Peep Ilmet

Peep Ilmet (kodanikunimega Peep Gorinov; sündinud 30. oktoobril 1948 Palamuse apteegis) on eesti kirjanik ja tõlkija.

Luule

On laupäev, mahlakuu ning Tulikiisu aasta
tuisk tuli Põhjalast, nyyd valgeks võõpab tee
lörts matab mõneks ajaks pika talve saasta
ent Eesti pole enam endine

Peep Ilmet, "On aeg", rmt: "Tuulatud luuletused". Tallinn: Eesti Raamat, 1988, lk 61

"Matsalu mailt"

Peep Ilmet, "Matsalu mailt", 1986.

Linnulennult ilmub silme ette
ühekorraga kõik linnuriik.
Vaata vaid, kuis saari kerkib vette,
kuidas kinni kasvab Kloostri tiik.

Saarteks saanud sipelgas ja härjad,
hani, koha, räim ning üksik tont.
Kõigi ümber vahuvalged pärjad,
Kasari kui purskav hiigellont.

Põdrakari traavib laia luhta,
õhk on laululuigelaulust paks,
et saaks kõik siin varjurikkalt puhtaks,
tasu, inimene, tasumata maks.

"Linnulennult", lk 5

Läheb jää ning kostab huikeid.
Luhta saabub tuhat luike.
Aina kuula, aiva vaata!
Luiged peavad nokalaata,
oma luigerüüde paistel.
Küll on juttu luigenaistel.
Küll on alles kõva kisa,
lõunast saabub aina lisa.

"Luiged", lk 7

Vaevalt jõuab urbekuine sula,
lahti pääseb vete varmas vula,
udus vilksatavad tiivitajad -
kuldnokk, künnivares, kiivitaja.

"Kuldnokk, künnivares, kiivitaja", lk 8

Roovees, kus pladistab säinas ja särg,
möiratab keegi kui eksinud härg.
Kaugemal üürgab veel teinegi tüüp -
Kasari roogu on saabunud hüüp.
Vahel ta hüüd kostab just nagu "uump",
roostiku muda kui pumpaks seal pump.
Mudane kodu, suupoolis ning rüüp -
veidrik on Matsalu vapilind hüüp.

"Hüüp", lk 9

Kui aga jõevesi äkitselt langeb,
sonnid on tulvil visklevaid vange.
Lõpuks kõik kala kuivale jääb,
käes on kaarnate kalapäev.
Mõista, mõista, terane põnn -
särgede õnnetus kaarnate õnn.

"Kalapäev", lk 9

Kevadel kaklema ruttavad tutkad.
Mätlikul luhal neid naakleb ja putkab.
Kohevakraelised innukad isad
päevade kaupa on kaklema visad.

"Tutkad", lk 10

Loksub laine, veereb virve,
kraaksuvad naerukajakad.
Laksub laine, vingub vihur,
kaljuvad kalakajakad.
Raksab laine, mõurgab maru,
klouksuvad merikajakad.
Laugub laine, raugub raju,
vaikivad pesatud kajakad.

"Kajakad", lk 13

Raevukalt räuskab
kakssada räuska
Papirahu õhus.
Teab kustpoolt tulnud
kährikuhulgus
linnupesi lõhub.
Saabub jälle rahu,
lained valges vahus
korjust kiigutavad.
Karges koidupunas
räusapojad munas
juba liigutavad.

"Räusad", lk 14

Mitu lõunast jõudnud laglelippu
maandus täna Pikanina tippu.
Mitmeid ohte nende poole roomab.
Lagled-laglekesed, olge koomal!
Terves ilmas teid on väga vähe,
teie elu kergemaks ei lähe!

"Lagled", lk 16

Suurejooneline kuusik
paistab nii pime.
Tibatillukene muusik
laulab kui ime.
Tumeroheline kuusik
seisab nii vakka.
Kullakillumütsis muusik
laulmast ei lakka.

"Pöialpoiss", lk 16

Kandis kuulmatult ning pehmelt
õietolmu õrnu ehmeid
vetevoog.
Tasahiljukesi tuli
Väinamerelt üksik suli
tuulehoog.
Viivuks katkes õhtu hardus,
otsekohe jälle tardus
pilliroog.
Laias luhas läbematult,
hullupööra häbematult
lõhnas loog.

"Õhtu Suitsul", lk 17

Võbeleb saba ning nõelub nokk
teeveerest putukaid tokk-tokk-tokk.
Hoiab just nii pikka vahemaad,
nii et sa teda kätte ei saa.
Küsi: "Kas-purustad kevadel jää?"
Tokk-tokk-tokk ta nõkutab pääd.

"Linavästrik", lk 18

Puuoksal nagu villasakk
on udusulis kodukakk.
Kui proovin teda katsuda,
ta õelalt nokka naksutab.
Ta ette torkan haugiliha,
ka see teeb talle väikselt viha,
siis äkki kael ning nokk teeb jõnks -
kaob liha kõrist alla klõnks.

"Kodukakk", lk 21

Mustvalges kuues uhke vend
rops-rops-rops jonksaki
jäi õhus imetlema end
rops-rops-rops jonksaki.
Ja sellega ta tegi vea
rops-rops-rops jonksaki.
Pikk saba käändus üle pea,
kus maa, kus taevas - pea ei tea.
Tuul pani talle jala taha,
käis harakas karr-nätsti maha.

"Harakas", lk 22

Nii maitsi kui ka meritsi
käib mere ääres meriski.
Ta toit on mitmekesine
ja üsna merevesine.
Kontvõõraga ei harju ta,
vaid kukub kohe karjuma.
On õige uudishimu<poem>

lik

ta nokk on punane ning pikk. </poem>

"Meriski", lk 22

Toa aknal kärbes nagu täpp,
kuid väljas valvab kärbsenäpp.
Toas liigutab end kärbsetäpp,
teeb väljas sööstu kärbsenäpp.
Käib vastu akent toks ja pats,
üks kukub noks ja teine mats,
sest vahepeal on kõva klaas -
kae, kärbsenäpp on maoli maas.

"Kärbsenäpp", lk 23

Terav nokk kui pilpanael,
kõnnib haigur - kõverkael.
Kõndides ta kael on sirge,
üldse on see isand virge.
Jõeveest täpselt raiub kalu,
häid ja paremaidki palu.

"Haigur", lk 24

Tuul pillub putukaid pilla ja palla.
Truult tallab tuult oma tiibade alla
tihkemaks üha ja püsibki õhus,
kuni tal näljapoiss näpistab kõhus.
Sõtkuks kui leiba ta tallab ja tallab,
tiibade vihinal sööstab siis alla.
Kinni krapsab unise hiire -
nüüd pole õhkutõusuga kiire.

"Tuuletallaja", lk 27

Välislingid