Lucia Ames Mead

Lucia True Ames Mead (5. mai 1856, Boscawen, New Hampshire, USA – 1. november 1936, Brookline, Massachusetts, USA) oli USA patsifist, feminist, kirjanik ja haridustegelane.

Avalikud esinemised

Me ei ole ennekõike ameeriklased, me oleme ennekõike inimesed; me oleme ennekõike Jumala lapsed ja meil on samasugused huvid kui Jumala lastel üle kogu Maa.
- Lucia Ames Mead kõnes rahvusvahelise rahuvahenduse teemalisel konverentsil USAs Lake Mohonkis, 1897; cit. via: Charles F. Howlett, Ian M. Harris, "Books, Not Bombs: Teaching Peace Since the Dawn of the Republic", 2010, lk 49

"Miltoni Inglismaa"

Lucia Ames Mead, "Milton's England", 5. trükk, 1908, Project Gutenberg.

Iga hea lugemusega inimesele, kelle emakeel on inglise keel, olenemata sellest, kas ta on sündinud Ameerikas või Austraalias või Bow kellade kuuldekauguses, pakub kaardil olev väike täpp kirjaga "London" huvi, millega ei võistle ükski muu koht maamunal. Isegi kui kooliajal ei õpetatud talle midagi selle linna topograafiast ja vähe kohalikust ajaloost, samas kui ta on vaevaliselt õppinud võõrapäraseid nimesid igalt kontinendilt, paistab Westminster Abbey tema vaimusilmas suurem kui Chimborazo ja pool tosinat miili loodetest mõjutatud Thamesi on tema jaoks tähendusrikkam kui tuhanded miilid Amazonasel, Oxusel ja Gangesel. Tunda Londonit – selle võimast ajaloolist minevikku ja keerulist, vapustavat olevikku – tähendab tunda religiooni, kunsti, teadust, poliitikat, lühidalt öeldes anglosaksi rassi arengut. (lk 11-12)
Inglismaa oli rikas luuletajate poolest, kes olid suurepärased isegi Shakespeare'i ajal. Kahesaja neljakümnest värsitreialist mäletatakse tänapäeval neljakümmet. Ometi ei osanud pooled Inglismaa kuuest miljonist elanikust üldse lugeda. Ühelgi muul ajal pole jõuka rahva seas olnud andekatel meestel nii suurt osakaalu. Iga mees proovis kätt värsside kallal, õppis laulma madrigali ja tinistama sellele saateks omaenda sõrmedega. (lk 36-37)
[17. sajandi keskpaiga kommetest:] Suudlemine oli üldlevinud tava ning külaline suudles nii võõrustajannat kui ka kõiki teisi juuresviibivaid daame. (lk 40)
Miltoni üllas "Areopagitica" – üleskutse ajakirjandusvabaduse kaitseks – kirjutati neil melanhoolsetel ja naisetutel kuudel, mil õhus kumises kodusõja müra ning autor mõtiskles raevunult ja kibestunult oma riigi ja iseenda kannatuste üle. (lk 94-95)