Kalmistu
Kalmistu ehk surnuaed on koht, kuhu pannakse surnud inimesed, mõne uskumuse kohaselt ajutiselt.
Luule
Rong huikab üle surnuaia.
Rong ruttab ilma edasi.
Ma hauavahedel käin eksi —
tuhm, kauge tähti valgus nii.
- Marie Heiberg, "Hauavahedel"
Proosa
- Paarkümmend aastat tagasi korraldati kirjanikele ekskursioon mööda kirjanduslikke paiku — Rom oli veel minuga kaasas, nagu oleks ka tema kirjanik. Aga toona oli ta minuga alati kaasas. Kuni hõbepulmadeni pidasid kõik meid tervikuks - ja me käisime Juhan Liivi sünnitalus ja Anna Haava sünnikohta märgistava kivi juures ja kõikides kohtades, mida kultuuriloolane Jaan Eilart tähtsaks pidas. See oli meeletu tormamine, kus ahmiti pilte mällu: ah siin ta siis kasvaski! Ah siin siis Kalevipoeg tegigi oma mehetegusid! — kui olime juba uue vaatamisväärsuse juures. Enamasti olid need surnuaiad, üks surnuaed teise otsa, nii et kirjameeste hauad lõid peas tantsu. Alles Väike-Maarja kalmistul tuli muutus. Vähemalt minuga - ja ma mõistsin, et olin terve ekskursiooni vältel olnud nagu millegi ootel. Just nagu oleksin igatsenud vihma, mis peseks mind puhtaks. (lk 5)
- Olin üllatunud, kui lugesin, et just isa lellepojad - muide, meil kodus "lelle" nimetust ei tarvitatud, meil olid "onu" ja "onupoeg" - kuulusid esimeste hulka, kes 1920. aastal eestistasid oma saksakeelse perekonnanime. Nagu kirjutab Elmar Elisto: nad võtsid uueks nimeks soome keelest Kalmisto. Põhja- ning Kesk-Eestis oli sõna "kalmisto" tol ajal veel tundmatu ja sai tuntuks alles hiljem kirjakeele kaudu, kuhu Tuglas selle lõunamurdest tõi. Nüüd neid ridu kirjutades kõrvetas mind üks ootamatu sööst: äkki on surma seosed minu jaoks saatuslikud? Sest kui juba suguvõsa võttis endale priitahtlikult säärase nime, siis peab meid surm ikka väga armastama. (lk 16)
- Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007
- Kalmistud on täis inimesi, ilma kelleta maailm ei saanud elada.
- Heinrich Böll, "Iiri päevik". Tõlkinud Mati Sirkel. Loomingu Raamatukogu 1987, nr 5/6, lk 10
- Pühad on eesti kalmistud, meie laulud, mets ja maastikud. Meie naasmine pühade asjade juurde käib suuresti looduse kaudu.
- Valdur Mikita, "Emajõe pastöriseerimine" Postimees, 23.02.2018
