Leedu

Marianne von Werefkin (1860-1938), "Püha Anna kirik Vilniuses", s.d.

Proosa

• Kunagi lubas ju Matas minevikku mitte meenutada, see unustada.

Lubas küll, kuid oma sirguvatele lastele rääkis ta tihtilugu Isra kaldal seisvast tornist, kust võib näha vana tamme, selle varjus aga oli kunagi seisnud Leedumaa kuningas.

"Kas tal oli kuldkroon peas?" küsis ühel päeval Matase noorem tütar Katryte.

"Muidugi oli," nähvas poeg Ansis, "kuningatel on alati kroon peas."

"See pole õige. Sõtta minnes ei pane kuningad krooni pähe," ütles õpetlikult Etmonas, kellel oli juba aeg sõjaväkke minna.

"Aga kust siis sõjamehed teavad, et ta on kuningas?" päris Katryte. (lk 45)

• Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus". Tõlkinud Mihkel Loodus. Tallinn: Eesti Raamat, 1977

Luule

"Mindaugas"

Tsitaadid väljaandest: Justinas Marcinkevičius, "Mindaugas", tlk Mihkel Loodus, 1988

MINDAUGAS (karjub)
Te tulete veel ükskord tagasi
ja roomate mu ees...
(Vakatab)
Ei, mitte minu,
vaid meie ees, me võimsa Leedumaa ees,
kes teid siis karistab...
(Vakatab)
Ei, mitte nii...
Kes andestab ja oma rüppe võtab.

HÄÄLED
Jaa... võtab... Kodumaa on õiglane...

• lk 28

MINDAUGAS
Kui sa vaid teaksid, kuidas mina kardan!
Ükspäinis sina suudad mõista mind -
ka sul on hirm, ka sul on väga raske.
Kas me siis otsisime sellist koormat?
Ei, tema valis meid. Me oleme
ta esimesed ohvrid. Ja neid tuleb
veel palju... Aga kas meil pole õigust
kui mitte õnnele, siis vähemalt
ta raasukestele? Ma võiksin ju
ka täna, praegu olla õnnelik,
sest teoks on saanud, mida ihaldasin.
Kuid samas tean, et see on alles algus.
Kehv algus. Päris koorem ootab ees.
Ma panen Leedumaale aluse.
Ma loon ta tuleleegist, veest ja savist.
Kuid kas ta meile õnne toob?

• lk 31-32

RAMUNE
Taat, sa ei armastanud meie memme.

MINDAUGAS
Kuid kes on armastanud mind? Kes, millal?
Mu ümber on vaid pettus, vale, õelus
ja vihavaen. Ent mina, ainult mina
pean kõiki armastama, haletsema.
(Talitseb ennast)
See tarvilik on Leedule ja mulle.
On vaja, et me idapiiril oleks
kas või mõnd aega rahulik ja vaikne.
Sa ennast valmis sea. Kaks nädalat,
ja peigmees ongi siin.

• lk 40

MINDAUGAS
Võim püsib hirmul, mitte armastusel.
Siis tuleb armastus, kui mõistetakse,
et õigus kuulus mulle ja et polnud
teistsugust teed, teistsugust armastust.
Ma ise pole saanud midagi.
Tükkhaaval panen kokku Leedumaad.

DAUSPRUNGAS
Jah, vere abil...

MINDAUGAS
Mida liidab veri,
ei tuli ega vesi lahuta.
Ah, Dausprungas, ma olin rumal - lootsin,
et ühiselt, raashaaval kokku toome...
Kes tõi? Kes tuli kaasa? Mitte keegi.
Ja ikkagi ma olen loonud riigi,
mis juba täna suudab vastu panna
raudmeeste väele. Aastat kümme veel
ja päästamegi endid, järelsoo.

DAUSPRUNGAS
Mis hinnaga, mis hinnaga, mu vend!
Kes oleks võinud eales arvata,
et Leedumaal on leedulastel kitsas!
Kas me ei näita tapmistega halba
eeskuju oma järelpõlvedele?

MINDAUGAS
Kuid hinda pole mina pakkunud...

DAUSPRUNGAS
Ent sina lõid ju uue jumala
ja nimetasid Leedumaaks. Hea küll,
ma usun, tahaksin sind uskuda.
Kuid Leedu nimel iga lurjus siis
võib tappa, röövida.

• lk 49-50

MINDAUGAS (karjub talle järele)
Mismoodi võimalik on valitseda,
kui igamees on omaenda isand!
Mis olete must teinud, inimesed?
Kas sellisena on mind teile vaja?
Te olete ju tükkideks mu kiskund *־
kuis saan ma nüüd end ise kokku panna?
Ja kuidas panen kokku Leedumaa,
mis igas südames on erinev?

