Mine sisu juurde

Epp Annus

Allikas: Vikitsitaadid

Epp Annus (sündinud 30. augustil 1969) on eesti kirjandusteadlane ja kirjanik.

"Tere, Aleksander"

[muuda]

Epp Annus, "Tere, Aleksander", 2021.


  • Tere, Aleksander. Khmm, khmm. Saame tuttavaks. Tarvis hääl kõigepealt puhtaks köhida, ja siis tuleks mõelda, kust alustada. Alustame heinast, Aleksander, millest siis veel. Hein on oluline. Lehmi ei pea, maad ei künna, heinamaa on mu kuivamaameri. (lk 7)
  • Siin on suur üksindus, Aleksander, heinaüksindus. See on tuhm kollast värvi ja kodune, sellesse saab ennast sisse mässida nagu ämblikuvõrku, pehme, peaaegu olematu, liigutada enam ei saa. Kui keegi tulebki, siis üksindus ei murdu niisama lihtsalt, jääb ketendama sissetungija ümber, muudab värvid kohatult eredaks, jätab tulija väljaspoolseks. (lk 7)
  • Mina ei jaksa enam palju pärida, Aleksander. Muidu küsiks ju küll, aga vastus pole kunagi see, mille pärast oleks maksnud küsida. Kui nad keriksid oma juttu nagu kõrrest põimikut, nagu lapsed onni ehitades keerutasid kõrsi kokku, et okste kinnitamiseks heinanööri teha, loksutaksid lugu aegamisi, nii et saaks selles viibida nagu pikas särgis, hääled mitte liiga rabedad, nii et oleks ikka heinatunne sees, aga nagu oleks hein veel kõvemini laulma hakanud. Nii nad rääkida ei oska, jutud on ärritust ja võõrust täis, väsimus paistab silmist, kehad on kõhnad. Tulevad minu üksinduse järele, küünitavad ahnelt. (lk 9)
  • Pikad aeglased silbid sobivad mu jutuga, Aleksander, see nimi sobib refrääniks, koos rohutirtsudega. Võid olla mu üksinduse taktikepp, Aleksander, sinu nimi ja kohalolu, soojus ja raskus mu süles. Sa mahud mu heinaüksindusse, vähemalt magades, või sel viimasel une-eelsel hetkel, kui laud saavad raskust täis ja vajuvad musta sooja sügavikku, kuivkollaste varjude vaikusse. Käsi liigahtab enne uinumist, otsekui lükkaks kõrte vahele rada. (lk 9)
  • Iluaed ei jätnud erilist muljet, peenrad üksteise küljes, ruumi ei olnud, lilled pressisid peenrast välja, vann veega peenarde vahel, kauss kätepesuks, rätik rippus õunapuu oksa küljes. Vaarikad kasvasid vale koha peal, keegi ei käinud neid kunagi söömas, tädi kallas nõudepesuvee lilledele, sellest need nii ilusti õitsesid. Viinamarjaväädid ronisid mööda maja päikesepoolset seina, kartulivõtmise aegu sõime neid pisikesi põhjamaiseid, vales kohas kasvanud marjakobaraid, klaveri peal oli Mozarti portselanist büst, seinal tädi pilt, tammevanik ümber kaela, lauluelevus silmis ja suunurkades. (lk 10)
  • Seda tahaks isegi kogeda, Aleksander, sellist minemist, kus ei näe midagi muud kui taevast pea kohal ja sind tihedalt ümbritsevat heina, igas suunas, kõrred, kõrred, sekka mõni värvihelk, kollane, tumeroosa, midagi sinakat, ja ei tea, kas sellel on lõppu või kas selle lõpp ongi maailma lõpp. (lk 10-11)
  • Iga koht on ju omamoodi, ei saa ometi mingit teist kohta peale suruda. (lk 11)
  • Heinamaalt tulvas avarust, silmale oli ruumi, ja lõppu ei paistnud ei vasakult ega paremalt. Mulle polnud keegi veel ütelnud, et heinamaa on ilus, läks aega, kuni ise sellest aru sain. (lk 11)
  • Sõitsime linna, ostsime kummikud, vikati ja reha, ja hakkasime heina raiuma, ise pahkluudeni vees. Niita ma, linnalaps, ei osanud ja seda puitunud kraami ei saanudki muudmoodi maha kui kõigest jõust tagudes. Pime tuli kätte, mets tumendas otse vastu õue, heinamaa pealt ikka uhkas valgust. Pime mets oli hirmutav, liiga lähedal ja liiga võõras, suuri tundmatuid loomi täis. Ma kartsin, Aleksander, ei julgenud mustendavasse sügavikku vaadata ega selga keerata, aga ikkagi tahtsin vikatiga puitunud heina taguda, aega oli vähe, alati liiga vähe selleks, et lihtsalt tuppa astuda, ahju alla puid lisada, mitte tugitoolis läbi ahju klaasukse tuld põrnitseda, sest mööblit meil veel polnud, vaid põrandal istuda ja sääski tappa. (lk 11)
