Issand jumal! Ja mina olen siin! Müüakse vett ja mina ei teadnud. Jään jällegi ilma… (Välja.)


Proosa

[muuda]
  • Damaskuslastel oli tõepoolest õigus, kui nad olid oma linnale uhked. Saledad minaretid, kust kõlasid kutsed palvusele, olid võrratud, võrratu oli suur turg, mis laius teise linnana keset Damaskust. Kõrge kupli all kulgesid soojas hämarikus terved tänavad ning igas tänavas oli isesuguseid kauneid asju. Mõõkadel ja pistodadel mänglesid valgushelgid; kaupmees võttis saleda tera, painutas ta täiesti kokku ja laskis siis tasase sahinaga jälle sirgeks vetruda. Pistodade ja mõõkade käepidemed olid kaunistatud vääris- ja poolkalliskividega ja sädelesid eredalt. Teises tänavas müüdi lahtisi kalliskive. Kaupmehe sõrmede vahelt nirisesid tillukesed sinised akvamariinilained, ühel muinasjutuööl oli ta Linnuteel käinud, nüüd lebasid saagiks saadud kuukivid kastis ja kumasid õrnalt. Nurgas helkisid salakavalalt suured punased rubiinid nagu tigedad silmad, mahedad türkiisid naeratasid siniselt nagu tükk põhjamaa taevast, mis siia eksinud.


  • Vaba kultuur ei ole autoriõigusteta kultuur, nii nagu ka vaba turg ei ole turg, kus kõik on vabalt saada. Vaba kultuuri vastand oleks "loakultuur" – kultuur, milles autorid loovad ainult võimuomajate või varasemate autorite loal. (lk 9)
  • Mõtteturu reguleerimine on valitsuse jaoks alati halb valik. (lk 127)
    • Lawrence Lessig, "Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik", tlk Jaagup Irve, Raul Veede, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus ja MTÜ Wikimedia Eesti, 2017


  • Võlg oli pöördepunkt, mis võimaldas hakata kujutlema raha selle ligilähedaseltki tänapäevases tähenduses ja seega ka luua turu, nagu meile meeldib seda nimetada: areeni, kus saab osta ja müüa mida iganes, sest kõik objektid on (nagu orjad) välja kistud oma varasematest sotsiaalsetest suhetest ja eksisteerivad veel ainult suhtes rahaga.
  • ...tuleb alla kriipsutada vägivalla absoluutselt keskset rolli lausa nende terminite endi defineerimisel, mille abil me kujutleme nii "ühiskonda" kui ka "turge" – ja õieti paljusid oma kõige elementaarsemaid arusaamu vabadusest. Vägivallast vähem läbiimbunud maailm hakkaks kiirelt kujundama teistsuguseid institutsioone. Ja lõpuks, kui mõelda võlast väljaspool neid kaht intellektuaalset hullusärki – riiki ja turge –, siis avanevad meile erutavad võimalused. Me võime näiteks küsida: mida täpselt võlgneksid vabad mehed ja naised üksteisele ühiskonnas, mille alt see vägivallavundament oleks lõpuks ära tõmmatud? Mis laadi lubadusi ja kohustusi nemad üksteise ees võtaksid?


  • Loomingule püstitatakse ametlikke ja mõistuslikke sihte, kirjutatakse manifeste ja eeskirju, sigitatakse võimustruk­tuure koguni vaimuväljal — see, mille üle meie lähiminevikus on üsna tulemuslikult arutlenud prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu. Tagajärg on see, et kaob loomingu vabadus ja algupära, eelkõige kannatab aga loomingu eetiline mõõde. Teisisõnu, loojad, kes peaksid kõnelema Jumalaga või absoluudiga ja seeläbi tekitama mingeid vastuseid olemasolu kõrbes, panevad oma toodangu teadlikult müüki vaimuturul, mille mehhanismid ei erine muude maiste turgude omast.


  • Mäletan pärastlõunat, mil hüppasin rõõmsalt paari astme kaupa trepist alla ja jooksin koolimajast välja. Kasuisa asemel ootas mind seal ema ja see tekitas minus hirmu. Ta astus mulle ligi, andis musi, võttis mu portfelli ja ütles, et lähme nüüd turule. Turule? Me ei teinud turult sisseoste peaaegu mitte kunagi, sest seal oli kõik kallis. Seal seisid mustaverd meesterahvad, kelle suurtes kohvrites oli igasuguseid ennenägematuid ja -maitsmatuid imesid: kollased lõhnavad melonid, võipirnid, rohelised viinamarjakobarad ja oranžid puuviljad, mille kohta nad ütlesid: hurmaa, hurmaa. Ema viis mind läbi nende ebaharilike hunnikute ja lubas valida, mida ma iganes soovin. Ma valisin kaks pirni, ühe hurmaa ja peotäie mingeid pähkli moodi asju, sest ema ütles, et need on söödavad kastanid, ja see tundus mulle uskumatu.



Luule

[muuda]

/---/
Lähme, kallis, meiegi seekord nii
Lahku, vältides pisarauputust: parem
Kui oma tundeid turule näha ei vii.

  • John Donne, "Hüvastijätt, mis keelab kurvastamast", tlk Paul-Eerik Rummo, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 121


Ministriga joob sinasõprust lurjus
ning õigust ratsapiits
taas mõõdab turul, vereaurust purjus,
kus poodi viimane patriits.


Kuid ah -
lõpuks on kõik ainult enesemüümine,
turul me oleme vennad ja õed.
Päevhaaval, tundhaaval,
tükkhaaval, jupphaaval
    üksteisele müüme
omad usud ja tõed...

  • Paul-Eerik Rummo, "* Üks mees nägi unes taevalikku õiglust". Laulud "Viimsest reliikviast" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 190


Mida veel?
Poeete, tohtreid, hulle, astrolooge, varesed ja Toom,
turg: Petka, Peipsi sibul,; filosoofe, kronuks Heidegger

kel all, kel Derrida (mul Rocinante), sõbrad, õppetool,
samblasse kasvand Rootsi, Supilinn.

  • Jüri Talvet, "Tartule, rohkem kui sonett" kogust "Unest, lumest" (2005)


Vanasõnad

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel