Kirsi Kunnas

Kirsi Kunnas (14. detsember 1924, Helsingi - 8. november 2021, Ylöjärvi, Soome) oli Soome kirjanik, tõlkija ja luuletaja.

"Siil ja Kuu"

Kirsi Kunnas, "Siil ja Kuu", tlk Eno Raud, 1978.

Mõtleb kiisu Krumeluu:
kus küll on see tore puu,
mille otsas hiirepoegi
kasvab nii, et ära loegi?
Puud vaid tarvis raputada,
hiiri sajab alla sada.

"Kiisu Krumeluu"

Endal mudavuntsid ees,
tuleb suure solinaga,
nii et porijuga taga,
vana Jaakko Vaakko Vesirott.

Silmist vett tal siriseb,
nina nohust niriseb,
ähib ta ja ohib ta.
Ja siis — oh seda vaevastust!
Atsihh! Atsihh! Oh aevastust!

(Vaevastus tähendab vesiroti keeles
nii aevastuse vaeva kui seda,
et ninagi vahel võib vesitseda
hullus vaevas —
taskurätt tuleb pidada meeles.
Oh armas taevas!)
Ja jälle — oh seda vaevastust!
Atsihh! Atsihh! Oh aevastust!
...
Märja tõttu põeb ta aina jooksvat,
kurguvalu, vesiköha, rohunohu.
Ja nüüd näeme teda jooksvat —
ruttab kõrkjavoodi ta,
kus sätib jalad loodi ta
ja pöörab kagu suunas pea.

See rotile on väga hea.

"Vana vesirott"

Marju väike konnake
tüki pärmi sõi,
siis nagu taigen paisus ta,
pea vastu katust lõi.
...
Marju väike konnake —
no tee nüüd mis sa teed —
seepeale ütles: "Kvo-kvo-kvo,
kvo vadis, vadis kvo, kvo-kvo!"
Ja nõidus, nõidus: "Trekators,
simsalabim, pors-vors-vors!"
ja hüppas oma teed.

"Marju väike konnake"

Muusa ja Ruusa,
põrsapõssid,
jalas neil mõlemal roosad sussid
ja sabas paberist roos.
Muusa ja Ruusa,
nöffeli-nöff-nöff,
ja kuningatütar Töffeli-Töff-Töff
ja kuningas Barbaroos
elasid lossis koos.

Muusa ja Ruusa,
põrsapõssid,
andsid kuningatütrele sussid
ja roosi nendega koos.
Siis nad teda
keelitasid,
mollist sööma meelitasid,
ja kuningatütar ses loos
oli kanges naeruhoos.

"Muusa ja Ruusa"

Lehm on mul kirju ja piim, see on valge,
ja lehmal on vehkija saba.
Lüpsioskus mul kasvab ja puna lööb palge;
ja lehmal ju kasvab saba.

"Kirju lehm ja kirju kass"

Haitula ükskord kusagilt poest
kübara ostis,
mis läinud moest.
Kübarast leidis ta küüliku
ja küüliku ja küüliku
(ja küüliku ja nõnda edasi).

Ja igal küülikul, taas ja taas,
jällegi küülik
on kübaras!
Viimaks on küülikud igal pool
ja paistab, et polegi lõppu sel lool.

"Haitula kübar"

Ükskord
härra Pii-Poo
linnas jalutas.
Ta hüüdis: "Hii-hoo!",
lõi jalga vastu maad
ja sõitu alustas
mopeediga.

See oli härra Pii-Pool
raske eksitus.
Sest nõiavõim
ei mõju masinaile
ega mutikaile
ega sidurile
ega pidurile
ega mootorile
ega rootorile.

Jääb masin masinaks,
ta juures nõiavõim jääb kasinaks.

"Härra Pii-Poo"

Pimedus ratsutab ronkmusta ratsuga,
musta ratsu sabaga
lehvitab.
Pimedus ratsutab hääletult, salaja,
juukseid siluda katsub ta
tähtedest kammiga,
kuust hammustab pala ja
läheb siis öökulli silmisse magama.

"Pimedus ratsutab"

Siil nutab pikalt,
tunderikkalt
kuupaistest valgel suveööl
— on väga valge öö —
ja istub rannal kõrkjastikus.
Kõrkjastikus
kuu kõige kaunim on.
...
Kuu tantsib ümarana,
lõbusana
lillede vahel nurmedel,
ta on nii vallatu
ja naerab rannal kõrkjastikus.
Kõrkjastikus
kuu siili armsam on.

"Siil ja kuu"