  • Loomade suurust mäletasin talvest, kui seisin kahel suusal kõrges lumes ja vaatasin kahte hirve. Teadsin küll, kuidas selline kohtumine pidi aset leidma: imetle siledat nahka ja siredat vaadet ja sihvakas loom kaob paari hüppega tihnikusse. Need kaks hirve ei kadunud kuhugi kiiresti, nad olid aeglased ja minust ilmselgelt tugevamad, nad vaatasid mind ja tundsid üleolekut. (lk 11)
  • Ja eelmisel suvel oli luik astunud tiigist kaldale, uhke ja väärikas lind, kõndis mu juurde, vaatas mind nõudlikult ja võttis mu suurest varbast kõva ja tugeva nokaga kinni. Täiesti valus, luik oli ka liiga suur, mitte sugugi nagu need eemalt lahesopist paistvad graatsilised kujud. Nagu oleksin kinos liiga ekraani lähedal istunud, perspektiiv oli vale, liiga lähedale fokuseeritud. (lk 11-12)
  • Sellepärast siis kartsin pimedat metsa, seda pasunahäält, mis tuli liiga lähedalt ja liiga kõvasti ja sai kuuluda ainult liiga suurele loomale, kel oli muidugi sulnis pilk ja läikiv nahk. (lk 12)
  • Inderlin on muidugi noor ja rumal. Siiatulek oli igatahes tark tegu. Aga ikka põnevust ja salapära peab ta ümber olema, nagu neil kõigil. Aina ehitavad ootuste ja kartuste võrgustikke ümberringi. Või mina ärgu kellelegi öelgu, et te siin olete. Isegi kui otsima tullakse. Ma soovitaks sul, Aleksander, sellest sebimisest eemale jääda. Kogu aeg mingit saabumist oodata, ütlemisi ja ütlematajätmist ette planeerida. Ja kunagi ei tule sellest midagi välja. Alati ütled midagi muud. Ja kuidas mitte öelda, kui keegi peaks tulema? Sind ma nüüd kuskile kappi peitu toppima küll ei hakka, kui keegi jälle uksele koputab. Olgu ta rahus, siin on ruumi. Pole vaja kogu aeg muude kohtade ja asjade peale mõelda. Tuleb lasta heinal rahus kasvada. Siin on ruumi küllalt. (lk 12)
  • Kui ma lähen õue, siis olen täpp, mille liikumist teised silmad teispool heinamaad saavad jälgida. Neile paistab üle heinamaa paar-kolm majakest, puudereaga üksteisest eraldatud, kaugeim neist minu erkkollane kodu. Ja mets majade taga, heinamaa taga, või mitte, mets ei paista, sest metsa ei saa näha. Mets on nähtamatu, on vaid metsa alguse tume piir. Joonlauaga loodud maailm, majad kriipsu mööda joonde aetud. (lk 13)
  • Jah, hilissuvine aeg, metsamaja sai nii ehitatud, et keskpäevapäike paistaks sisse, aga puud on kasvanud, maja on varju jäänud. Suvelgi, kui maja tühjalt seisab, läheb rõskeks, kui ei küta. Aga seal metsa sees on täiesti teine tunne - siin elame nagu maailma serval, seal juba teisel pool serva. (lk 14)
  • Külas muidugi imestati, kui me ei hakanud sauna ehitama maja kõrvale, vaid eemale metsa keskele, masinad ei pääsenud sinna ligi, materjali kohaletoomisega oli tegu. Kui ehitustööd olid lõppenud, siis lasime teel uuesti kinni kasvada, nii et ainult jalgrada viib metsa sisse, meie maja juurest ei leia sedagi teeotsa kergesti üles, jalakaoksi tuleb eemale lükata. Sõja hirmus üles kasvanud põlvkonna instinktid. (lk 14)
  • Lapsed lähevad hiilides metsa ja jooksevad siis kiljudes, suure raginaga tagasi: metssiga tuleb, me nägime metssiga. Inderlin oligi kunagi metsas metssiga näinud, jõudis koju, näost valge, ja keeldus mitu päeva metsa minemast. Lapsed püsisid maja ees lagedal ja mängisid metssiga, või tuhlasid kraavikaldal metsmaasikaid otsida. Metsa sel sügisel enam ei mindud, hiiliti niisama lähimate puude vahel naeru kihistades ringi. Hirmu kujutleda on muidugi tore. (lk 16)
  • Seda pea meeles, Aleksander, arvud loevad, hein ja arvud. Tuleb täpselt teada numbreid, mis asjadega kaasas käivad. Mitte heietusi, kus kõik liigub ligadi-logadi ja ei saa õigupoolest üldse aru, millal ja mis siis. (lk 17)
Vikipeedias leidub artikkel