N. K. Jemisin

N. K. Jemisin (Nora K. Jemisin, sündinud 19. septembril 1972 Iowa Citys Iowa osariigis USAs) on ameerika ulmekirjanik, psühholoog ja blogija.

Intervjuud

[Kirjanduspildist tema lapsepõlves:] Meil kellelgi polnud lugeda muud kui valgete kuttide kirjandust ja vahel natuke noorte valgete naiste kirjandust, ning kui sa sellega üles kasvad, on see sinu jaoks normaalne.
- N. K. Jemisin, intervjuu: Alison Flood, "NK Jemisin: 'It’s easier to get a book set in black Africa published if you're white'" The Guardian, 2. mai 2020

"Viies aastaaeg"

Tsitaadid väljandest: N. K. Jemisin, "Viies aastaaeg", tlk Sash Uusjärv, 2018. "Lõhutud maa" triloogia esimene raamat.

On üks maa.

See on tavaline, nagu maad ikka. Mäed ja platood, kanjonid ja jõesuudmed, kõik nagu peab. Tavaline, kui välja arvata selle suurus ja rahutus. See maa, see liigub palju. See rähkleb ja ohkab, tõmbub kägarasse ja peeretab, haigutab ja neelatab nagu rahutult voodis vähkrev vanainimene. Otse loomulikult panid selle maa inimesed talle nimeks Rahu.

See on vaikse kibeda iroonia maa.

Rahul on olnud ka teisi nimesid. Kord oli see mitu eraldi maad.

Praegu on see üksainus, tohutu ja terviklik kontinent, kuid mingil hetkel tulevikus saab tast jälle rohkem kui üks. (lk 7)

Lõpp saab alguse linnast: kõige vanemast, suuremast ja hunnitumast elavast linnast kogu maailmas. Selle linna nimi on Yumenes ja kord oli see kogu impeeriumi süda. See on senimaani paljude asjade süda, kuigi impeerium on oma esmasele õitsengule järgnevatel aastatel mõnevõrra närbunud, nagu impeeriumitega ikka juhtub.

Yumenest ei tee ainulaadseks mitte linna suurus. Selles maailma osas on palju suuri linnu, üksteise järel lülidena reas piki ekvaatorit nagu mandripikkune ahel. Mujal maailmas kasvavad külad harva linnadeks ja linnad harva suurlinnadeks, sest sellist ühiskonnakorraldust on raske alal hoida, kui maapind üritab neid alatihti nahka pista... aga Yumenes on suurema osa oma olemasolu kahekümne seitsmest sajandist püsinud stabiilsena.

Yumenes on ainulaadne sellepärast, et vaid siin on inimolendid söandanud ehitada mitte turvalisust, mitte mugavust, isegi mitte ilu, vaid julgust silmas pidades. Linnamüürid on keerukate mosaiikide ja nikerduste meistritöö, millel on detailirohkelt kujutatud selle elanike pikk ja jõhker ajalugu. Linna massiivseid hoonekobaraid ilmestavad võimsad kõrged tornid, mis meenutavad kivist sõrmi, käsitsi nikerdatud laternad, mida väestab moodne imeline hüdroenergia, malbelt kaarduvad sillad, mis on põimitud klaasist ja hulljulgusest, ning rõdudeks nimetatud arhitektuurielemendid, mis on äärmiselt lihtsad, kuid ometi nii hingetuksvõtvalt tobedad, et kogu kirjapandud ajaloo jooksul ei ole keegi neid kunagi varem ehitanud. (Aga suurt osa ajaloost pole kirja pandud. Ära seda unusta.) Tänavad pole sillutatud mitte lihtsalt asendatavate munakividega, vaid sileda ühtlase ja imepärase ainega, mida kohalikud hüüavad asfaldiks. Isegi Yumenese slummid on söakad, sest need on vaid õhukeste seintega sarad, mille isegi tugevam tuulistorm pikali paiskaks, rääkimata veel värinast. Ja ometi need seisavad ja on seisnud terveid generatsioone. (lk 8)

Must Täht on koht, kus impeeriumi juhid ajavad oma juhiasju. Merevaigukeras hoiavad nad keisrit, kes on hoolikalt säilitatud ja täiuslik. Ta uitab suursuguses meeleheites mööda oma kuldseid saale ja ootab hirmuga päeva, mil ta isandad otsustavad, et tema tütar on paremaks troonikaunistuseks.

