Mammut

Mammutid olid külmadel aladel külmadel aegadel elanud karvased elevandid.

Proosa

Kui nad Lu-Tze leidsid, vaatas see rahulikult otsa hiiglasuurele mammutile. Loom kissitas silmi oma tohutu lauba all, üritades vanameest vaadata ja samal ajal kõik oma kolm ajurakku üheskoos tööle panna, et otsustada, kas ta surnuks trampida või võhkadega härmatanud maastikust välja puskida. Üks ajurakk ütles "pusi", teine ütles "trambi", aga kolmas oli teemast kõrvale kaldunud ja mõtles seksist, nii palju kui võimalik.
- Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 307

Tema keha oli jõuetu. Pea nii raske. Aju oli meeletu energiaõgard. Näiteks meritupp, selgrootu mereloom, jättis selle lihtsalt maha kohe, kui sai täiskasvanuks ja muutus paikseks. Meduusidel ei olnud ka aju. Nemad said elus hästi hakkama närvivõrgustiku abil. See pea. Juba sündimisel oli see liiga suur. Inimest polnud just kerge sünnitada. See liiga suur aju. Teadmiste salvesti, ülisuur nagu jääaegse hiigelhirve sarved, mammuti võhad, mõõkhammastiigri kihvad. Kuri saatus. Umbtänav. Millalgi. Mis sellest kasu oli? See teadmiste hunnik. See, mida me ei teadnud, ja see, mida me veel ei teadnud, ja kõik see, mida me tulevikus võiksime teada saada. Korrapäratu umbrohi. Siin ei aidanud mingi täienduskoolitus. Miski ei aidanud järjele. Kõik muutus aina komplekssemaks ja keerulisemaks. (lk 135)
Kui öeldi ürgaeg, nägid nemad ainult korskavaid dinosaurusi ja välkuvate kihvadega takuseid elevante, majakõrgusi hiidsisalikke elu ja surma peale võitlemas, hambad vastase selga löönud maismaareptiilidest Gordoni sõlme. Võitluslusti täis koopainimesed talvisel maastikul, mammutijahil. Loomanahkades neandertallased laagrilõkke ääres nikerdamas. Nad ei õpiks kunagi mõtlema miljonites aastates. Mitte kunagi mõistma, et kõik see elav, mis neid ümbritses, oli tohutult pika aja jooksul toimunud imepisikeste sammude tulemus. Ettenägematu, krooniline, pikaajaline muutuste protsess, mida polnud võimalik jälgida ega kogeda, mida sai vaid kaudsete märkide põhjal vaevaliselt tuletada. Seal ei aidanud ka ükski arv ega peadpööritavalt pikk arvude rida. Seal oli lõppjaam. Aju läks maha. Ja fantaasiaga ei saanud ka edasi. Eriti just sellega mitte. (lk 143)
- Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012

Jääaja maksimumi tulekuga kadusid Arktikast väga paljud taimed. Kui kliima hakkas uuesti soojenema, ei taastunud enam sama taimkate, mis oli enne. Tekkisid uued ökosüsteemid, mis ilmselt ei toetanud enam selliste loomade elu. Tänu sellele ja ilmselt veel teistelegi teguritele suridki mammutid lõpuks välja. Neil tõesti ei olnud enam piisavalt toitu – ökosüsteemid ei suutnud neid enam toetada.

Kas mammutid surid sellepärast välja, et taimed kadusid ära või juhtus enne midagi muud hullu ja taimed ning mammutid kadusid koos ära, me sellest teadustööst siiski järeldada ei saanud. Kuid jah, see on üks tõenäoline põhjus.

Mari Moora, intervjuu: Katre Tatrik, "Tippteadlane Mari Moora: ökoloogia on põnev nagu kriminalistika", ERR, 08.07.2015

Töörõõm on siis kohal, kui me tajume oma töö tulemust. See ei pea alati olema füüsiline, võib olla ka läbimurre. Kui koopamees tappis mammuti, siis sai ta oma autasu kohe kätte, sai ka dopamiini, serotoniini. Ja meile on jäänud ikkagi see igatsus, et kus on mammut. Midagi, mis oleks nähtava jäljega.
- "Tiina Saar-Veelmaa: segadus ja teadmatus on muutunud inimestele talumatuks" ERR/ETV "Plekktrumm", 22.09.2020