Kuppel

Proosa

• London oli nagu töökoda. London oli nagu masin. Meid kõiki tõugati sellel värvitul foonil edasi-tagasi, et me aga mingi mustri moodustaksime. Briti Muuseum oli vabriku järjekordne tsehh. Pöörduksed õõtsusid lahti, ja seal sa siis seisid tohutu kupli all, nagu oleksid mõte hiiglasuure kõrge lauba all, mida nii säravalt ümbritseb kuulsatest nimedest pael.
  • Virginia Woolf, "Oma tuba", tlk Malle Talvet, Loomingu Raamatukogu, nr 44-45, 1994, lk 19–20

• Sellele künkale ehitas Palladio oma Villa Rotonda. See ei ole maja, ei ole tempel, ja on mõlemat korraga. See on üksainus hiigelsuur ümmargune saal, kupliga kaetud, neli väravat viivad nelja sammastele toetuvasse eeskotta, igast eeskojast suundub välja trepp. Kõik on allutatud selle rotundi toredusele: kambrid hoones on ehitatud piilarite sisse, võlvkaartesse, mis kannavad seda suurt puhast tervikut; kambrid ümbritsevad nähtamatult rotundi peapaela ja suubuvad kupli alla kõrgesse saali; kambrid on paigutatud nelja lahtise trepi alla ja põrnitsevad trellitatud akendest mornilt nagu orjad, kelle turjal lasub kogu see toredus.

See maja paistab olevat ehitatud nii otsatu naudingu tarvis, nagu poleks ta ehitatud mitte inimestele, vaid jumalatele. Ja kui nad olid inimesed, siis pidi nende soontes voolama kübeke jumalate kuldset verd, et sellist elumaja taluda. Need neli treppi, avatud mägede, mere, tasandiku ja linna poole, sunnivad lausa üliinimlikult esile tõusma. Pelk vaade treppidele — alandatud, nagu nad on, inimtühjad, kohati kuni tellisteni paljastunud, sisalike elupaik — sünnitab unistusi. Kohutav, kuidas nad ei tea üksteisest midagi, kuidas nad üksteisele selja keeravad, need neli treppi, üksteisele ja hiigelsuurele hämarduvale saalile.

• Hugo von Hofmannsthal, "Suvine reis" proosakogus "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, LR 3-4/2010, lk 61

• Karussell pöörles. Tsirkusemeeleolu saavutas kõrgpunkti vahetundide lõpus. Jälle ümber kuuri, mille seinu katsid aastaarvude, südamete ja nimede read. Taevas oli selge ja samasugune kui suvemajas. Aga seda ei pannud siin tähelegi. Maal oli see pea kohal nagu läbipaistev kuppel. Priskal ja Siiril oli vahetevahel kombeks pilk taevale pöörata ja vaadata, kas sinna on ilmunud pilvi. Taevas ja pilved ja vesi ja soe maa olid moodustanud maailma ning mõnikord murul lamades oli Priskale tundunud, et maa on tema ja tema on maa.
  • Merja Otava, "Priska", tlk Välja Künnap, 1972, lk 23

• See pidi olema hoopis teine linn, mida Horatius siit künkalt nägi. Mul on raske seda kujutella — et Rooma kunagi on olnud hoopis teiseilmeline, et pole olnud ei torne ega kupleid, eriti mitte Peetri kiriku kuplit, mis ju tegelikult pole isegi kakssada aastat vana. Ei kujutle, et Igavene Linn on olnud nii muutlik. Ometi on ta seda ja muutub kogu aeg. (1. mai)
• Ja mul oli raske kujutella, et ma praegu kõndisin paigal, kus kord oli kogu maailma valitsetud, kus Cicero oli kõnelnud ja Julius Caesar äraandjate noahoopidest surnud. Nüüd oli isegi Kapitoolium talle selja pööranud ja vaatas üle jõe, kus kerkis Püha Peetruse kiriku kuppel. Rist, mille vastu isegi filosoof-keiser Marcus Aurelius oli võidelnud, unustades meelega kõik oma kõrged ideed, oli lõpuks siiski võitnud. (13. mai)
  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1975

• Francis oli õigel ajal üleval, et kabelisse minna, ja nagu Saraceni oli öelnud, oli see barokk-kunsti ime. Esimesel pilgul paistis sel olevat hunnitu kuppel, millele oli spiraaljalt maalitud viimne kohtupäev, lähemal uurimisel aga selgus, et tegemist on erakordselt osava trompe-l'oeil'ga, mis oli maalitud lamedale laele ning pääses mõjule vaid siis, kui vaataja liiga ligidale altari ette ei astunud; sealt vaadatult moondus oletatav võlv ja Püha Kolmainu sotto in su figuurid olid nagu kärnkonnad. Vaga hing, kes läks altari ette armulauda saama, oli rumal, kui oma kohale naastes üles vaatas, sest siis nägi ta võltsvõlvilt kõõritamas kohutavalt moonutatud Jumal-Isa ning Jumala Poega. Kabel ise oli väike, tundus aga suur; paks vaimulik pidi ennast väikesesse kõrgesse kantslisse litsuma, just nagu ajaks kitsaid pükse jalga.
  • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, Varrak, 1999, lk 307

• Esmalt loovisime väärikatel 18. ja 19. sajandi tänavatel, mida siin-seal ergastasid üksikud art-nouveau'likud fantaasiaröögatused ja austust äratavad puuhiiglased, kuid siis avanes me pilgule Doonau. See kolme suure sillaga veelaam oli võimas, niisugust majesteetlikkust polnud ma osanud oodata. Meiepoolsel kaldal sirutusid taeva poole parlamendihoone uskumatult elegantsed uusgooti tornid ja kuppel ning vastaskaldal vägevate puude rüpes troonisid kuningapalee ja keskaegsete kirikute tipud. Keset seda kõike voolas lai hallikasroheline jõgi, mille pind virvendas tuules ja sätendas päikesekiirtes. Kuplite, monumentide ja kirikute kohal kummus piiritu sinitaevas, mille pilvitu pale peegeldus veel.

Ma olin eeldanud, et Budapest pakub mulle närvikõdi ja imetlust, ent ei osanud oodata aukartust.

• Elizabeth Kostova, "Ajaloolane", tlk Hana Arras, Ersen, 2006, lk 273