Keegi neist pole muide oluline. Mainin neid lihtsalt konteksti mõttes. (lk 9)

Ta seisab künkal, mis ei jää Musta Tähe obsidiaanmüüridest kuigi kaugele. Sealt näeb ta suuremat osa linnast, haistab selle suitsu, kaob selle vadinasse. Allpool läheb mööda üht asfaltrada noorte naiste salk - küngas asub pargis, mis on linnaelanike seas väga armastatud. (Hoia müüride vahel rohelist maad, annab nõu kivipärimus, aga enamikus asulates on see maa kaetud sissekündmiseks mõeldud kaunviljaliste või teiste muldarikastavate taimedega. Ainult Yumeneses on rohemaa vormitud iluks.) Naised naeravad millegi peale, mida keegi neist ütles, ning heli hõljub mööduva tuuleiili toel üles meheni. Ta sulgeb silmad ja naudib nende häälte kerget tremolot, nende sammude veel vaiksemat vastukaja, mis on kui liblikate tiivalöögid vastu kivataju. Ta ei suuda kivada kõiki seitset miljonit linnaelanikku, pane tähele - ta on hea, aga mitte nii hea. Aga suurem osa neist, jah, nad on seal. Siin. Ta hingab sügavalt sisse ja muutub osaks maapinnast. Nad kõnnivad tema närvilõpmetel, nende hääled liigutavad karvaudemeid ta nahal, nende hingeõhk kandub tema kopsudesse. Nad on tema peal. Nad on tema sees.

Aga ta teab, et ta pole - ega saa kunagi olema - üks neist. (lk 9)

"Käsusõna," ütleb mees ja ajab käed laiali, "on kivvi raiutud." Kujutle, et tema nägu valutab naeratamisest. Ta on naeratanud juba tunde: hambad risti, huuled tagasi tõmmatud, silmad kissis, nii et kanavarbad paistavad. See on kunst - naeratada nii, et teised jäävad uskuma. On alati tähtis kaasata ka silmad, muidu inimesed saavad aru, et sa vihkad neid. (lk 10)

Mees ei räägi nagu otseselt kellegagi, aga tema kõrval seisab naine - või midagi sellesarnast. Tema järeleaimatud inimlikud sugupoole tundemärgid on vaid pealiskaudsed, vnsakus. Samamoodi pole lohvakas vabalt langev kangas, mida ta kannab, rõivaese. Ta on vaid vorminud osa oma jäigast ainesest nõnda, et see sobiks kujutama hapraid, surelikke olendeid, kelle seas ta parajasti lugub. Eemalt vaadates jääks temast vähemalt mõneks ajaks mulje kui naisest, kes seisab vaikselt paigal. Lähedalt aga märkaks iga hüpoteetiline vaatleja ta naha valget portselani - see pole metafoor. Skulptuurina oleks ta kaunis, kuigi kohaliku maitse jaoks liiga halastamatult realistlik. Suurem osa jumeneslastest eelistas vulgaarsele tõelusele viisakat abstraktsiooni.

Kui ta pöördub mehe poole - aeglaselt, sest kivisööjad on maapinnal aeglased, välja arvatud siis, kui nad seda pole - paiskab see liigutus tema kunstipärase ilu sellest piirist üle millekski täiesti teistsuguseks. Mees on sellega ära harjunud, aga sellest hoolimata ei vaata ta teda. Ta ei taha, et jälestus hetke rikuks.

"Mida sina teed?:" küsib ta teiselt. "Kui see on tehtud. Kas sinu rahvas tõuseb läbi kiviprahi ja võtab maailma üle, meie asemel?"

"Ei," vastab too.

"Miks mitte?"

"See huvitab meist väheseid. Ja te oleksite endiselt siin."

Mees mõistab, et ta mõtleb seda "teie" laiemalt. Sinu sugu. Inimkond. Teine kohtleb teda tihti nõnda, nagu esindaks ta kogu oma liiki. Tema teeb talle sama. "Sa tundud selles väga kindel."

