Rott

Rott (Rattus) on usin, osav ja intelligentne loomake hiirlaste sugukonda kuuluvast liigirohkest näriliste perekonnast.

Proosa

Ma lugesin neile ette Anna palveraamatust, andsin end Jumala hooleks ja heitsin magama. Aga mu uni oli väga kerge, sest rotid äratasid mind oma uitamisega ja neid oli suur hulk. Nälg tegi nad julgeks. Nad sõid küünalt, mis sealsamas seisis ja põles.
- Leonora Christina, "Memuaarid". Tõlkinud Eva Velsker. Tallinn: Eesti Raamat 2015, lk 69

"Nööbid on ära."

"Mis nööbid?"

"Saapa nööbid. Õhta olid peal, Visak nägi kah, aga täna hommiku tahan jalga tõmmata, ja mitte ühte ei ole enam."

"Noo, mis see tähendab?"

Hirmus pilk nagu jumala välk taevast käis üle poistekarja.

Surmavaikus.

Viimati, kui juba piinlikuks hakkas minema, ütles Toots:

"Vahest viisid rotid ära. Rotid armastavad läikivaid asju. Meil viisid kapsaraua ära ja ei leidnudki üles."

Köstri pilk jäi kõnelejale peatama.

"No kui te ei leidnud, kust te siis teate, et just rotid kapsaraua ära viisid?"

"Noh, kes see muu viija oli."

"Kapsaraua?"

"Jajah, kapsaraua."

"Kuule, rotid ei jõua kapsarauda liigutadagi, veel vähem ära viia. Mis sa valetad?"

"Neid oli vahest mitu."

Oskar Luts, "Kevade", 2006, lk 33

Nad muutusid järjest elavamaks ja elavamaks ning kogu lugu oleks lõppenud tubli keretäiega kõigile, kui erutav vahejuhtum poleks asjale andnud hoopis teist suunda: laua jalga mööda oli rott lauale roninud.

"Rott!" hüüdsid kõik lapsed, kuna rott samal ajal sööstis taldrikute, klaaside ja leivatükkide vahel siia-sinna, olles laste poolt täielikult ümber piiratud. Ta aimas oma paratamatut surma. Punasevõitu karvaga, mida ta parajasti maha ajas, kuulus temagi sellesse majja, kus see värvitoon oli valitsev.

"Lööge maha!" karjus Marie, "lööge ometi maha, issand jumal!..."

Roti mahalöömise au päris kõige vanem poiss. Kõik teised tagusid pärast rotti veel vaid lõbu pärast. Martine ilmus koju parajasti sel hetkel, kui tema ema Marie, hoides rotil sabast, avas ukse, et seda välja visata. Et kaugemale viskamiseks hoogu võtta, keerutas ta käega ja Martine jõudis vaevalt kõrvale põigata, et rotiga mitte vastu nägu saada. Rotiraibe patsatas kaugele keset õue. Martine nõjatus vastu ust. (lk 9-10)

Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962

"Noh?" küsis kontrollpunkti ülem. "Kas leidsid midagi?“

Läbiotsija irvitas.

"Esiteks on masin kuld- ja hõberahasid täis," ütles ta. "Täitsa kahtlane värk."

"Rahade kohta meil juhtnöörid puuduvad," ühmas ülem. "Ja teiseks?"

"Teiseks leidsin ma selle siin."

Ta astus paar sammu edasi ja pani lauale Kingpoole mänguhiire.

"Suurepärane," nohises ülem rahulolevalt. "Lõpuks ometi oleme ka ühe roti liiklusvahendist kätte saanud."

"Aga kuulge!" hüüatas Sammalhabe jahmunult. "See pole ju mingi rott, vaid täiesti harilik mänguasi! Vaadake ometi lähemalt - tal on isegi rattad all!"

"Mulle kõlbavad ka ratastega rotid väga hästi," jätkas ülem nohisemist. "Eeskirjades pole kusagil öeldud, et rotil ei tohi rattaid all olla."

Muhv oli jäänud ülemale pikalt otsa vaatama ning ta pilk oli täis sügavat põlgust.

"Milline väiklus!" ütles ta nüüd. "Kui te aga kord juba selline tähenärija olete, siis võtke teatavaks, et see pole üldse mitte rott. See on väike süütu hiireke!"

"Mh," kortsutas ülem kulmu. "Või süütu! Aga äkki on ta üleskeeratav? Kust mina pean teadma?"

"Õige!" kinnitas läbiotsija.

"Oh taevas," püüdis Sammalhabe ennast kõigest väest rahulikuks sundida. "Iga lapski saab aru, et see asjake pole üleskeeratav, vaid hoopis järelveetav. Ja mis tähtsustki sellel lõppude lõpuks on!"

Ülem naeratas võidukalt.

"No näete nüüd! Ise tunnistate ka, et sellel pole mingit tähtsust. Nii et..."

Ta vaikis tähendusrikkalt, võttis mänguhiire kätte ja hakkas seda võrdlema plakatil kujutatud rotiga. Veidi aja pärast langetas ta otsuse:

"Kui see on hiir, nagu te väidate, siis on see igatahes äärmiselt rotipärane hiir. Ja kõik rotipärane, nagu eeskirjades öeldud, tuleb liiklusvahenditest eemaldada." (lk 167-168)

Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984

Kahjurite kohta on viiteid küll. Kõige kindlam viide rottide kohta on ehk see, kui mul on näiteks mõni keskaegne lambaluu ja näen, et seda on rott või hiir närinud. Luul on hambajäljed peal. Kui tean, et see lammas on keskajast, siis ilmselgelt on toona kahjureid olnud. Meil pole ka alust arvata, et keskajal rotte-hiiri polnud: nad kindlasti olid siin alates sellest ajast ja tõenäoliselt varemgi.

Kui me roti enda luid leiame, siis nendega on juba natukene keerulisem. Ei pruugi olla kindel, et see rott on nüüd just täpselt keskajast. Väga tihti võib juhtuda, et rotid on mitu sada aastat hiljem kusagile pinnasesse pugenud. Arheoloogiline kontekst võib olla küll keskaegne, aga rotiluu ise on võib-olla hoopis 20. sajandist.

Rottide uurimine on iseenesest väga põnev teema. Närilisi võiks Eestiski lähemalt uurida, sest rotid näitavad kindlasti väga palju keskkonna, inimeste liikumise ja ka võimalike haiguste liikumise kohta.

Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud", ERR, 24.09.2022

Luule

Rooste sööb väljale unustet sahka.
Keldreist õuele valguvad rotid.
Tänavail õgivad üksteist nahka
tuldsülitavad robotid.

Heiti Talvik "Surmatants" kogust "Kohtupäev" (1937)

Rändrottidel riiki ei ole,
kui ongi, siis ainult rändriik.

Hando Runnel kogus "Laulud eestiaegsetele meestele" (1988)

Välislingid