Mari Tarand

Mari Tarand (sünninimi Mari Viiding; 14. jaanuar 1941 Tallinn – 5. oktoober 2020) oli eesti raadioajakirjanik. Ta oli Andres Tarandi abikaasa, Indrek ja Kaarel Tarandi ema, Paul ja Linda Viidingu tütar, Reet Seina, Anni Kreemi ja Juhan Viidingu õde.

"Ajapildi sees"

Mari Tarand, "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga". Teine, parandatud trükk. Ilmamaa, 2008.

Kui kümneaastased Riina ja Juhan õues kokku said, oli Juhan tähtsa näoga küsinud: "Kas sul on käekiri juba välja kujunenud?" Hilisemast tuleb seepeale meelde, et Viivi Luik meenutas Juhani küsimust, kui nemad "Pegasuse" nurgal esmakordselt kohtusid: "Kas sa Talviku "Palavikku" oled lugenud?" (lk 26)
Kui Kristiansoni-mamma tuli "põllalt", tõi ta mõnikord ka meile maiusrooga, mida hinnata oskasime - paksudes rohelistes kaunades (ema keeles kõtrades) laiu põldube. /---/ . Ja mamma tuli ubadega ja meie ema tegi koos Jussiga, just koos Jussiga, mõistatuse: "Mis see on? Pangitäis pannakse patta, pangitäis keedetakse ära, pangitäis pannakse lauale, seitse inimest saavad söönuks, pangitäis visatakse välja?" (lk 33)
Selsamal suvel, mil Juhan järve veeres isa hõikus, oli tal sügiseks Sangaste murrak selge. See oli väga koomiline, kui ta nagu väike vanamees pajatas. Ja isa lausus muheldes: "Poisken är porraku!" (lk 57)
Ka hiljem, täiskasvanuna kodust laiali hargnedes ei olnud meil pahandusi asjade pärast — polnud ju ka midagi erilist jagada. Kuid mõned tundeseosega esemed, nagu isa vaskne kohvikannuke või Kawe-biskviidi plekk-karp tulid kõne alla. Juhan sai ja pidigi saama selle "fajansist eseme", väikese kohviveski, mis tema luuletusest tuttav. (lk 182)
Olid mõned eriti ihaldusväärsed raamatud, millest võis unistada, et kunagi kuulub mõni neist isiklikult sulle. Esikohal olid muidugi arbujate luulekogud. Kui ma 1963. aastal abiellusin, sain emalt pulmakingiks kaks raamatut. Need olid Betti Alveri "Tolm ja tuli" ning oma isa "Traataed", mõlemad linasesse riidesse köidetud. Ma olin üliõnnelik, kuigi — raamatud rändasid lihtsalt ema pühaduste-kapist (võti ees) minu ja Andrese riiulisse elutoas ja olid nüüdsest minu omad. (lk 183)
Sellelt päris viimaselt isa sünnipäevalt 22. mail 1962 mina puudusin. Mu rahakott koos sõidurahaga oli kaotsi läinud või näpatud ning abi polnud kusagilt loota. Jäi sõitmata, süda valutas, aga pisut leevendas muret just neil päevil sõlmunud lähem tutvus Andres Tarandiga. Lõõmav, õitsev kevad, neljanda kursuse eksamisessioon, surev isa ja suur armumine. Need pidid ühte mahtuma. (lk 193)
Aga seda mäletan selgelt, et surmapäeva hommikul ärkasin isa hääle peale. Ta luges selgelt ja arusaadavalt Talviku ridu:

Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.

(lk 194-195)

Sellest suvest algab minu sügavam kokkupuude ühe maailma ilusama kalmistuga, kuni ühel päeval pidin tõdema, et seal on mu isa, ema, õde, vend. Sel kalmistul olen kuulnud palju kordi eesti luule ridu, sest neid tavatsetakse haudadel lugeda. Matusekõnelejate tahe on alati hea, aga olen vahel pidanud tundma ka piinlikkust luuletajate pärast, kelle värsse väga paksult ühte patta kokku aetakse, mõnikord neid ise kohandades või kohendades. Aga kes saaks keelda? (lk 196)
Isa haiguse ajal polnud meist korteri viimistluse jälgijaid ning nõnda juhtus, et ettenähtud põrandakatted olid ära varastatud ja meie tubades oli põrandaks kõige robustsem tumepruun kontoripõranda linoleum. Paneelmaja vajus ja otse betoonile kleebitud tapeedid lõhkesid kärinal ja langesid seintelt. Tüdrukute toas hakkas seinale tekkima järjest laienev märg laik - üks veetoru lekkis ja nõnda raiuti seinasse auk, et leket likvideerida. Augutegijad kusagilt saadeti, aga neil polnud kohustust seda uuesti kinni müürida. Ja ikkagi: meil oli omaette korter! (lk 203)
Kogunesime Lillekülas elava klassiõe tillukeses korteris. Seal siis jõin oma elu esimese veinilonksu, aga ise mõtlesin: jumal küll, täna on ema sünnipäev ja mina joon! See naiivne kuulekus muidugi kadus juba aasta pärast, kui intritoas Marju Lauristini valvsa silma all esimest suitsu proovisin ja näost roheliseks läksin. (lk 208)
Otse meie korteri akende all kulges raamatukaupluse "Lugemisvara" katus. Päris pikka aega vedeles seal kipsist Lenini pea, millele oli otsa ette kirjutatud Popman. Kas on Lahe poisid visanud, arutati. Seda mööda hiilis läbi lahtise akna meie tuppa Saare pere kass ja sõi ära pingviinimuna, mille Andres oli Antarktika-reisilt kaasa toonud. Sedasama varikatust mööda hiilis Juhan ühel kevadpäeval naabertrepikojas meie kõrval olevasse korterisse, nagu kasski, akna kaudu. Sest aken oli lahti ja Jõgede kodus käratsesid ja laulsid Malle koolikaaslased abituriendid oma lõpupeo meeleoludes. Juss ilmus lavale ja lõi oma laulu lahti. (lk 224)
Kuid Juhani luules ei ole südamlikku pühendusluuletust emale, nagu neid eesti luuleklassikas leida võib: Juhan Liivi vaikne, aus ja mullane emake, Gustav Suitsu ema, kelle lihtsat meelt poig es mõista, või Kalju Lepiku "Ema portree". Juhani luules vilksatab ema vahel harva, olgu siis "karme Lindasid, Leilisid" näol või hoopis raskel kujul luuletuses "Ema ootel". (lk 229-230)
Oli mitu ilmet, mida suudan Juhani näol kirjeldada. Üks, irooniline või natuke kõveralt lõbus, klouni või pajatsi ilme (ma ei räägi lavanägudest, vaid harilikust Juhanist elus). Teine, väga tõsine ja osavõtlik, kuidagi kurbusega silmade põhjas, mis ütleb: mina kuulan sind, ja ma saan sinust aru. Aga vahepealset, ükskõikset ilmet ei suuda ma üldse meenutada. (lk 252)
Isa arutleb edasi. Ta peab kirjutama ühe "ablitsistliku purtikli", nagu ta meie mänglevas keeles tarvitas. Meelde on jäänud arutluse sisu: igal, ka üsna keskpärasel luuletajal, on vähemalt üks tõeliselt hea luuletus, ja seda tuleb hinnata ja selle eest võib teda luuletajaks pidada. Mina võtaksin selle nii kokku, et isa küll tundis ja tunnustas tippe, aga "lubas" luules olla ka väiksematel vendadel, sest suure tähe kirkus saab selgeks just teiste taustal. (lk 258)

Välislingid