Selle peale ei vasta teine midagi. Kivisööjad vaevuvad harva välja ütlema midagi ilmselget. Mehel on hea meel, sest teise kõne häiriks teda igal juhul - see ei võnguta õhku samal moel kui inimhääl. Ta ei tea, kuidas see toimib. Teda ei huvita, kuidas see toimib, aga ta tahab, et teine oleks praegu vait. Ta tahab, et k õ i k oleks vait. (lk 11)

Ja siis küünitub ta välja kogu selle imelise kontrolliga, mille maailm oli temasse ajupesu, reetmiste ja brutaalsusega sisse peksnud, ja kogu selle tundlikkusega, mille tema isandad olid temasse põlvkondadepikkuse vägistamise, pettuse ja ülimalt ebaloomuliku tõuaretusega pannud. Tema sõrmed sirutuvad laiali ja tõmblevad, kui ta tajub oma teadlikkusekaardil hulka vastukajavaid punkte - tema kaasorjad. Ta ei saa neid vabaks lasta, mitte praktilises mõttes. Ta on seda varem proovinud ja läbi kukkunud. Aga ta saab panna nende kannatused teenima vägevamat eesmärki, kui seda on ühe linna ülbus ja ühe impeeriumi hirm.

Niisiis küünitub ta sügavale ja haarab kinni linna sumisevast tuksuvast sagivast kajavast kärisevast üüratusest, ja vaiksemast aluskivimist selle all, ja mäslevast kuumamöllust ja survest selle all. Siis sirutub ta laiali ning haarab maakoore hiiglasuurest libisevast mosaiigitükist, millelkontinent asub.

Ja viimasena küünitub ta üles. Väe järele.

Ta võtab kõik selle, maakihid ja magma ja inimesed ja väe oma kujutletavate käte haardesse. Selle kõik. Ta hoiab seda. Ta ei ole üksi. Maa on koos temaga.

Ja siis ta murrab selle katki. (lk 11)

See siin on Rahu, mis pole rahulik isegi heal päeval.

Nüüd see rebeneb, kaigub kataklüsmis. Nüüd on seal pragu, umbkaudu idast läände ja luga sirge, lausa kena oma ebaloomulikkuses, mis sirutub piki ekvaatorit. Prao alguspunktiks on Yumenese linn.

Pragu on sügav ja toores, lõikub planeedi koorest läbi. Selle kiiluvees kerkib magma, värske ja hõõguvpunane. Maa oskab end hästi ravida. Haav kasvatab kärmelt kärna peale, geoloogilises mõttes, ja siis järgib selle joont puhastav ookean, mis poolitab Rahu kaheks maaks. Aga enne, kui see juhtub, määndab haava mitte ainult kuumus, vaid ka gaasid ja tume sõmer tuhk - piisaval hulgal, et lämmatada suurem osa taevakummist Rahu kohal mitmeks nädalaks. Taimed surevad kõikjal, neist sõltuvad loomad jäävad nälga ja loomad, kes neist toituvad, nälgivad samuti. Talv saabub varakult, ja rängalt, ja kestab pikka, pikka aega. See lõpeb millalgi, otse loomulikult, nagu iga talv, ja siis saab maa tagasi endise näo. Lõpuks.

Lõpuks.

Rahu rahvad elavad pidevas katastroofivalmiduses. Nad on ehitanud müüre, kaevanud kaeve ja pannud kõrvale toitu ning suudavad vabalt üle elada viis, kümme, isegi kakskümmend viis aastat päikeseta maailmas.

Lõpuks tähendab antud juhul m õ n e d t u h a n d e d a a s t a d.

Vaata, tuhapilved juba levivad. (lk 12)

Seda ei tohi unustada: ühe loo lõpp on vaid teise algus. Lõpuks on seda ju ennegi juhtunud. Inimesed surevad. Vana kord saab läbi. Sünnivad uued ühiskonnad. Kui me ütleme, et käes on "maailma lõpp", on see tavaliselt vale, sest p l a n e e d i g a on kõik hästi.

Aga niimoodi see maailm lõpeb.

Niimoodi see maailm lõpeb.

Niimoodi see maailm lõpeb.

Viimast korda. (lk 17)

Välislingid