Mine sisu juurde

Angerjas

Allikas: Vikitsitaadid
Édouard Manet, "Natüürmort: meripoisur ja angerjas", 1864.
Hayashi Jikko, "Angerjad", 19. sajandi algus.

Angerjas (Anguilla anguilla) on madujas peene soomusega kala angerjaliste seltsist. Euroopa angerjad rändavad kudema Sargasso merre Ameerika kontinendi veerel, tuhandete kilomeetrite pikkune ohurohke teekond võtab kuni kolm aastat.

Proosa

[muuda]
  • Angerjat ei aja segamini mitte ühegi teise meie vete kalaga. [---] Tema liikumisstiil erineb suuresti ülejäänud kalade omast – siugjas liikumine süvendab veelgi visuaalset sarnasust maoga, mistõttu paljud inimesed teda lausa pelgavad.
  • Juba sellised antiikaja suurkujud nagu Aristoteles ja Plinius teadsid, et angerjatel ei leidu kunagi küpset marja ja niiska, nagu seda leitakse kõigilt ülejäänud kaladelt. Kuidas nad siis paljunevad? Aristoteles kirjeldas angerjate tekkimist soomudast ning vihmaussidest. Tema õpetus oli sedavõrd autoriteetne, et veel 16. sajandil, s.o. ca 2000 aastat pärast teooria loomist, usuti sellesse tõemeeli.
  • Seega, ka pärast aastatuhandeid kestnud uurimusi jäävad õhku ikkagi veel vastamata küsimused. Kuidas leiavad angerjad oma sünnipaiga? Mis on tema, ligi 7000 km pikkusel, teekonnal määravad orientiirid, mis nad sihile viivad? Mis on põhjustanud sellise elutsükli? jne. Lootust on, et kunagi Aristotelese poolt püstitatud probleemid leiavad sellel aastatuhandel oma lahenduse.


  • POLIITIK, n. Angerjas ses põhjamudas, millele on püstitatud kogu ühiskondlik ehitis. Kui ta vingerdab, peab ta oma sabavõdinaid ekslikult kogu rajatise värisemiseks. Riigimehega võrreldes on tal õnnetus olla elus.
    • Ambrose Bierce, "The Devil's Dictionary" (1948), lk 259. Algselt: "The Cynic's Word Book" (1906).


  • Tõrkumine ongi sellele raamatule väga omane. Ja see tõrkumine ei seisne isegi mitte selles, et ta ei lase end puudutada ja püüab kuidagi väga kaugel seista, vastupidi - tekst annab end hää meelega kätte, kuid libiseb ikka kui angerjas peost.




Luule

[muuda]

MERI KANNAB SUURED LAEVAD,
MERI KANNAB PÕNGERJAD.
MERES PEEGELDUVAD TAEVAD,
ELAVAD KA ANGERJAD.


Angerjas, jäiste vete
sireen, kes jätab Läänemere,
et jõuda meie meredesse,
me lahtedesse, jõgedesse,
tungides süvavees vastuvoolu
harust harru ja siis
soonest üha kitsamasse soonde
...
Armastuse nool maa peal,
mida üksnes me nõod või Püreneede
kuivanud ojad juhivad tagasi
sigivuse paradiisidesse
...
üürike vikerkaar, mille kaksiksära
sillerdab su ripsmete reas
puutumatult inimpoegade seas,
kes on vajund su porri - kas sa ei tunne
oma õde temas ära?


Mõtlen sulavatele liustikele,
delfiinidele, merihobudele,
angerja teekonnale,
näkineidudele ja sireenidele,
kes ei laula enam ammu kalade,
vaid puntraks keerdunud
plastikumägede keskel.
Kui palju on neil aega?
Kui palju on meil aega?

  • Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11


kuid siiani meenutad aega
kui sul oli palju tube
ja igaüks neist lõhnas omamoodi
üks lehkas koirohu järgi
mõnes sammusid eetrisambad
ja see kus magasid oli
kalade tukkumispesa
angerjad magasid seal
kardinapuudel
vaiba asemel maas
sinine meri

  • Joanna Ellmann, "*torustikust läheb sadu veejugasid...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 57

Kirjandus

[muuda]

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel