Sündmus

Proosa

• Kõnelemise otstarve on üksteist mõista ja teateid saada sündmuste kohta. Kui aga keegi ütleb seda, mida pole, siis jäävad saavutamatuks need mõlemad eesmärgid, sest ei saa öelda, et ma teda mõistaksin ja samuti pole ma saanud teateid. Ja veelgi halvem teadmatusest seisneb selles, et mind pannakse uskuma, et asi on must, kuigi ta on valge, et asi on lühike, kuigi ta on pikk.
  • Hiihnhmide arutlus Jonathan Swifti raamatus "Gulliveri reisid" (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951)

• Herodotos ütleb: "Vähe asju juhtub õigel ajal ja ülejäänut ei juhtu üldse. Hoolikas ajaloolane parandab kõik need vead."
  • Mark Twain, "Hobuse jutt" ("A Horse's Tale", 1907); Twain ei tsiteeri Herodotost, vaid iseloomustab tema suhtumist ajalookirjutusse. Sageli peetakse seda ekslikult ehtsaks Herodotose tsitaadiks.

• Sündmused pole ju midagi muud kui valed ajad ja valed kohad, inimene pannakse või unustatakse valesse kohta ja ta on seal ometi nagu asi, mida keegi üles ei tõsta.
  • Robert Musil, "Tonka", tõlkinud Peeter Tulviste. Rmt: "Kolm naist", LR 12-13/1972, lk 61

• Seda seisukohta on omaks võtnud õige mitmed rahvad, et juba koolide kaudu sisendada veendumusi, mis ei tarvitse vastu peegeldada tõelisi sündmusi. Ja meilgi on olnud oma lõunanaabriga hoopis erinevaid ja kaugelt lahkuminevaid seisukohti teatavate perioodide sündmuste kohta, mis sealseis õpperaamatuis ilutsesid faktidena, nüüd aga kuuldavasti jälle kiirelt kaovad.
  • Karl August Hindrey "Ajaloo-õpetus Venemaal", Postimees 9. detsember 1941, nr 124, lk 1

• Me kõik mäletame seda aega. Minu jaoks oli see samasugune kui teistelegi. Ja ometi räägime üksteisele ikka ja jälle nende ühiselt läbi elatud sündmuste iseärasustest, otsekui ütleksime selle üha korduva kõnelemise ja kuulamisega: "Tähendab, teiegi meelest oli see niiviisi? See siis kinnitab, et jah, kõik oli tõepoolest nii, pidi nii olema, see ei olnud pelgalt minu kujutluse vili." Me oleme kas ühel meelel või läheme vaidlema nagu inimesed, kes on reisil imepäraseid olevusi näinud: "Kas te seda suurt sinist kala nägite? Ah soo, teie nägite hoopis kollast!" Kuid meri, millel me sõitsime, oli üks ja seesama ning ka see lõpueelne pikaleveninud rahutus ja pinevus oli ühesugune kõigile, kõikjal: nii meie suurlinnade eri osades – tänavatel, tornelamute kvartalis, hotellis – kui ka tervete linnade, rahvaste ja mandrite ulatuses... (lk 7)
• Inimesed võrdlevad oma tähelepanekuid, otsekui soovides või lootes leida kinnitust millelegi, mida need sündmused ise ei olnud lubanud - kaugel sellest, paistis, et nad olid selle täiesti välistanud. (lk 7)
  • Doris Lessing, "Ellujäänu mälestused". Tõlkinud Krista Kaer, 2. trükk, 2006

• Lõpetasime hommikueine erutatud meeleolus. Fredriksoni vennapoeg oli sellest sündmusest niivõrd vaimustatud, et pani oma kõige suurema põlle ette ja hakkas minutitki kaotamata "Mereorkestrit" punaseks võõpama. Ta võõpas kõigest väest, terve jõelaev sai punaseks ja maapind sai punaseks, suur osa sarapuupõõsast sinnajuurde ning midagi nii punast, nagu Nuhkloom ise, polnud ma eladeski näinud. Aga laeva nimi sai maalitud ultramariiniga.

Kui kõik oli valmis, tuli Fredrikson vaatama.

"Kas pole ilus?" küsis Nuhkloom närveldades. "Ma värvisin väga hoolsasti! Ma panin sellesse töösse iseenda päris jäägitult."

"Seda on näha küll," sõnas Fredrikson oma punast vennapoega silmitsedes.

• Tove Jansson, "Muumipapa memuaarid". Tõlkinud Vladimir Beekman. Rmt: "Muumitroll", Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 123-124

• Kui mingi sündmus peab emotsionaalses, sümboolses või müstilises plaanis midagi tähendama, on toit käepärast, et seda pühitseda ja kinnitada. Kõik kultuurid pruugivad toitu kui heakskiidu või mälestamise väljendust ja mõnele toidule omistatakse koguni üleloomulikke omadusi, teisi süüakse sümboolselt, kolmandaid rituaalselt, kusjuures ebaõnn tabab puupäid või skeptikuid, kes unustavad retsepti või ajavad kombetalituste järjekorra segi. (lk 151)
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

• Roosimemm ei olnud niisugune väsimatu lobiseja, kellest külanaised kiiresti lahti oleksid tahtnud saada. Roosimemm oskas kuulata, sõna sekka öelda, ja mis veel tähtsam, ta unustas kõik asjad ära, ajas puntrasse ja sõlmis omavahel meisterlikuks fantastiliseks sõlmeks. Talletatud materjalist noppis ta siis aeg-ajalt terasid ja pani neid kõige ebasobivamas kohas paika. Kõik sündmused tundusid nüüd palju lõbusamad ja uskumatult segased.
  • Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, 2006, lk 32

• Me ei võta ühiskonnas piisavalt aega arutada, miks ajaloos toimunud sündmused on niisugused nagu nad on ja mis on nende põhjused. Võimalik, et peame sajanditagused sündmused praeguste teadmiste-arusaamade kohaselt lahti seletama, aga paraku ei saa me ajalugu tsenseerida.
  • Marju Kõivupuu: me ei saa ajalugu tsenseerida ERR, 13.06.2020

• Ajalooline uurimine kui eriomane nähtus sündis mitte niivõrd vajadusest tuvastada teatud sündmuste toimumist, vaid soovist määratleda, mida need sündmused võiksid tähendada konkreetsele inimrühmale, ühiskonnale või kultuuri arusaamale hetke-eesmärkidest ja tulevikukavadest.
  • Hayden White, tlk Marek Tamm, cit. via: Ott Raun, "Toimetuselt", Tuna 3/2005, lk 1

• Ajalooline fakt on ajaloouurija loodud rekonstruktsioon, mitte paljas ajaloosündmus, ajaloolise tegelikkuse osa. [---] Ajaloolane on ajaloolise fakti looja ning tema narratiivis leiduv ajalooline tegelikkus koosneb ajaloolistest faktidest. Fakt ei ole seega asjaolude puhtakujuline peegeldus, vaid allika teabe ja allikavälise teabe põhjal loodud ajaloolise tegelikkuse rekonstruktsioon. (lk 4)
  • Enn Tarvel, "Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt?", Tuna 3/2005, lk 4-9

• Luuletus algab liivaterast kui pärl; ta eneseloomises peitub paratamatuse paine, tas mistahes tühine sündmus võib muunduda tähenduslikuks.
  • Doris Kareva, "Unes ja luules" kogust "Armuaeg" (1991)

• Teater on omapärane nähtus. Tavamõistes mängitakse ühe lavastuse etendusi korduvalt, samas on see ülekirjutamine, sama asi on laiali laotunud, pole enam see üks ajahetk. Tegijate jaoks on lavastus etenduste seeria, suur ajaakende rida, pealtnäha sarnaste tunnustega elemendid. Teatriime loomulikult sünnib ühel hetkel ühes kohas, aga ka argikeskkond pakub teistmoodi kordumatuse teadvustamise hetki. Olen teinud sündmusi, mis toimuvad ainult ühe korra – nimetan seda polügoonteatriks. Teatraalses keskkonnas iga etendus muutub, aga siin ainult ühekordne sündmus ja ajaline element on rohkemgi tunda.
  • Erki Kasemets, intervjuu: Peep Ehasalu, "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka", ERR, 30.09.2021

• Simon Kuper kirjutas 2014 Financial Timesis, kuidas Lääne-Euroopas on ajalugu midagi kaudset, mida võid vaadata kui õudusfilmi, Balkanil aga (ja siia võib rahulikult lisada ka Ida-Euroopa) on ajalugu midagi reaalset, õelat, miski, mis luurab alati nurga taga, valmis hammustama.

Minu põlvkonna idaeurooplased on Ajaloo sündmused, Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega kaasnenud vabanemise, oma nahal läbi elanud. Teame, et Sündmused võivad päriselt juhtuda, neist ei saa lahti tekki üle pea tõmmates.

• Matti Maasikas, "Geopoliitika hammustab valusalt", ERR/Diplomaatia, 04.06.2022

Luule

Suured sündmused valmivad varjus.
Mis varjus ei valmi, on tühine.
Võitja võimus ja teeäärseis marjus
tolmumaitse on ühine.

• Betti Alver, "Kuus kildu" 6. Rmt: B. Alver, "Teosed" I (1989), lk 257

Iga algus on
ju millegi jätk
ja sündmuste raamat
on alati lahti keskelt.

• Wisława Szymborska, "Armastus esimesest pilgust", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 15-16

Näed, keset mu kätt, peopesal
jooksevad jooned.
Ma tean, et siin on elujoon,
südamejoon, mõistusejoon.
Ma ei taipa sellest asjast tuhkagi.
Ma ei oska neid lugeda.
Aga kui sellesse uskuda, tähendab see, et
minu peopesal on koht
minu sõpradel, kes on surunud minu kätt.
Siin on minu suuremad üleelamised,
kõik, mis minuga juhtus...
Suuremad sündmused kulgevad sügavamalt ja selgemalt,
väiksemaid on vaevalt näha...

• Jevgeni Griškovets, "Minu käsi", laulutekst plaadilt "Raadio ühele", tlk Sven Karja