Kavaler
Proosa
[muuda]- Kavaler kihutas tühja tõukekelguga kohale; värviline särp, võib-olla õrna käe poolt talle tikitud, ja tressidega kaunistatud kasukkuub andsid talle rüütelliku välimuse - nii lähenes ta daamide seltskonnale, palus nende hulgast ühte endaga kaasa, lubas muretsevale emale või tädile, et sõidab aeglaselt, ja kihutas loomulikult välkkiiresti oma magusa lastiga minema. /---/ Daamidel olid jalas värvilised karvasaapakesed (ballile mindi punaste safiankingadega) ning nende käekesed peitusid tohututes karumuhvides; sest tšintšiljat tollal veel ei tuntud. Ning elegantne kavaler, tervisest lõkendav nägu neiu kõrva juures, sosistas igasuguseid õrnu sõnu, kuid seda väga vargsi, sest ümber kelgu tiirles terve parv tudengeid, kes olid armukadedusest otsekui tiivad saanud ning kes tüütult kuulatasid ja jälgisid ega lasknud end maha raputada; tõukekelk sarnanes liinilaevaga, mida ümbritsevad kerged aurupaadid.
- Georg Julius von Schultz-Bertram, "Tartu tudengid viiskümmend aastat tagasi", tlk Viktor Sepp, LR 17/1999, lk 38-39 (Liuväli Emajõel)
- Minu isa oli kavaler ja raskusi sobis tassida küll ta tütrel, aga mitte daamidel.
- Dora Heldt, "Puhkus papaga", tlk Reet Weidebaum, 2018, lk 34