Mine sisu juurde

Marslased

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Selle numbri kaanel on tekst: Maa invasioon Marsile. Omamoodi oleme lasknud end inspireerida lugematutest ulmefilmidest ja -raamatutest, kus marslaste sissetung on üks populaarsemaid teemasid. Tegelikkus näib hoopis vastupidine – mitte marslased Maal, vaid maalased Marsil. Kuigi, jah, need pole suured heledad mehikesed (loe: inimesed), kes Punase planeedi pinnal liiguvad, vaid meie kuuerattalised või -jalgsed metallist sõbrad.
Inimese lend Marsile on juba aastakümneid olnud saavutus, mis saab teoks "hiljemalt 25 aasta pärast". Algul võis selle hinnangu taga olla kosmoseajastu koidiku piiritu optimism, mille kohaselt pidid möödunud sajandivahetuseks Kuul lokkama haljad aiad, hiljem kainemalt järele mõeldes lihtsalt lootus tehnika kiirele arengule. Tehnika on küll kiiresti arenenud, ent inimene pole Marsile veel jõudnud ega lähiaastail jõuagi.
  • Arko Olesk, "Millal jõuame Marsile?" Tarkade Klubi, 5/2008, lk 5


  • Marsi teadlasele, kellel puudub käsitus nägemistajust, võiksid olla arusaadavad vikerkaar, äike või pilved kui füüsikalised nähtused, ehkki ta poleks mitte kunagi võimeline aru saama vikerkaarest, äikesest või pilvedest kui inimmõistetest, ega sellest kohast, mis neil asjadel on meie fenomenaalses maailmas. Nende mõistete alla kuuluvate asjade objektiivset loomust võiks ta mõista, sest ehkki need mõisted ise on seotud konkreetse vaatevinkliga ja konkreetse nägemisfenomenoloogiaga, asjad, mida tollest vaatevinklist mõistetakse, pole seda: nad on sellest vaatevinklist vaadeldavad, kuid tema suhtes välised; seega võib neid mõista ka teistest vaatekohtadest, ükskõik kas samade organismide või kellegi muu poolt. Välgulöögil on objektiivne iseloom, mis ei ammendu tema visuaalse väljanägemisega, ja seda saab uurida ka marslane, kellel puudub nägemine.


  • Spender juhatas ta väikesesse Marsi külakesesse, mis oli üleni ehitatud jahedast suurepärasest marmorist. Seal olid suured friisid ilusate loomadega, valge oreooliga kaslased ja kollase oreooliga päikese sümbolid ja härjataoliste olendite raidkujud ning meeste ja naiste ja hiiglasuurte kaunikujuliste koerte raidkujud. [---]
"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust rõõmu ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."
"See näib paganlik."
"Vastupidi, need on Jumala sümbolid, elu sümbolid. Ka Marsil oli inimene muutunud liiga palju inimeseks ja mitte küllalt loomaks. Ja Marsi inimesed taipasid, et elu säilitamiseks peavad nad loobuma küsimusest milleks elada? Elu on iseenesele vastuseks. Elu on ise propagandaks uuele elule ja võimalikult parema elu elamisele. Marslased taipasid, et nad esitasid küsimuse "milleks üldse elada?" mingil sõja- ja meeleheiteperioodi kulminatsiooni ajal, kui sellele polnudki vastust. Aga kui kord tsiviliseeritud maailm rahunes, saabus vaikus ja lõppesid sõjad, muutus see küsimus uutmoodi mõttetuks. Elu oli nüüd hea ega vajanud enam argumente."
"See kõlab, nagu olnuksid marslased üsna naiivsed."
"Ainult siis, kui tasus olla naiivne. Nad lakkasid liigselt ponnistamast, et kõike hävitada, et kõike alandada. Nad sulatasid kokku religiooni, kunsti ja teaduse sellepärast, et põhiliselt pole teadus muud, kui ime uurimine, mida me ei suuda kunagi seletada, ja kunst on selle ime interpretatsioon. Nad ei lasknud kunagi teadusel purustada esteetilist ja ilusat. Kõik seisneb lihtsalt määras. Maa inimene mõtleb: "Sellel pildil tegelikult ei ole värvusi. Teadlane võib tõestada, et värvus sõltub valgust reflekteerivate rakkude paigutusest aines. Sellest järeldub, et värvus ei ole vaadeldavate esemete reaalne osa!" Kaugelt nutikam marslane ütleks: "See on ilus pilt. Ta sündis inspireeritud mehe käe ja vaimu läbi. Selle idee ja värv on elust võetud. See asi on hea"." (lk 74-75)


  • Ja mägede poolt tuli kummaline asi.
See oli masin, nagu nefriitroheline putukas, mis õrnalt sööstis läbi külma õhu, ebamäärane, loendamatud rohelised teemandid vilkumas üle kogu keha ja punased juveelid sädelemas mitmetahuliste silmadena. Ta kuus jalga puudutasid iidset maanteed ja tegid häält nagu hõre vihm, mis hakkab vaibuma, ja masina tagaistmelt vaatas Tomásile alla marslane, sulakuld silmadeks, nagu vaataks ta kaevu. (lk 89)
  • "Halloo!" hüüdis ta.
"Halloo!" hüüdis marslane oma keeles.
Nad ei mõistnud teineteist.
"Ütlesid sa halloo?" küsisid nad mõlemad.
"Mis sa ütlesid?" küsisid nad kumbki eri keeles.
Nad põrnitsesid teineteist.
"Kes sa oled?" küsis Tomás inglise keeles.
"Mida sa siin teed?" marsi keeles; võõra huuled liikusid.
"Kuhu sa lähed?" küsisid nad ning näisid hämmeldunud.
"Mina olen Tomás Gómez."
"Mina olen Muhe Ca."
Kumbki ei saanud aru, aga nad koputasid nende sõnade juures enesele rinnale ja siis sai asi selgeks. (lk 89)


  • Nad jõudsid kanali äärde. See oli pikk ja sirge ja jahe ja märg ja sädeles öös.
"Ma olen alati tahtnud marslast näha," ütles Michael.
"Kus nad on, paps? Sa lubasid."
"Seal nad on," ütles paps, nihutas Michaeli oma õlale ja osutas otse alla.
Marslased olid seal. Timothy hakkas värisema.
Marslased olid seal - kanalis, nad peegeldusid vees.
Timothy ja Michael ja Robert ja mamps ja paps.
Marslased vaatasid neile virvendavast veest vastu, kaua, kaua aega... (lk 191)