• lk 55-56

VISMANTAS
Seepärast ehk, et puule maad on tarvis
nii palju vaid, kui palju tõesti tarvis.
Kuid inimesel maast on ikka puudus.
Ja sellepärast maa meid lahutabki,
teeb vaenlasteks.

MINDAUGAS
See on sul hästi öeldud.
Kuid kas seesama maa ei võiks, ei peaks
meid ühendama, liitma nagu puidki?
Sa vaiki. Vastan ise: jah, peaks küll,
kuid talle meeldib juhtida me kirgi
ja anduda vaid sellele, kes ahnem.
Sa liiderdaja! Raisus naine! Libu!

VISMANTAS
Vürst, kuidas tohib maast nii rääkida!
Ta on ju püha. Emakene maa . . .

MINDAUGAS
Või püha? Pole mingit pühadust.
On jumaladki kõigil erinevad.
Ka nemad ainult lahutavad meid.
Ükspäinis mina tahan kõiki liita.
Meil tarvis on ühtainust jumalat,
Ma soovin, et see oleks Leedumaa.
Kuid teda seni veel ei tunnistata,
kas seda üldse tehakse, ei tea...

• lk 57-58

MINDAUGAS
Sa anna käsk, et homme tehtaks lahti
me suured aidad. Igaühele
pool tündrit rukist kalla. Nendele,
kel suurem pere, lisa natuke
ka omalt poolt. Ja ütle: Leedumaa
on see, kes neile leivavilja annab,
ja vürst veel oleks tahtnud lisada,
kuid igasugu pealikud ei lasknud.

VISMANTAS
Saab tehtud, Mindaugas!

MINDAUGAS
Kui alatu
on osta tänu leivatüki eest!
Kuid säärased on ilm ja inimesed.
Ehk mõistavad nad Leedut leiva kaudu,
ta maitse hakkab neile meeldima...

• lk 59

VALGE KROONIKAKIRJUTAJA
Kes aga kirjeldab neid vaevu, piinu,
mis Leedule on osaks saanud! Sõjad,
lahkhelid, riiud, tülid, eksimused...
Just nagu needus! Näib, et meie maale
on jumalad...

MUST KROONIKAKIRJUTAJA
Nüüd tuleb öelda: Jumal.

VALGE KROONIKAKIRJUTAJA
... on jumalad kõik hädad kaela saatnud,
et nende ääsitules Leedumaad
kui mõõka taguda ja läbi vaeva
kätt kasvatada - selle mõõga tõstjat.

• lk 77

DAUSPRUNGAS
Sa lasksid Leedu laia maailma,
kuid andsid kehakatteks võõra rüü.
Sa panid talle põue tigeda
ja kurja jumala. Ning krooni ostes
müüd tegelikult maha Leedumaa.
Sa lõhud seda, mille ise lõid.

• lk 81

MINDAUGAS
(Osutab ristilöödu kujule)
Näe, talle küljesse on torgatud...
Ma tean, et ühel päeval tuleb keegi
ja torkab minulegi südamesse.
Ka siis te näete ainult naeratust
mu huultel... sest seal väreleb ka ainus,
üksainus õiglane ja püha sõna.
Kas teate seda sõna — Leedumaa?

Pikk vaikus

DAUSPRUNGAS
Vend, andesta, kui tegin sulle haiget.
Ma olen juba vana ega suuda
vist paljust aru saada. Pealegi
sa tead ju, kuidas hindan kõike seda,
mis oled ohvriks toonud kodumaale.
Ma tunnen, sul on raske. Raske on
ka minul. Sestap mõtlesin: on parem,
kui lähen ära ja sind jätan üksi.
Siis me ei piina enam teineteist.
Pean ringi käima Leedumaal, et näha,
kuis elatakse, mida mõeldakse.
Võib-olla siis saan aru sellest uuest,
ränkraskelt sinu loodud Leedumaast.
Ja kui ei saa, siis suren vanas Leedus.

MINDAUGAS
Kuis nõnda, Dausprungas? Sa lähed ära?
Mismoodi ma siin üksi...

DAUSPRUNGAS
Oled tugev.
Saad kõigest aru.

MINDAUGAS
Vennas, kuidas ma
sind kadestan! Ma jätaksin siin kõik
ja aina käiksin mööda metsi, aasu,
ma käiksin läbi kogu Leedumaa.
Seal, õhtukaares, kuulukse, on meri.
Ma polegi veel seda näinud, ehkki
ta lained uhuvad mu riigi kallast.

DAUSPRUNGAS
Ei teagi ise, mida valitsed...

• lk 83-84

MINDAUGAS
Nüüd aga olen Leedu kuningas.
Sa anna mulle laud - koos Leedumaaga!

