Maalimine

Maalimine on viis ajaveetmiseks värvisena.

Proosa

[Dāvīds:] "Nii, nii. Kas maalimine tasub end hästi?"

"Kuidas võtta. Materiaalselt mitte väga."

"Nii, nii. Eks ta ole. Kui ikka läbi saab, küll siis... Nüüd on kõik õigust mööda. Et mõni ei ahnitseks liiga palju. Las jätkub kõigile. Kas pole tõsi?"

"Tõsi küll."

Mirdza Bendrupe, "Piibussaare", tlk Oskar Kuningas, 1965, lk 16-17

Cornwallist lahkunud, vastumeelselt, ent teades, et talle antud kahte nädalat ei või pikendada, läks ta Pariisi ning töötas kogu suve peaaegu iga päev La Grande Chaumiere'is, kunstikoolis, mida tollal juhatas Othon Friesz. Ta ostis uksehoidjalt pileti, saabus varakult ja lahkus hilja, rikkus ära hea hulga lõuendit ja sai maha mõne kohutavalt määrdunud toonides soperdisega, kuni tuli aeg, mil tal läks korda ellu viia vähesed nõuanded, mis Friesz talle vaevu kuuldavalt ja pealtnäha põlglikult mokaotsast poetas.

Maali alati paksemaga vedelamale. Pane alati soojad toonid külmadele. Kruntvärv tuleb ohtra tärpentiniga lahustada: selle peale paks värv, mis on segatud pistaatsiavaiguga või Venezia tärpentiniga. Ära sodi värvi paletil: värske värv annab parima tulemuse. Ära lisa kunagi värvile sama tooni. Maali alati soe toon külmale ja kattevärvi järel peab iga järgmine kiht olema õhem, kuni pilt valmis saab. Alati paksem värv vedelamale.

Väga lihtne, nagu need noodid, mis Mozart kirja tagaküljele sirgeldas ja oma õpilasele Süssmayerile andis selgitamaks, kuidas muusikat komponeerida. Aga teha polnud seda niisama lihtne. Armetust läbikukkumisest säästis Francist ainult joonistamisoskus. Ateljees oli hulk tudengeid, kellel polnud joonistamisest aimugi ja nende molbertile keeras Friesz mõnikord selja ning pomises: "Quelle horreur!"

Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, 1999, lk 270

Mulle meenus pilt, mida George oli kirjeldanud oma raamatukäsikirjas - vennast, kes maalis oma kongi lakke öötaeva, sest ta polnud juba aastaid kuud ega tähti näinud. (Kui see avastati, võõpasid valvurid lae halliks.)
- Angela Davis, "Angela Davis: An Autobiography", 1996, lk 28

Maalimine on kannatustegevus. See on pikk protsess. Ma ei võigi seda sõnades väljendada. Midagi nagu katkeks, kui sõnadesse panna. Muutub võltsiks. See peab olema tunne. Tugev tunne. Selle tunde saavutamiseks ma olen üht-teist teinud, tihti ka vastandumise teel püüdnud leida oma: et mu oma tunne tõuseks mu enda seest selgemalt.
Kurjust võib maalida. Aga kurjalt ei tohi maalida!
Ma mässan nagu pimeduses. Ma ei tea kunagi ette, mis tuleb. Ma ei usu, aga võib-olla on imeinimesi, kel enne on ette ära nähtud tulemus, et kõik on nagu ekraanil ees ja muudkui vuhi maha teha. Mõni kunstnik teeb väikeseid kavandeid ja siis suurendab! Mulle on oluline, et südamest käe sisse ja käest pildi sisse, et seal vahepeal ei oleks mingeid laveerimisi.
- Lola Liivat, intervjuu: Kaire Nurk, "Lola Liivat: maalimine on kannatustegevus", Kunst.ee, 1/2000

Taevast ma kardan maalida, aga saan hakkama. Muide, taevast on lihtsam maalida kui merd. Ja meredest on kõige keerulisem just tasane meri. Tead, kui raske on tühja meremassi lõuendil pikali saada, et meri ei oleks su ees nagu plank püsti. Siis tuleb sammhaaval väga peenelt värve jälgides hakata eest kaugusesse minema – ikka heledamaks ja heledamaks, kuni jõuad silmapiirile välja.
- Aili Vint, intervjuu: Tanel Veenre, Aili Vindi siseatlas. Eesti Päevaleht, 23. juuli 2011

[Maalimisest:] Ma armastan ja vajan seda.
- Emma Watson, intervjuu: Amanda Foreman, "Emma Watson's New Day", Vogue, 12. juuni 2011

Luule

Maalisin kahvatukollast kaske
lehtede lennuga tuules.
Tundsin, et iga pintslitõmbega
kaugenen kasest,
ja kurbuse kannul käis rahutus.

Siis maalisin kurbust ...
Maalisin seni,
kuni lõuendil hakkas kohama kask
kahvatukollaste lehtede lennuga tuules.

Aleksander Suuman, "* Kahvatukollane kask" [1958], rmt: "Kaunis on kummaline" (1988), lk 27