Postmark

Proosa

... daam ei söö taldrikut kunagi viimse palani tühjaks; ära kunagi joo, kui sul on toit suus; pea meeles, et kunagi ei või kirjale kleepida kahte poolepennist marki, kui see just ei ole kaupmehele saadetav arve. Ja veel: kui lähed rongiga reisima, pane selga puhas aluspesu juhuks, kui peaks juhtuma rongiõnnetus.
Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 29-30

Võib-olla olid lumetormid küla muust maailmast ära lõiganud? Oli Austrias veel maikuuski lumetorme? Vaevalt küll. Kui ta seda Kuno käest areldi uuris, imestas Kuno, miks Johanna tunneb sellist huvi Austria vastu ja rääkis, et kahe kuu eest olid sakslased Austriasse sisse marssinud. Kas sa siis lehti ei loegi, imestas Kuno, miks ei, Johanna luges lehti, aga poliitika leheküljed jättis ta alati vahele, tema luges muidugi kaugetest maadest ja loomadest ja inimeste elujuhtumistest, nüüd sai ta viimaks teada, kes on õieti see Adolf Hitler, kes ilutses nii paljude kirjamarkide peal, mis Saksamaalt tulnud postisaadetistele olid kleebitud. Seepeale Johanna enam telegrammi ei oodanudki, see tähendab, südamepõhjas ootas siiski, ehk küll püüdis ennast veenda, et okupeeritud riigist polegi nii lihtne telegrammi saata. Isa oleks nagu teist korda sõjavangi sattunud, Johanna H. elas seda valusalt üle, ehkki ta ei teadnud, mis tunne on elada okupeeritud maal.
- Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987, lk 30

"Aa, revolutsioonilise tagatiseta ühepennise paberraha leiutaja?" märkis Bent ning sirutas kõhna käe. "Milline hulljulgus! Mul on väga hea meel teiega tutvuda, härra Lipwig."

"Ühepennise paberraha?" kordas Niiske midagi mõistmata. Härra Bentil ei paistnud oma vastupidisest väitest hoolimata sugugi hea meel olevat.

"Kas te ei kuulanud, millest ma enne rääkisin?" küsis Vetinari. "Ta mõtleb teie marke, härra Lipwig."

"Mis on sisuliselt raha," lisas Bent, ning Niiskele hakkas koitma. Nojah, see oli ju tõsi, ta teadis seda. Tema oli mõelnud, et marke hakatakse kirjade peale kleepima, kuid rahvas, kes ei olnud selles osas koolitust saanud, oli pähe võtnud, et pennine mark ei ole midagi muud kui väga kerge penn, mille väärtuse valitsus garanteerib, pealegi veel selline penn, mille saab panna ümbrikusse. Ajalehtede reklaamiküljed olid täis äride kuulutusi, mis olid tärganud tänu ahvatlevalt kergesti saadetavatele postmarkidele: "Avastage kosmose ülimad saladused! Saatke 8 ühepennist marki ja saate vastu brošüüri!" Suur hulk marke kulutati ära sularahana, ilma et nad oleksid kordagi kirjakasti sisemust näinud.

Terry Pratchett, "Rahategu", tlk Allan Eichenbaum, 2010, lk 32

Laupäeval käisin küla postkontoris – mul oli vaja mädarõikaviina osta. Seekord seda postkontoris aga ei müüdud. Kõik muu oli olemas nagu harilikult: päevalilleõli, kalakonservid, tatratang, margariin... Ma oleksin kangesti tahtnud postkontorist pudeli viina ja postmargi osta, margi viinapudeli sildil ära tembeldada lasta ja siis kogu komplekti kellelegi mälestuseks kinkida. Mine tea, äkki muutub meie maa varsti tsiviliseerituks ja külapostkontorites alkoholi enam ei müüdagi??? Seda ma igatahes ei usu!!! Midagi peab ju minevikust alles jääma. Tõsi küll: mida vähem, seda parem!
- Andrei Kurkov, "Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest". Tõlkinud Anu Wintschalek, 2014 (3. märts 2014, lk 124)