Vana toob laia laua, millele on savist voolitud Leedumaa kaart

VANA
Ah nii et vallutasid jälle maid
ja tulid neid siis juurde panema?
Ma rääkisin ju sulle — tugevat
ja kindlat eset vooli ühest tükist!
Kuid sina nagu pääsukene võtad
kord siit, kord sealt... See pole mehetöö.

MINDAUGAS
Sa ütle, mis on savi? See on maamuld.
Kuid maa on kõikjal ühesugune.
Näe, võtan kämbu, sõtkun käte vahel.
Ja tunnen — kuulab sõna, alistub.
Kui aga alistub, siis ühendan,
siis liidan Leedumaaga. Ongi kõik.
Nii kasvab Leedumaa. Sa vaata, Vana:
nii väike oli ta sel kaugel ajal,
kui teda looma asusin. Maalapp
Nerisi jõe ja Neemeni jõe vahel.
Nüüd aga — näed, kui suur? Hea töö, eks ole?

VANA
Võib-olla. Ise tead. Kuid mina tunnen
maamulda, ütlen sulle: kui ta nõnda
on voolitud, siis vastu küll ei pea,
koost pudeneb...

MINDAUGAS
Kas räägid sellest siin
või teisest, päris Leedumaast?

VANA
Ma räägin
nii ühest kui ka teisest.

• lk 94-95

VANA
Kõik heliseb, kui savi on sul hea
ja voolid armastusega.

MINDAUGAS
Sa ütled,
et armastusega? Ah, Vana, kui sa
vaid teaksid, kuidas olen voolinud
ja loonud oma Leedut! Olen talle
kõik andnud - mõistuse ja südame
ja armastuse, unistused, rõõmu
ja õnneigatsuse... Mitte keegi
ei ole talle suutnud rohkem anda.
Nüüd aga kuula, kas ta heliseb.
(Lööb vastu oma savi-Leedut)

VANA
Ei, vaikib. Kui see oleks pott, ma lööksin
ta puruks.

MINDAUGAS
Jah, ei helise... Ma olen
ju ometigi teinud, andnud kõik...

VANA
Ma ütlesin, et voolid valesti.

MINDAUGAS
Kas räägid päris Leedumaast või sellest?

VANA
Nii ühest kui ka teisest.

MINDAUGAS
Pole viga,
küll ta veel hakkab helisema, Vana!
Kui teen ta lõpuni, kui põletan, -
ohoo, kuis heliseb! Ja kogu maailm
siis kuuleb seda kõla!
Aga kuidas
küll lõpetada? Muudkui voolin, voolin,
ent lõpp ei paista. Isamaad ehk peabki
ühtsoodu aina voolima ja looma,
sest kui sa seisma jääd, siis ta ju sureb.
Jah, kogu aeg peab looma. Kogu aeg!
Peab looma, voolima...

• lk 96-97

ESIMENE SAADIK
Sul on õigus,
nõus oleme. Las jääda viimaseks
see neetud vennatapusõda!

TEINE SAADIK
Olgu
see õpetuseks ka me lastele.

KOLMAS SAADIK
Et eales vend ei tapaks enam venda!

MINDAUGAS
Ah, kui see oleks nõnda! Paraku
veel palju kordi lõhestavad meid
lahkhelid, tülid, riiud... Leedumaa
on kui päts leiba, mida lõigatakse
ja jagatakse, mida kistakse
üksteise käest...

• lk 110

MINDAUGAS
Ma olen valitseja ning teen kõik,
mis minu jumalale — Leedumaale —
on kasuks. Võitlus orduga, ta Jumalaga
viib ühte, liidab kokku Leedumaa.
See ongi minu kõige ülem siht
ja minu kohus. Selle teen ma teoks.
Žemaididki, näe, viimaks ometi
said aru: ühenduses peitub jõud.
Mul on sust kahju, Siewert, kuid mis teha —
eeskuju näitama peab valitseja!
Seepärast poon su üles, et kõik teaksid,
mismoodi sinu vendi kohelda.

• lk 113

MINDAUGAS
(Valgele kroonikakirjutajale)
Kirjuta, et omakseid
väevõimuga ma panin sõna kuulma.
Veel kirjuta, et ma ei armastanud
eal kedagi... Kuid lisa - kõike seda
vaid Leedu.... oma kodumaa jaoks tegin...
Veel kirjuta, et temal ega minul
vist polnudki teist teed... ja et ma olin
ta tööriist... armastasin ainult teda...
mu Leedumaad... vaid teda... ja võib-olla
mind mõistetakse... andeks antakse...
(Sureb, emmates Leedumaa kilde)

• lk 121